Uus-Kaledoonia püssirohutünn

Iseseisvuse pooldajate demonstratsioon Uus-Kaledoonias.

Andres Laiapea, välispoliitikavaatleja

Uus-Kaledoonia põliselanikud kanakad said pühapäeval toimunud rahvahääletusel lüüa. Enamik hääletamas käinutest olid selle Prantsusmaa meretaguse territooriumi iseseisvumise vastu. Küsimus ei saanud aga veel kaugeltki lahendatud.

Vaikse ookeani edelaosas, Austraalia ja Uus-Meremaa lähistel asuva Uus-Kaledoonia saarterühma avastas eurooplaste jaoks Briti meresõitja James Cook aastal 1774. Cook andis suurimale nähtud saartest nimeks Uus-Kaledoonia, sest selle rannik meenutas talle Šotimaad, mida nimetasid ühe seal elanud hõimu järgi Kaledooniaks (Caledonia) juba vanad roomlased.

Teatavasti said Šotimaa iseseisvumise toetajad 2014. aastal iseseisvusreferendumil küll lüüa, kuid sealgi pole teema päevakorrast maas. Kui paar aastat hiljem langetati rahvahääletusel otsus Suurbritannia lahkumiseks Euroopa Liidust, oli kõigis Šotimaa omavalitsustes valdav enamus elanikest Euroliitu jäämise poolt. Šotimaad valitsev vasaktsentristlik Šoti Rahvuslik Partei andis selle peale teada soovist korraldada, kui Suurbritannia päriselt Euroopa Liidust lahkub, lõpuks uus iseseisvusreferendum. Millal see toimub, pole täna teada.

Uus-Kaledoonias on asi selles osas veidi selgem. 1998. aastal sõlmitud Nouméa leping, mis viis ka äsjase rahvahääletuseni, näeb seal ette võimaluse korraldada veel kaks iseseisvusreferendumit, üks 2020. ja teine 2022. aastal, kui seda tahab vähemalt kolmandik Uus-Kaledoonia Kongressi liikmetest. Just sellise võimaluse olemasolu võib aga vallandada nüüd dramaatilised arengud, mille eesmärgiks on muuta elektoraadi hoiakuid ja koosseisu.

Kanakad jäid omal maal vähemusse

18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algupoolel sattusid valged inimesed Uus-Kaledooniasse juhuslikult ja väga harva. Sealse põlisrahva kanakade algne päritolu ei ole teada, kuid arvatavasti elasid nende esivanemad saartel juba 1500–3000 aastat eKr. Võõraste huvi selle paiga vastu hakkas kasvama 1840-ndatel aastatel.

Uus-Kaledooniast hangiti toona sandlipuud, aga ka inimtööjõudu, sealhulgas lapsi, keda kasutati sundtöölistena mujal asunud suhkrurooistandustes, kaevandustes jm. Samas saabusid saartele esimesed misjonärid. Koos valgetega jõudsid kohale ka rõuged, leetrid, düsenteeria, gripp, süüfilis ja leepra, mis tapsid palju kanakasid, kellel puudus immuunsus nende tõbede vastu. Võõraid ei suutnud eemale peletada isegi see, et kohalikud tegelesid inimsöömisega; näiteks tapeti ja söödi 1849. aastal ära ühe USA laeva kogu meeskond.

1853. aastal haaras Uus-Kaledoonia enda valdusesse Prantsusmaa, mille imperaatoriks tõusnud Napoleon III üritas jäljendada Briti imperialiste, kes olid hõivanud varem Austraalia ja Uus-Meremaa. 1864. aastal, kui Uus-Kaledoonias avastati niklit, hakati sinna saatma Prantsusmaal kurjategijatena süüdi mõistetuid, ja sellest kujuneski prantslaste suurim meretagune kinnipidamiskoht. Enne seda elas seal vaid umbes 350 kolonisti.

