Anne Ratman
Kui eelmise sajandi alguses maailma järjekordselt jagati, kaasnes paratamatult rahvasterändamine – uus inimeste äravool omamaalt kas kaugemale või … lähematesse naaberriikidesse. Segasel ajal iseseisvunud Eesti oli suure naabri heitunud rahvale kui „väike oaas keset ilmakära”, kuhu pageti esmajoones Neevalinnast.
Pjotr Šeloumov (1882–1952) on samuti üks neid Eestis töötanud, aga eestlaste kogukonnale üsna tundmatuid vene majandus- ja ühiskonnategelasi. Insener, enne revolutsiooni Peterburi Tehnoloogilise Ülikooli professor, põgenes siia pea-peale-pööratud Petrogradist. Temast sai alates aastast 1928 Franz Krulli masinatehase tehniline direktor ning ta jäi tehase direktoriks edasi ka pärast ettevõtte natsionaliseerimist 1940. aastal.
Eestis alustas ta aktiivset tegutsemist nii akadeemilisel hariduspõllul ja tootmises kui ka ühiskondlikus elus. Üllatav oli, et teda ei represseeritud pärast 1940-ndat: ta jätkas edukalt ka uue võimu ajal… Poliitikaga ta ei tegelnud, ja ehk sellepärast jäigi ellu iga riigikorra ajal.
Eestis alustati pärast Esimest maailmasõda teatavasti majanduse taastamisega, arenes tööstus. Et Eestisse sattus Šeloumov elama juba tuntud õpetlase ja kogenud insenerina, siis oli kahtlemata tema töödel ja intellektil hindamatu väärtus Eesti tööstuse ja põlevkivienergeetika rajamisel, samuti hilisemas aatomienergeetikas ja ehitusmaterjalitööstuses. Neil keerulistel aastatel ta töötas palju, andis oma teadmisi uue põlvkonna harimiseks, rahvuskaaslaste toetamiseks. Ta ei läinud kaasa ei punastega, ei valgetega ega ka Pätsi-vastastega, kellest tollal siin puudust ei tuntud.
Vene emigrantidest teadurite elu võõrsil polnud teadagi meelakkumine, kuid ega omadki siin erilises luksuses supelnud. Olukord oli üsna analoogne tänapäevaga. 20. sajandi 20-ndail asutati vene kogukonna toetusgrupp ja ka 90-ndail loodi siin tänini tegutsev Vene Akadeemiline Selts, seekord professor Hanon Barabaneri algatusel; et moraalseltki haritlastele toeks olla. Asutati majandusinstituut „Ecomen“, mis andis vene noortele lähetuse ellu – hea majandushariduse, mille toel tullakse edukalt toime terves maailmas. Poliitika tõmbetuultes see väärt õppeasutus kahjuks lämmatati. Kuidas asutaja ise pärast sellist kaotust ellu suutis jääda, on paljudele mõistatuseks.
Ka eelmise sajandi 20-ndail anti kohalikele vene noortele Eestis võimalus omandada Polütehnilistel Kursustel insener-tehniline haridus, kuna keeleoskuse ja raha puudumise tõttu olid nad ilma jäetud õpivõimalusest Eesti ja välismaistes õppeasutustes. Õppeaja kestuseks oli ette nähtud kuus aastat. Õppetöö toimus õhtuti, päeval tudengid ja õppejõud töötasid; tihti vabrikuis. Väga väikese õppetasu tõttu olid kursused alailma rahahädas; lektorid pidasid loenguid tasuta. Kursuste juures oli võimalik saada ka tehniline keskharidus.
Kursuste hingeks oli professor Šeloumov. Tema algatusel organiseeriti ka toiduabi kaasmaalastele tasuliste loengute korraldamisega. Aidati õppeasutusi, sealhulgas vene emigrantide gümnaasiumi Narvas.
Põlevkivitööstusest on ilmunud meil palju kirjutisi ja raamatuid. Alles hiljuti ka nn Suur Põlevkivipiibel – kuuekümne autori mälestused, mõlemas kohalikus keeles. Kuid materjal on olnud valikuline; paljusid selles valdkonnas tuntud tegijaid, nende hulgas ka Šeloumovit ega Pogrebovi ei mainita. Nendetaolisi „Mammutist“ välja jätta oli lühinägelik; objektiivsemalt materjali valides oleks väljaanne saanud autoriteetsem.
Teatavasti on Eestis maailma ühed rikkalikumad põlevkivilademed, mis avastati juba enne Esimest maailmasõda… Pikemat aega ei pööratud neile aga mingit tähelepanu. Olukord muutus sõjaajal, kui tekkis terav küttekriis ning Inglise ja Saksa kivisöe tarned lakkasid.
Aastal 1916 suunati Petrogradist Estlandiasse (Eesti oli tsaari-Venemaa kubermang) geoloog Nikolai Pogrebov uurima siinseid põlevkivivarusid ja võimalusi neid kütusena kasutada. Aastal 1916 rajati Kohtla ja Järve valda esimene põlevkivikarjäär – algas proovitootmine, millega pandi alus siinsele põlevkivitööstusele, samuti Kohtla-Järve asundusele. Samal aastal alustati esimese – „Pavandu“ – kaevanduse ehitamist.
