Sini-must-valgem Euroliit

Enn Eesmaa, Riigikogu väliskomisjoni esimees

Sedasi kirjutades pean silmas mitte Euroopa Liidu muutmist Eesti Vabariigi laadseks ühtseks riigiks. Minu mõtteline EL-trikoloor tähendab soovi suveräänsete riikide liidu arenemist senisest veelgi suurema solidaarsuse, mõistlikkuse ja vastutusvendluse suunas.

Seega –

SININE – see tähendab ja rõhutab solidaarsust. Tahan töötada selle nimel, et igat riiki, rahvust ja inimest koheldaks Euroopa Liidus võrdselt nii sisus kui ka vormis. Täna, homme, alati. Püüdma peab selle poole, et üha rohkem Euroopa Liidu kodanikke võiks puhtast südamest öelda – just sellisest Euroliidust olengi unistanud, just sellises Euroopa Liidus tahan elada ja oma lapsi kasvatada. Kes vähegi asjadega kursis on, see teab, et ebaloomulikult sageli räägitakse veel tänagi Euroopa Liidu tuumikriikidest ja hiljuti liitunutest, rikastest ja vaesematest liikmesriikidest. Kasutusele on koguni võetud terminid ida- ja läänepoolsed, isegi ida- ja läänemeelsed liikmesriigid. Vahepeal tundus, et need mõisted on ajaloo prügikasti heidetud ja Poola Torumees pole ammugi enam sümbol, millega rikkamate riikide töölisklassi hirmutatakse.

Brexiti põhjuste üle vaieldakse ilmselt veel aastaid. Kuid juba praegu on selge, et britid pole ega ole olnud ülemäära rõõmsad vaesematest Euroliidu liikmesriikidest nende kuningriiki tööle ja elama tulnud kümnete ja sadade tuhandete inimeste pärast. Muide, paraku ka eestlaste tõttu.

Euroopa Liidu põhivabaduste hulka on aga aegade algusest peale kuulunud võimalus vabalt Euroopa Liidu liikmesriikides elada ja töötada. Rahalised põhjused on alati ülitähtsad. Üllatusin minagi, kui sain teada, et Ühendkuningriik maksab Euroopa Liidu ühiskassasse iga päev ca 70 miljonit eurot ehk Saaremaa valla kogu aasta eelarve jagu raha. Suurema solidaarsuse saavutamine on raske ülesanne, sest enamik Euroopa Liidu liikmesriike tahab ka tulevikus elada riikide ühenduses, mitte ühendriigis. See nõuab senisest suuremat valmisolekut teiste arvamusi ära kuulata, omi arvamusi vajadusel koguni muuta. Senisest rohkem vajame diplomaatika- ja empaatiavõimelisi poliitikuid. Muu hulgas kindlasti ka Euroopa Parlamenti.

Euroliidu jagamist erinevatesse, erineva õiguste ja kohustuste mahuga huvirühmadesse ei saa toetada. Euroliit peab jääma võrdõiguslike riikide demokraatlikuks ühenduseks. Jäägem partnereiks, EL-i peamised arengueesmärgid määratagu edaspidigi konsensuse teel.

Üksmeelselt tuleb toetada EL-i vähemarenenud riike, kelle seas oli ju hiljuti ka Eesti. Kuulume ju praegugi veel EL-i eelarvest kasu saajate, mitte netomaksjate hulka. Samas oleme kindlalt lähenemas Euroliidu keskmisele arengutasemele. Teadupärast hakkavad toetused vähenema, kui liikmesriik ületab 75% keskmisest tasemest. Toetust väärib mõte, mille kohaselt Euroopa Liidu liikmesriigid läheks üle ühtsele Euroopa valuutale – eurole, järgides kõiki vastavaid makromajanduslikke ja muidki kriteeriume.

MUST – see tähendab ja rõhutab mõistlikkust ja maalähedust. Kõikjal ja kõiges, üldisemas ja sõnasõnalises tähenduses. Maalähedust garanteerib Euroliidu põhiprintsiipide hulka kuuluv subsidiaarsus ehk lähimuspõhimõte. See peab tagama EL-i peamiste poliitiliste ja haldusotsuste vastuvõtmise kodanikele võimalikult lähemal tasandil. Enne õigusakti ettepaneku esitamist peab Euroopa Komisjon alati tõestama, et lähimuspõhimõttega on arvestatud. Erandi moodustavad Euroopa Liidu ainupädevuse valdkonnad.

