Keeruline olukord Rootsi valitsemises jätkub

Stefan Löfven

Andres Laiapea, välispoliitika vaatleja

Rootsis järgnesid eelmise aasta septembris toimunud parlamendivalimistele pikad ja keerulised läbirääkimised, mis viisid lõpuks senise peaministri ametis jätkamiseni. Tema jalgealune on siiski üsna ebakindel.

“Saavutatud kokkulepe on raskete, kuid konstruktiivsete läbirääkimiste tulemus. Keegi ei võitnud kõike, kõik võitsid midagi,” kommenteeris sotside juht Stefan Löfven, kes on olnud Rootsi peaminister alates 2014. aastast, nüüdset Keskerakonna, liberaalide ja rohelistega sõlmitud kokkulepet. “See kokkulepe tähendab, et me võtame enda kanda vastutuse Rootsi eest. See on hea Rootsi majandusele ning hüveolule. See tähendab, et me saame seista selgelt populismi ja antidemokraatlike jõudude vastu.”

Rootsi poliitikaelu on juba väga kaua iseloomustanud kodanlike ja vasakpoolsete erakondade vastasseis, nende hoidumine omavahelisest koostööst. Sellise blokkide-poliitika jätkamine muutus aga järjest raskemaks pärast 2010. aastat, mil parlamenti pääses rahvuspopulistlik erakond Rootsi Demokraadid, keda kõik teised käsitlesid paariana.

Viimastel valimistel said Rootsi Demokraadid 17,5% häältest. See andis neile parlamendis 62 kohta 349-st. Vasakpoolsed (sotsid, rohelised ja Vasakpartei) said kokku 144 kohta. Ülejäänud 143 kohta läksid paremtsentristlike erakondade alliansile (Keskerakond, moderaadid, kristlikud demokraadid ja liberaalid). Enne valimisi olid kõik lubanud, et Rootsi Demokraatidega nad koostööd tegema ei hakka.

Löfven parlamendi usaldust ei oma

Pärast valimisi avaldasid paremtsentristid ja rahvuspopulistid parlamendis peaministrile umbusaldust. Löfven aga teatas seepeale, et tema sotside esimehe kohalt tagasi ei astu ning on valmis osalema läbirääkimistel uue valitsuse moodustamiseks. Ta pidas täiesti mõeldamatuks, et paremtsentristlik allianss saaks moodustada kunagi valitsuse, kui tahab pidada kinni lubadusest mitte teha koostööd Rootsi Demokraatidega.

Esimesena sai parlamendispiikrilt ülesande valitsuse moodustamiseks moderaatide juht Ulf Kristersson. Paar nädalat hiljem ta loobus sellest, teatades samas, et tahab endiselt peaministriks saada. Ta ei suutnud lihtsalt luua toimivat koalitsiooni. Valitsuse püsimiseks olnuks alliansil vaja Rootsi Demokraatide toetust, aga Keskerakond ja liberaalid olid nendega koostööle mineku vastu. Selle asemel pakkusid nad välja valitsuse tegemise koos sotsidega, kuid see ei sobinud jälle moderaatidele.

Järgmisena sai ülesande valitsuse moodustamiseks Löfven, kuid temagi ei suutnud siis kokkuleppeni jõuda. Parlamendi spiiker Andreas Norlén, kes kuulub ise moderaatide ridadesse, esitas seejärel ametlikult valitsusjuhi kandidaadiks Kristerssoni.

Keskerakonna esinaine Annie Lööf oli oodanud, et kolmandana jõuab järg temani ja et ta saab moodustada suure koalitsiooni, kuhu kuuluvad nii teised paremtsentristliku alliansi liikmed kui ka sotsid ja rohelised. Paraku tahtsid moderaadid suruda vägisi läbi oma plaani. Keskerakond ja liberaalid otsustasid, et nemad sellega kaasa ei lähe.

Kristersson pakkus välja moderaatide ja kristlike demokraatide vähemusvalitsuse, mida toetaksid parlamendis Rootsi Demokraadid. Keskerakond ja liberaalid olid aga hääletusel koos vasakpoolsetega tema peaministriks kinnitamise vastu, sest ei tahtnud, et Rootsi Demokraadid saavutaksid valitsuse üle mõju. Allianss lagunes.

Seejärel sai Lööf lõpuks oma võimaluse, kuid pidi ennast nädal hiljem siiski lööduks tunnistama, sest moderaadid ja sotsid ei olnud valmis kompromissideks. Mõlemad suured erakonnad tahtsid peaministri kohta tingimata endale.

Järgmisena läks pall jälle Löfveni kätte. Keskerakond teatas, et võib teda toetada, kui tema uus valitsus teeb poliitilisi järeleandmisi. Liberaalide juht Jan Björklund tegi peagi niisuguse avalduse, kuigi tema erakonnas oli selles osas rohkem erimeelsusi.

Spiiker Norlén nimetas Löfveni ametlikult peaministrikandidaadiks, aga 14. detsembril parlamendis toimunud usaldushääletusel kukkus too läbi. Keskerakond ja liberaalid ei olnud siis läbirääkimistel saavutatud järeleandmistega rahul ja jäid hääletusel tema vastu.

