Kuuba saab uue põhiseaduse

ANDRES LAIAPEA, välispoliitikavaatleja

Uus põhiseadus lubab küll mitmes valdkonnas liberaalseid reforme, kuid ei kõrvalda suurimat takistust riigi arenguteelt: ei näe ette loobumist üheparteisüsteemist.

Formaalselt ei ole mittekommunistlike parteide olemasolu Kuubal enam ammu keelatud. Riiki on juba üle poole sajandi valitsenud Kuuba Kommunistlik Partei (KKP), aga alates 1992. aastast on lubatud registreerida ka teisi erakondi. Paraku ei ole neil aga lubatud inimesi oma tegevusest teavitada, läbi viia valimiskampaaniaid ja rahvakogunemisi.

Sisuliselt valitseb üheparteiline režiim. Võimupartei täitis tänavu märtsis enda toetajatega kõik 605 kohta Kuuba parlamendis ning opositsioon ei suutnud isegi eelmisel aastal toimunud kohalikel valimistel üles seada ühtegi kandidaati. Kristlik-Demokraatlik Partei, mida peetakse tugevaima organisatsiooniga opositsiooniliseks jõuks, viib oma kongresse läbi Miamis (USA, Florida osariik) ja seda juhivadki väliskuubalased.

Kuna meedia allub KKP juhtimisele, valitseb Kuubas range tsensuur. Ajakirjanikele on riigi sisekorra ja poliitilise süsteemi õõnestamise, vaenuliku propaganda ja lubamatute uudiste levitamise jms. kuritegude eest nähtud ette pikad vanglakaristused. Praktiliselt pole võimalik kuidagi hinnata, mil määral praegune režiim ja selle tegevus vastab Kuuba rahva tegelikule tahtele.

Selge on see, et sellist aega, mis oli enne 1959. aasta revolutsiooni, Kuubas tagasi ei igatseta, aga tõenäoliselt pole ka järgnenu vastanud paljude kuubalaste ootustele.

Üheparteisüsteemi puudused peaksid olema eestlastel küll veel hästi meeles, kuid paar näidet sellest tasub kõnealuse teemaga seoses siiski tuua.

Üheparteisüsteemi hädad

“Viimastel aastatel on Kesk-Ameerikas tekkinud laiaulatuslik rahvaliikumine USA monopolide ja nende käsilaste – kohalike diktaatorite vastu. Selle liikumise kõige jõulisemaks ja eredamaks kehastuseks osutus hiljutine revolutsioon Kuubal,” kirjutas nõukogude propagandatöötaja Tunne Kelam 1960. aastal ilmunud brošüüris “Kesk-Ameerika maad”.

Kelam leidis toona, et “revolutsioon Kuubal oli poliitilises, majanduslikus ja sotsiaalses mõttes tõeline revolutsioon, mille kõige silmatorkavamaks iseärasuseks on just see, et ta pole Batista kukutamisest saadik kordagi peatunud, vaid areneb pidevalt edasi rahvahulkade enneolematu vaimustuse ja initsiatiivi õhkkonnas”. Ta oli veendunud, et “Kesk-Ameerika rahvad on valmis järgnema Kuuba eeskujule”.

Kelam oli nende ridade kirjutamise ajal Eesti NSV Poliitiliste ja Teadusalaste Teadmiste Levitamise Ühingu rahvusvahelise olukorra lektor ning EKP Tartu Linnakomitee, EKP Tartu Rajoonikomitee, Tartu Linna Rahvasaadikute Nõukogu ja Tartu Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja „Edasi“ (tänase nimega „Postimees“) väliskommentaator. Jutu järgi otsustades ideeline kommunist. Tema katsed astuda EKP liikmeks seisid aga alles ees ja ilmselt oli just nende ebaõnnestumine põhjuseks, miks Tunne Kelamist sai hiljem hoopis innukas antikommunist.

Kui võimupartei sellised ambitsioonikad, suure võimuihaga või lihtsalt kõrget ühiskondlikku staatust ja positsiooni ihkavad inimesed eemale tõrjub, ei jäägi neil üheparteisüsteemis üle muud kui muutuda süsteemivastasteks dissidentideks. Mitmeparteilises liberaalses demokraatias, kus eksisteerib võimalus võimupartei vahetumiseks, kanaliseeruks nende energia lihtsalt mõne teise erakonna kaudu ega pöörduks süsteemi enda vastu.

Lisaks muudab suletud ühiskonnad kokkuvõttes olemuslikult ebastabiilseks see, et võimupartei endagi liikmed ei saa oma seisukohti vabalt väljendada, vaid peavad pidama kinni parteiliinist.