Paiguti on Euroopa Liidus liiga palju bürokraatiat. Ja mitte pelgalt koomiliste banaanikõveruste sektoris… Ikka ja jälle võib täheldada liigset paralleelsust, ametnikke peab loomulikult Euroopa Liidu keskustes olema palju, kuid neid on kohati ülearu rohkesti. Olen kindel, et Euroopa Liidu dünaamilise arengu eelduseks on kooslusekesksete institutsioonide tõhususe tõstmine, seadusloome protsessi kiirendamine ja tarbetute kulude vähendamine. Toetan euroametnike arvu, dubleerimise ja bürokraatia vähendamist kogu Euroopa Liidus. See pole saavutatav üleöö, kuid asjakohase protsessiga peaks alustama.

Toetan Euroopa Liidu senisest aktiivsemat keskkonna- ja regionaalpoliitikat. Probleemid, mis tekivad kohalikul tasandil Euroopa majanduse dekarboniseerimise tulemusena, tuleb lahendada EL-i aktiivsel kaasabil. Loogiliselt tuleks luua erifond nende regioonide tarvis, kus ökoloogiliste nõuete tõttu kärbitakse maavarade kaevandamist. Eesti puhul puudutab see põlevkivi.

VALGE – see tähendab ja rõhutab vastutusvendlust. Euroopa rahvad on oma vabast tahtest ühinenud Euroopa Liiduks. Lisaks privileegidele tähendas ja tähendab see otsus ka vabatahtlikku vastutust, nii individuaalset kui ka ühist. Sellist kooslust pole meie kontinent kunagi näinud ega kogenud. Tõsi, juba Napoleon mõlgutas mõtteid ühtsest Euroopast, kuid tema arvates pidanuks selle koosluse tähtsaim riik olema Prantsusmaa temaga eesotsas. Tänases ja loodetavasti ka homses Euroopa Liidus otsustavad Euroopas kehtivate reeglite ja eelarve kasutamise üle Euroopa Parlamenti valitud saadikud ja Euroopa Liidu Nõukogu ehk kõikide liikmesriikide valitsused, kus Eestil on samapalju sõna- ja otsusõigust, kui näiteks Prantsusmaal.

Vastutusvendluse printsiip käib paljude valdkondade kohta. Kuna tegelen Riigikogus ennekõike välispoliitika, kaasa arvatud välismajanduspoliitika küsimustega, kirjutan ennekõike neil teemadel. Oluline on ühtse Euroopa välispoliitilise funktsiooni tugevdamine. See eeldab muu hulgas Euroopa Liidu välispiiride iseseisva kaitsevõime suurendamist.

Euroopa päeval rõhutasid Euroliidu valitsusjuhid peamiste ülesannete hulgas just välispoliitilist dimensiooni. Kiiremini ja adekvaatsemalt peame reageerima olemasolevatele ja tulevastele väljakutsetele. Esmane soov on punn- ja vastasseise diplomaatiliselt lahendada. Välismajanduse valdkonnas peab Euroopa Komisjon tagama Euroliidu majanduslike huvide igakülgse kaitse. Siingi on olulised nii üld- kui ka kohalikud aspektid. Kompleksne vastutusvalmis lähenemine on oluline ka migratsioonikriiside lahendamisel. Enamik liikmesriike peab esmatähtsaks jõupingutusi olukorra leevendamiseks põgenike ja migrantide päritoluriikides. See tõstaks sealmail nii majanduslikku kui ka sotsiaalset heaolu ning vähendaks soovi kodumaalt lahkuda.

Hea on tunda ja tajuda, et Eesti on Euroopa Liidus otsustajate hulgas. Me räägime kaasa, vaidleme ja vastutame koos teistega. Alternatiivi korral loeksime Brüsselis otsustatu üle ajalehest või vaataks teleuudistes.

Seda kirjatükki lõpetades pean meeleldi tõdema, et Eesti sini-must-valge meie jaoks harjumuspärane tõlgendus sobib oivaliselt ka Euroopa Liidu konteksti. Oleksime ju rahul ja rõõmsad, kui Euroopa Liidus tähendaks sinine helget, pilvitut tulevikku, must – maalähedust ja mõistlikkust ning valge meie pürgimuste ja ideaalide puhtust.

Jääbki siis küsida: miks pole Euroliit rohkem Eesti moodi? Ideaalse, tuleviku-Eesti moodi. Selle eesmärgi nimel tasub pingutada. Nii Tallinnas kui ka Brüsselis.