Lahkus Ljudmila Aleksejeva – Vene inimõiguslaste hing

Pilidil on Vene Inimõiguste kaitseja Ljudmilla Aleksejeva. FOTO: SERGEI TROFIMOV/SCANPIX

Venemaal suri laupäeval 91. aasta vanuselt tuntud inimõigusaktivist Ljudmila Aleksejeva, keda on ka nimetatud inimõiguste kogukonna matriarhiks. Eestis mäletatakse teda kui Maarjamaa Risti III klassi teenetemärgi kavaleri, samuti tema eesti päritolu juuri vanaema kaudu.

Ljudmila Aleksejeva on tegelnud inimõigustega alates 1960. aastatest. Aastal 1976 oli ta Nõukogude Liidu elanike inimõiguste olukorda jälgiva Moskva Helsingi grupi üks asutajaid. Ta on olnud Moskva Helsingi grupi juht. Aastal 1977 emigreerus koos abikaasa ja pojaga Ameerika Ühendriikidesse. Jätkas tööd Moskva Helsingi grupi esindajana välismaal, avaldas kirjutisi inimõiguste olukorrast ja dissidentide tegevusest Nõukogude Liidus; töötas ajakirjanikuna raadiojaamades Vabadusraadio ja Ameerika Hääl.

Kui Venemaal demokraatlikud jõud võitsid ja 1991. aastal moodustati Vene Föderatsioon, siis tuli ta kohe tagasi. Ljudmila Aleksejeva oli eelkõige Venemaa patrioot.

Aastal 2007 pälvis ta Prantsusmaa Auleegioni ordeni. 2009. aastal sai ta koos inimõigusorganisatsiooniga Memorial Sahharovi mõttevabaduse auhinna. Samal aastal pälvis ta Komandöriristi „Teenete eest Saksamaa Liitvabariigi ees“. Ta on pälvinud ka Leedu Suurvürst Gediminase ordeni ja Olof Palme preemia.

Ljudmila Aleksejeva on öelnud, et tema hinnangul on inimõiguste ja demokraatia olukord Venemaal halvenenud alates sellest ajast, kui Vladimir Putin 2000. aastal võimule tuli. Samas kuulus ta ise Venemaa presidendi juures tegutsevasse inimõiguste komiteesse ning ta julges otse Putinile rääkida konkreetsetest probleemidest ja inimestest, kes olid kinni peetud ja keda oli vaja aidata. Siiski ei õnnestunud Aleksejeval iga kord Putinit mõjutada.

Eile toimunud matustel viibis ka Vladimir Putin. Niisamuti kui ta külastas Aleksejevat tema kodus 90. sünnipäeval. Kuigi Venemaa president ei ole alati jälginud inimõigusi püüdis ta vähemalt näidata, et austab neid, kes on selle heaks palju ära teinud. Kes aga nüüd, pärast Aleksejevat, Kremlit inimõiguste alasest olukorrast teavitaks, jääb mõistatuseks, nagu ka see, kuidas Venemaal inimõiguste vallas edasi talitatakse.

Kn

2 kommentaari
  1. Vello 3 kuud ago
    Reply

    Jäin seda lugedes mõtlema, et kas meil, olles valitsuse, peaministri ja presidendiga paljudes võtmeküsimustes tihti täiesti diametraalselt erinevatel seisukohtadel oleks üldse võimalik kuuluda nende nõuandjate ringi, kelle arvamusega sageli mitte üksnes ei arvestata vaid ei häbeneta sellise printsipiaalsuse eest veel ka oma tunnustust avaldada. Millestki sarnasest seni veel igatahes kuulnud küll ei ole, vastupidisest aga kahjuks küll. Seda siis “ainuõige” ja “juhitava” demokraatia erinevustest.

  2. Nüüd 3 kuud ago
    Reply

    teatab Jaana, kuidas Estonijas inimõigusi rikutakse, ei anta igale sissetunginud mutukale kodakondsust ega õigust hääletada keskbande poolt.
    Endal ei õnnestunud 70ndate lõpul taga kohtuda, ei osanud siis teda Moskvas üles leida. Hiljem kadus juba vajadus ära.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.