Põline idavirumaalane, praegune Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esindaja Riigikogus Riho Breivel soovis kunagi saada metsameheks. Parlamendis kuulub ta keskkonnakomisjoni ja hoiab oma huviorbiidis suuresti põlevkivitemaatikat. Oma maailmavaatelt lähtub Breivel filosoofiast, et elu kulgeb ennekõike loodusseaduste järgi.
Pikaajalist tööd piirivalves silmas pidades võib arvata, et soovisite noorusaastatel sõjaväelaseks saada?
Poisieas meeldisid mulle relvad. Sugulased elasid Narva all ja seal vedeles igasugust sõjast pärit tehnikakola. Mu isa sõdis Teises maailmasõjas Eesti Laskurkorpuses, kuid isamaaliste vaadete tõttu ei meeldinud talle, et oleksin asunud tegutsema Nõukogude jõustruktuurides. Nii soovisin ma hirmsasti saada metsnikuks või metsavahiks. Jahimees minust saigi. Eesti Põllumajanduse Akadeemias õppisin aga agronoomiat.
Mis on teie kui Riigikogu keskkonnakomisjoni liikme huviorbiidis?
Väga tähtis asi on ikka põlevkivi. Oluline küsimus on, kuidas seda kasutada ning selle protsessiga edasi minna. Väga suur töö on ka Purtse jõe puhtakssaamine. Korda peab saama aga kogu tuhamägede piirkonda hõlmav sooala. Siin jätkub teadlastel palju mõtlemist. Lahendused, mis praegu tehakse, on ikka väga kulukad. Ükskord poisina kukkusin sellesse sohu. Kui mind poleks suurem poiss nattipidi välja tõmmanud, siis me siin juttu ei ajaks.
Kuidas teil kulges tee poliitikasse? Algul olite seotud sotsiaaldemokraatidega?
Kui iseseisev piirivalve likvideeriti, tegi toonane siseminister Jüri Pihl mulle ettepaneku asuda tööle Politsei- ja Piirivalveameti struktuuris. Mulle polnud see variant vastuvõetav. Siis pakuti võimalust asuda tööle Ida-Viru maavanemana. Uurisin oma populaarsust selles piirkonnas. Selgus, et mind aktsepteeriti, ja selle põhjal tegin positiivse otsuse. Siis agiteeriti kandideerima Sotsiaaldemokraatiku Erakonna nimekirjas. Olin nõus, kuid ütlesin igal pool avalikult välja, et valituks osutumise korral ma Riigikogusse ei lähe.
Mulle meeldib iseenesest sotsiaaldemokraatlik ideoloogia, mis seisneb inimeste eest hoolitsemises. Mulle ei sobinud aga seoses kooseluseadusega kavandatud lahendused. Olen veendunud, et toimivad objektiivsed loodusseadused, ja kõik, mis on sellest väljaspool, pole elukestev. Me aktsepteerime kõike, mis on looduses antud. Olen öelnud, et minu kreedoks on – armasta ligemest. Leian aga, et areng peab toimuma vastavalt seadustele, mis on looduses paika pandud. Teatud nähtusi tuleb aktsepteerida, kuid ei saa öelda, et need on normaalsus. Ja pealegi, kui me kõik ära müüme, siis kaotame oma riigi ja rahva.
Ajakirjandusest võib ka lugeda, et te ei nõustu EKRE kõikide seisukohtadega, näiteks rünnakuga arstide vastu seoses aborditemaatikaga ja suhtumisse mustanahalistesse.
Arstid teevad oma tööd. Martin Helme on keevalise loomuga poliitik, samas võimendati tema seisukohti üle. Ta ütles, et aborte ei tohi teha kergekäeliselt. Meie poistel on aga ehk liiga palju temperamenti? Vahel peaks ehk pehmemalt peale minema? Mis sa teed, inimesed on inimesed! Kui räägime teise nahavärviga inimestest, siis muidugi on kõigil Eestis õigus elada, mis ei tähenda aga õigust tulla oma palveraamatuga meie traditsioonilisse kirikusse.
Teie arvates on midagi vajaka ka Riigihangete seaduses?
Mõndagi tuleks muuta küll. Näiteks RMK korraldatud riigihanke puude istutamiseks võitis firma, kellel on tööjõuks ukrainlased. Meie maainimesed, kellel see oli hooajatöö, kes selle eest tasu said, on aga tööta jäänud. Seaduse järgi nagu midagi teha ei saaks. Kui me ei sekku, on järgmine pauk see, et Eestimaa inimesed ei saa enam tööd isegi käbikorjamisel. Firmadel, kes riigihanke võidavad, on odavam tööle võtta ukrainlasi.
Kuivõrd üllatusena sündis teie arvates Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioon?
Erinevate erakondade vahel on koostöö võimalik ja selle nimel tasub rauda taguda. Mulle endale on äärmiselt oluline eesti kultuuri hoidmine ja arenemine Ida-Virumaal.
Ajakirjanduselt ootaks aga vähem õelust ja rohkem objektiivsust. Vaatasin hiljuti ETV-st Vahur Kersna intervjuud Postimehe endise peatoimetaja ja Eesti Meedia juhi Mart Kadastikuga. Kuna tegemist on tarkade inimestega, võis märgata, et ridade vahelt käib pidevalt EKRE-le pihta andmine.
Edgar Savisaare ajal keskendus suur osa peavoolumeediast Keskerakonna ründamisele?
Nii see oli. Nüüd on saadud uus rünnakuobjekt EKRE näol. Pealegi kutsuvad seda esile Mart ja Martin Helme värvikad isiksused. Mart Helmet tunnen juba ammu. Temal on põhimõtte, et kus näed viga laita, seal tule ja aita.
Teie hobiks on lõõtspillimäng. Kui palju selleks aega jääb?
Eks ikka jääb. Tõused hommiku üles, tõmbad tunnike lõõtsa ja saad oma fiilingu kätte. Koosviibimistel saab aga mängitud suhteliselt harva. Tavaliselt on oma kokkusaamistele kutsunud eakad. Nende peod on aga päeval ja riigikogutöö tõttu on sinna keeruline minna.
Usutles Jaan Lukas
püiab endast jätta toreda inimese muljet aga välja kukub libe kala.
Minul lugupeetule küsimus? Kuna EKREs on domineeriv roll endistel ENSV sõjakomisaridel, kiitusega Leningradi kõrgema parteikooli vilistlastel ja ÜLKNÜ keskkomitee karjeristidel, … siis-kuidas teie suhtute koduparteis traati tõmbavatesse “Eesti elu edasiviiatesse” ?
Riho isegi ole ju pedede seast.
EKRE on tegelikult ju pea ainus erakond, mis ühendab nii erinevate poliitsuunitlustega rahvast. Kõrvuti paadunud punastega seisavad rahvuslased, isegi üks Rubeni nimeline noor juudiäärmuslane. kas teised erakonnad võivad sellise kooslusega kiidelda?
ikka. Teistel ju ka reeturid magusroaks.