Kirikus öeldakse, et praegu on armuaeg. Inimesel on veel aega muutumiseks, Jumala poole pöördumiseks. Tal on aega veel hakata uskuma ning pöörduma ära kõigest halvast ja kurjast. On öeldud ka, et maailm on kurja käes. Ja kui me praeguse maailma peale mõtleme, siis on sellel ütlusel tõe jumet. Sest me lõhume arutult ja järjekindlalt keskkonda, kus me elame – saastame õhku, vett, mulda. Ja ilmselt on juba maailma allakäik pöördumatu.
Vett juba napib, paljudes kohtades nälgivad inimesed ahastavad. Ja võitlus käib juba ka energiaallikate pärast. Maailma ehk päästaks, kui leiaksime energiaallika, mis kaotaks nafta ja gaasi vajaduse. Otsitakse, kuidas energiat toota mereveest, kuid kas jõuame selle saavutamiseni enne hukku? Jah – armuaeg – kas on veel jäänud aega, mil võtame aru pähe ja loobume hävitamisest, saastamisest, maailma kuumaks kütmisest? Või on armuaeg lõppenud ja enam pole midagi parata?
Võib-olla tõesti me oleme vaid katseloomad? Me ju katsetame erinevate vedelikega, katsetame loomadega, ja ka inimeste peal viime läbi katseid. Võib-olla elu on üks suur eksperiment ja inimene selle eksperimendi üks osa? Ja kui katse on lõppenud, siis visatakse katseloomad minema. On, jah, hüpotees ka, et inimkond on nagu suur loomaaed, aga kes siis on loomaaias valvurid? Kõik võib nii ollagi, kuid siis pole ka pääsu loota – me oleme lihtsalt äpardunud eksperiment, sest oleme ise endale paljunemisega põrgu kuumaks kütnud.
Jah, 7,7 miljardit inimest – see on hirmus arv, meie mõistus ei suuda hõlmata sellist. Meie tutvusringkonnas on ju alati vähe inimesi, sest me lihtsalt ei suuda oma lühikese elu jooksul olla tuttavad kogu inimkonnaga. Kui korporatsiooni juhil on tuhandeid alluvaid, siis keegi ei nõua ju, et juht tunneks kõiki. Aga kui palju inimesi praegu mõtleb sellele? On, jah, liikumisi, mis hoiatavad meid. Korraldatakse ka protestimarsse maailma rüüstamise vastu, kuid see ei pidurda inimkonna allakäiku.
Igatahes praegune olukord ja teekond ei ole n-ö jätkusuutlik. Me oleme kuristiku äärel, ning tuleb aeg, kus variseme kuristikku. Jah, armuaeg on lõppenud – on alanud uus aeg, kus valitsema hakkavad kaos ja meeleheide, kus abitult vaatame oma rõõmutu tuleviku suunas.
Jaan Tooming,
kultuuriinimene
polegi niivõrd karja suuruses kui selle juhitavuses. On see juhitav, siis saab alati ässitada miljonid teisi miljone hävitama ehk klikile sobivat tellimustööd tegema. Seega on tähtis hoopis see, millised tingimused on loodud võimu üleandmiseks kurjategijate kätte.
Saastamisest veel hullem on reformistliku valitsuse viletsa töö tagajärjel eestimaalaste elatustaseme viimine kuristiku äärele ja oleks see valitsus veel kestnud siis poleks kuristikku kukkumisest pääsenud. Kohutav kui paju on halba tehtud nii inimestele kui ka loodusele. Reformierakondlastel pole muud mõttes kui võim ja rahakott ja selle nimel on nad valmis laimama, urgitsema rikkuma teiste inimeste tervist töötulemuste asemel. Aga mis töötlemustest saabki rääkida kui vaesus aina kasvas nende valitsemise ajal.