Revolutsioon ja kodusõda ajutiselt peatasid põlevkivikaevandamise rajamise. Iseseisvas Eesti Vabariigis sai põlevkivi põhiliseks tööstuslikuks kütteliigiks. Kiiresti kasvas kaevandamise maht. Jätkusid geoloogilised uuringud. Tõstatus peale põlevkivi vahetut kasutamist energeetikas ka selle termiline töötlemine – käiku lasti põlevkiviõli katsetehas. Kuid tollased termilise utmise ahjud olid vähetootlikud.
Suure panuse põlevkivitöötlemise arengusse Eestis andsid aga insenerid M. Kulžitski ja P. Šeloumov, kes aastal 1927 lõid uut tüüpi tunnelahju põlevkiviõli saamiseks. Selliste agregaatide projekteerimine nõudis mahukaid tehnoloogilisi ja soojustehnilisi arvestusi, paljude probleemide lahendamist, aga nad suutsid sellega üllatavalt hästi hakkama saada.
Šeloumovil õnnestus koos teiste teadlastega lahendada peadmurdvaid ülesandeid ja valmistada tolleaegseid tippseadmeid. Saadud õli oli koostiselt väga hea; vedelkütus muutus Eesti ekspordi tähtsaks artikliks. Põlevkivitööstus meelitas Eestisse välismaist kapitali.
Kõiges selles oli veel üks oluline moment. Andekad vene insenerid seisid Kiviõli tööstuslinna lätete juures. Kõrgeltharitud, huvitavad isiksused oskasid luua väikeses asulas imepärase vaimse maailma, mis määras selle linna saatuse paljudeks aastateks.
Aastal 1928 sai vene emigrandist teadlasest Šeloumovist suure masinatehase „Franz Krull“ tehniline direktor. Kolmekümnendail hakati seal valmistama Eesti talupidajaile väiksemaid põllutööagregaate. Krulli tehase masinad, mis olid Šeloumovi projekteeritud, pälvisid kuldmedaleid nii Eesti kui ka rahvusvahelistel messidel. Neil aastail alustas tehas ka SK-tüüpi vedurite väljalaskmist. Nende tootmine kestis uue sõja alguseni.
Tehases loodi laboratoorium, mis tol ajal oli Eestis veel suureks harulduseks.
Põlevkiviseadmete projekteerimisel tegid P. Šeloumov ja tema kollektiiv rohkesti leiutisi ja avastusi. On teada, et tollal olid vene leiutajad Eestis väga aktiivsed. 1931. aastal Tallinnas korraldatud messi patendiregistris kuulus üle kolmandiku kõigist patenteeritud leiutistest vene spetsialistidele. Kohalike leiutiste autorite seas oli poolsada vene nimega isikut. Nende hulgas ka P. Šeloumov. Just need inimesed tagasid tööstuse rajamise Eestis.
Meie põlevkivitöötlemistööstus on tänini maailmas tunnustatud ja ainulaadseks tunnistatud talletatud teadus- ja tootmiskogemuse mahu poolest põlevkivi kasutamise alal.
Ka oli professor Šeloumov põlevkivi kaevandamise ja töötlemise tormilise arengu alguse juures.
Kohe pärast sõja lõppu tekkis vajadus varustada gaasiga Leningradi, mis otsustati ellu viia Eesti põlevkivivarude baasil. See oli grandioosne projekt, mille aluseks said paljud Šeloumovi ideed. Moderniseeriti kolm sõjaeelset kaevandust – Kohtla, Käva, Kukruse – ning käiku lasti kuus uut ettevõtet Jõhvis, Sompas, Eredal, Ahtmes ja Viivikonnas. Sellega loodi võimas toormebaas.
Kohtla-Järvele ehitati uus põlevkivikombinaat, kus tooraine töödeldi põlevkivigaasiks. Selle edastamiseks Leningradi rajati spetsiaalne Kohtla-Järve–Leningradi gaasijuhe. Suur energiavajadus tingis põlevkivikompleksi jaoks Kohtla-Järve regioonis kolme soojuselektrijaama ehitamise. Elu kees, elu oli huvitav ja läks ülesmäge
Projekti realiseerimiseks kaasati üleliidulisi teaduslik-tehnilisi ja projekteerimisasutusi. Eestis asutati Põlevkiviinstituut ja Jõhvis avati Mäendusinstituudi filiaal. Eesti masinatööstuses ja energeetikas on ellu rakendatud paljusid professor Šeloumovi avastusi ja tehnilisi väljatöötlusi, mis on jätnud tõhusa jälje väikeriigi majanduselu arengusse.
Pavandus lapsepõlves 3 aastat, kohe tuhamäe all. vedel tõrv voolas alla. Talvel oli mustade juttide järgi lumes näha, kui paksult ja millise vahega oli lund sadanud.
Kuid mida ja palju meil täna põllutöövahendeid toodetakse? Ja kui ei, siis miks?
on meie krullid praegu?
Peale 1940 – “Chemodan – Vakzal – Germanija”
Peale 1991 – “Chemodan – Vakzal – Rossija”