Uus-Kaledooniasse saadeti ka poliitvange, näiteks ligi neli tuhat 1871. aastal Pariisi Kommuunist osavõtnut. Nemad pöördusid peaaegu kõik tagasi kodumaale, kui neile 1879/80 amnestia anti, aga tuhanded kriminaalkurjategijad jäid pärast karistusaja kandmist elama Uus-Kaledooniasse. Samal ajal kasvas ka tavaliste asustuskolonistide ja Uus-Kaledoonias paiknevate Prantsuse sõjaväelaste arv.

On teada, et kommunaarid said kanakadega läbi üsna hästi. Seal sõlmiti isegi mõned segaabielud, enne kui 1874. aastal kehtestati rangemad reeglid, millega nende omavaheline läbikäimine muudeti võimatuks.

Kanakad suruti reservaatidesse. Neile see loomulikult ei meeldinud. 1878. aastal alustasid mitmed hõimud relvastatud ülestõusu, mille tulemusel kaotas elu paarsada prantslast ning hinnanguliselt 800–1600 kanakat. Umbes 1000–1500 kanakat saadeti asumisele teistele saartele. Need arvud ei pruugi tunduda esmapilgul väga suured, aga tuleb arvestada sellega, et kanakasid oli sel ajal kokku vaid umbes 60 tuhat.

Ja nende arv kahanes järgnenud kümnenditel väga kiiresti. 1887. aastal toimunud esimese rahvaloenduse ajal elas Uus-Kaledoonias kõigest 42519 kanakat, 1891. aastal 35000, 1897. aastal 30304, 1901. aastal 27768. Allasurutud ja rõhutud, traditsioonilistest elatusvahenditest ilma jäetud põlisrahvas oli sisuliselt määratud väljasuremisele.

Võitlus iseseisvuse eest

“Lääs võitis maailma mitte oma ideede või väärtuste või religiooni üleoleku tõttu (mille võtsid vastu vähesed teised tsivilisatsioonid), vaid pigem oma üleoleku tõttu organiseeritud vägivalla rakendamisel. Läänemaailma inimesed kipuvad seda asjaolu tihtipeale unustama; mitte-läänlased ei unusta seda kunagi,” märkis Samuel P. Huntington oma “Tsivilisatsioonide kokkupõrkes”.

1917. aastal puhkeb kanakade järgmine suurem ülestõus, mis saab alguse ühe hõimupealiku katsest viia sisse oma ehk nn. must raha. Kõlab üleskutse võidelda prantslaste vastu samal moel, nagu kanakad pidid võitlema ilmasõtta aetuna sakslaste vastu. Aasta aega kestva sissisõja tulemusel hukkub umbes 200–300 kanakat. Eestvedajad saadakse lõpuks kätte; neil lüüakse pea maha.

Põliselanike suhtes hakatakse ajama “rahustamispoliitikat”, mis seisneb elanikkonna ümberpaigutamises, nende külade ja esivanemate kultusega seotud väliste atribuutide hävitamises, ristiusu pealesurumises, jaga-ja-valitse poliitika rakendamises. Kinnipeetavaid Uus-Kaledooniasse enam ei saadeta, aga kaevandustesse tuuakse tööle asiaate ja jätkub ka prantsuse tsiviilkolonistide saabumine.

Teise maailmasõja ajal baseerub saartel USA merevägi. Ameeriklasi on seal siis sama palju nagu kohalikke elanikke – 50 tuhat. Nende mõjutusel saavad kanakad 1946. aastal lõpuks Prantsuse kodanikeks. Nende eluolu paraneb, kuid staatus jääb siiski madalaks.

1958. aastal toetab Uus-Kaledoonias 98,1% rahvahääletusel Prantsusmaa uue põhiseaduse vastuvõtmist. Kui ülekaalu oleks saavutanud oponendid, oleks see tähendanud iseseisvumist. Iseseisvusmeelsed kanakad ei ole selleks ajaks veel poliitiliselt organiseerunud, nende osavõtt rahvahääletusest on väga tagasihoidlik.