“Sotsialistliku majanduse rajamise praktika Kuubal on näidanud, et mitmekülgsete majanduslike kontaktide tihenemine sotsialismimaade vahel on väga tähtsaks teguriks, võimaldamaks Kuuba majandusel dünaamiliselt areneda, kasutada sotsialistliku tootmisviisi eeliseid ja tänapäeva teaduslik-tehnilise revolutsiooni saavutusi,” kuulutas majandusteadlane, Eesti Infoinstituudi teadusdirektor Tiit Made 1981. aastal avaldatud kogumikus “Muutuv maailm. Ladina-Ameerika”, tutvustades Kuuba majanduslikku integreerumist teiste sotsialismimaadega.

1980-ndate teisel poolel NSV Liidus vallandunud glasnost’i ja perestroika tuultes kirjutas Made aga juba alla isemajandava Eesti ideele. 1989. aastal astus ta ühena esimestest välja NLKP-st ning temast sai eraettevõtlust ja kapitalistlikule turumajandusele üleminekut propageerinud Eesti Ettevõtjate Erakonna asutaja ja eestvedaja. Niipalju siis tema truudusest sotsialismiideele.

Need näited said toodud siin mitte konkreetsete isikute inkrimineerimiseks, vaid üksnes illustreerimaks seda, kui raske on praegu Kuubalt kostvate avalduste põhjal ennustada midagi kindlat riigi edasise arengu kohta. Sellise poliitilise režiimiga riikides ei ütle inimesed alati seda, mida nad tegelikult mõtlevad. Ja isegi väikestena näivad muudatused võivad panna liikuma laviini, mis kujundab ümber kogu maastiku.

Uus põhiseadus lubab eraettevõtlust

Kuuba parlament kiitis uue põhiseaduse eelnõu juba ühehäälselt heaks, kuid selle teksti ei ole veel tervikuna avalikustatud. Nüüd peaks see minema arutamisele augustis ja novembris toimuvatel rahvakoosolekutel, kus inimesed saavad esitada muudatusettepanekuid. Lõplik rahvahääletus Kuuba uue põhiseaduse heakskiitmiseks viiakse läbi tõenäoliselt alles järgmisel aastal.

Seni avalikustatud punktidest on saanud rahvusvahelises meedias enim tähelepanu see, et abielu kavatsetakse määratleda liiduna kahe inimese, mitte tingimata mehe ja naise vahel. KKP oma ühiskonnaelu juhtivat rolli loovutada ei kavatse, kuid riigi eesmärgiks pole uue põhiseaduse kohaselt enam liikumine kommunismi poole – selle asemel on seatud sihiks lihtsalt sotsialistliku ühiskonna ülesehitamine.

Uus põhiseadus tunnistab eraomandit ja turu rolli majanduses, kuid samas rõhutatakse vajadust piirata omandi koondumist. Sellega luuakse lõpuks põhiseaduslik alus reaalsuses juba tekkinud väikeettevõtlusele, mis praegu on rangelt võttes põhiseadusvastane. Esmapilgul väike muudatus, aga sisuliselt väga põhimõtteline. Samal ajal kinnitatakse muidugi püsimist sotsialistlikul arenguteel.

Tähelepanuväärsed reformid leiavad aset ka riigi juhtimises. Fidel Castro ajal koondati võimutäius Kuubas ühe isiku kätte, kuid nüüd riigipea ja valitsusjuhi ametikohad lahutatakse. President ei saa olla edaspidi ametis rohkem kui kaks järjestikust ametiaega (kokku kümme aastat).

Kas kavandatud muudatused viivad Kuubas praeguse režiimi kindlustumise või kadumise suunas, seda saab hinnata alles tagantjärele ehk tulevikus.

3 kommentaari
  1. Aga 2 nädalat ago
    Reply

    mida arvab Alatalu Toomas?

  2. […] Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel. […]

  3. Kahjuks 3 nädalat ago
    Reply

    jagab Andres meile kaelamääritud haigust – et peab olema mitu bandet. Viga polegi mitte selles, et on 1-bande süsteem, vaid selles, et neid bandesid üldse lubatakse.
    Kui Andres mõtleks VABALT, siis rahvavõim oleks olemas siis, kui elukorralduse alused määraks rahvas ise ehk igaüks ISE hääletaks temale vastuvõetava poolt. Neid aluseid peavad aga KÕRVALEKALDUMATULT täitma elluviijad – ametnikud.
    Kui rahvavõim on juba olemas, siis milleks enam banded kui neil puudub õigus massiga võimu võtta? Kui meil oleks rahvas otsustanud näiteks kindla riigikassa täitmise aluse, siis oleks olnud võimatud tänaste bandede altkäemaksud ja lubadused raha kantida, sest nad oleks kohe põhiseaduse järgi kurjategijad ning valimiselt kõrvaldatud. Aga meil kuulub võim bandede ninameestele ja nemad otsustavad kuidas rahvast petta.
    Kurb, et Andres pole lugenud vanu teoseid demokraatiast ja võimubandede kuritegelikust loomust.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.