Uue tõuke annab iseseisvusliikumisele 1970-ndatel niklibuum, mis toob Uus-Kaledoonia kaevandustesse palju tööjõudu Aasiast ja Euroopast, veelgi kahandades põliselanike osakaalu rahvastikus. Puhkeb terve rida relvastatud vastuhakke, mis kulmineeruvad sellega, et Kanakade Vabastamise Sotsialistlik Rahvusrinne moodustab 1984. aastal kanakade endi ajutise valitsuse.

Seda valitsust juhib Jean-Marie Tjibaou, ühe 1917. aasta ülestõusus hukkunu lapselaps. Tjibaou on hõimupealiku poeg. Ta ordineeriti preestriks, kuid hülgas selle ameti poliitika kasuks. Ta on õppinud isegi Sorbonne’is. 1989. aastal ta tapetakse.

Vahepeal toimub aga veel paar rahvahääletust. 1987. aastal küsitakse otse: kas Uus-Kaledoonia peaks jääma Prantsusmaa koosseisu või saama iseseisvaks? 98,3% hääletanutest toetab Prantsusmaa koosseisu jäämist, kuid selle protsendi taustaks on taas see, et kanakad boikoteerivad rahvahääletust. Nemad võitlevad siis iseseisvuse eest relvastatud aktsioonidega, näiteks pantvange võttes.

Rahu on väga habras ja õrn

Tjibaou mõrvati ühe kanaka iseseisvuslase poolt, kes oli vastu 1988. aastal sõlmitud Matignon’ lepingutele, millega lõpetati kodusõjalaadne olukord ning nähti ette kümneaastane üleminekuaeg, mille järel korraldatakse rahvahääletus enesemääramise küsimuses. 1988. aastal toimunud rahvahääletusel kiitis need lepingud heaks 57% hääletanutest.

1998. aastal pandi aga rahvahääletusele hoopis Nouméa leping, mis nägi sisuliselt ette üleminekuaja pikendamise veel kahekümne aasta võrra. Seda toetas 72% hääletanutest. Paljud kanakad lootsid, et selle aja jooksul viiakse ellu reformid, mis valmistavad Uus-Kaledoonia ette iseseisvumiseks. Kuid nüüd tundub paljudele, et nii võideti aega, mille jooksul nende osatähtsust veelgi kahandada.

2014. aasta rahvaloenduse ajal moodustasid kanakad 39,1% Uus-Kaledoonia elanikest. Enam kui pooled ülejäänutest on sündinud kusagil mujal. Sellega kombineeruvad suured sotsiaal-majanduslikud lõhed, mis jooksevad paljuski mööda inimeste päritolu. Kanakad on sageli vaesed, vähese haridusega ja töötud. Nende emakeeled on madalama staatusega kui prantsuse keel, mida kasutatakse haridussüsteemis ja asjaajamises.

Kanakade hulgas on levinud ka alkoholism ja ohvrimentaliteet, kõigis oma hädades valgete süüdistamine. Olukorra tõsidust näitab see, et toimunud rahvahääletuse ajal ja järel oli keelatud alkoholi müümine ning relvadega ringi liikumine, et tulemustes pettunud ennast täis ei jooks ja kedagi tapma ei hakkaks. Rahvahääletuse ajaks saadeti Uus-Kaledooniasse juurde ka 350 märulipolitseinikku.

Rahu on väga habras ja õrn, kui suur osa põlisrahvast tunneb ennast Prantsusmaa koosseisus olles nurkasurutuna, endiselt justkui väljasuremisele määratuna. Radikaalsed meeleolud on sellises olukorras kerged levima.

2 kommentaari
  1. […] Artikkel ilmus 7. novembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel. […]

  2. Hea 6 päeva ago
    Reply

    näide, kuidas suretatakse põliselanikud välja. Ja seda eurooplaste ja ALDE toetusel. Ei hakka ju Andres ise omade vastu võitlema!
    Lahend oleks lihtne: hääletada saavad ainult kanakad. Kui teistele tulemus ei meeldi, lasku jalga.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.