Rootsis ei pea enamus parlamendist hääletama valitsuse poolt. Piisab, kui enamus ei hääleta vastu. Erapooletuks jäämine tähendab passiivset toetust. Eelmised neli aastat valitses sotside ja roheliste vähemusvalitsus Vasakpartei toetusel, kuid Keskerakonnale ja liberaalidele on nimetatud partei sama vastuvõetamatu nagu Rootsi Demokraadid.

Vasakpartei võib valitsuse põhja lasta

“Löfven ei ole suutnud katkestada sidemeid Vasakparteiga. Need asjad, kus sotsid olid kõige järelandmatumad kompromisside tegemisel, on just needsamad asjad, mille leiab Vasakpartei nõudmiste nimekirjast,” selgitas Lööf detsembris langetatud otsust. “Keskerakonna jaoks on ülitähtis, et ei Vasakpartei ega Rootsi Demokraadid omaks mõju valitsuse poliitika üle.”

Norlén teatas pärast seda hääletust, et jätkab erakondadega läbirääkimisi lahenduse leidmiseks, kuid valmistub samas ka ennetähtaegsete valimiste väljakuulutamiseks.

11. jaanuaril teatasid sotsid, rohelised, Keskerakond ja liberaalid, et on lõpuks saavutanud kokkuleppe ummikust väljumiseks. Vasakparteid see kokkulepe ei hõlmanud. Hoopis rõhutati, et Vasakpartei valitsuse poliitikale enam mingit mõju ei avalda. Eeldati, et nende passiivse toetusega, mis oli vajalik Löfveni ametissekinnitamiseks, võib sellele vaatamata arvestada.

Vasakpartei juht Jonas Sjöstedt arvas teisiti. “Me oleme üllatunud ja pettunud selle pärast, kui kaugele paremale Stefan Löfven on läinud, et saavutada kokkulepe Keskerakonna ja liberaalidega,” teatas ta eelmise nädala alguses, lisades, et sotside juhiga on võetud ühendust edasiste läbirääkimiste pidamiseks – Vasakpartei soovib näha peaministrina küll teda, kuid ei saa selle lepingu peale kollast vajutada.

Reedel jäädi hääletusel siiski erapooletuks. Sjöstedti arvates olnuks nüüd alternatiiviks mitte uued valimised, vaid see, et Keskerakond ja liberaalid nõustuvad siiski moderaatide plaaniga teha koostööd Rootsi Demokraatidega. Ta kuulutas Vasakpartei vasakpoolseks opositsiooniks ja teatas, et toetus valitsusele on tingimuslik – kui parlamendi ette tuuakse mõningaid kokkuleppes lubatud majandusreforme, hääletatakse Löfveni umbusaldamise poolt.

See seab parajasse kahvlisse parempoolsed. Liberaalide juht Björklund märkis, et majanduspoliitika osas sisaldab saavutatud kokkulepe rohkem parempoolset poliitikat kui kodanlik allianss varem kaheksa võimuloldud aasta jooksul kokku leppida suutis.

Keskerakond ja liberaalid jäid reedel samuti erapooletuks. Nii kinnitati Löfven ametisse häältega 115 poolt, 153 vastu, 77 erapooletut. Neli saadikut puudus. Tema mandaat on nõrk, kuid mitte kõige nõrgem sõjajärgse Rootsi ajaloos.

Keskerakond loeb ennast opositsiooniks

“Saavutatud kokkulepe on kaugel meie unistustest, kuid see on parim lahendus raskes parlamentaarses olukorras. Tuginedes sellele liberaalsele reformiagendale, saame lasta sotsiaaldemokraadi peaministri ametikohale. Me oleme ka valmis tegema koostööd eelarve osas, võttes iga aastat eraldi. See aga eeldab, et kõik neli erakonda seisavad selle kokkuleppe taga,” rõhutas Lööf.

“Keskerakonnast on saanud seega liberaalne opositsioonipartei, mis võtab vastutuse Rootsi eest ja edendab liberaalset reformipoliitikat,” märkis ta samas. Lööfi sõnul sõlmiti see kokkulepe peamiselt kolmel põhjusel: 1. Rootsi vajas valitsust; 2. Vasakpartei ja Rootsi Demokraatide mõju tuli valitsusest eemal hoida; 3. õnnestus edendada liberaalset reformipoliitikat, mida pole juba mõnda aega nähtud.

Kui kaua selline lahendus koos püsib, seda näitab muidugi tulevik. Ebakindlusele viitavaid märke on täna palju. Alguses süüdistasid moderaadid ja kristlikud demokraadid Keskerakonda ja liberaale reetmises, kuid reedel parlamendis peetud kõnes ütles Kristersson, et nende sõlmitud kokkulepe on nagu “mõistuseabielu osapoolte vahel, kes ei ole teineteist kunagi armastanud”. Ta kuulutas, et “ühel päeval koonduvad ühiste väärtustega inimesed poliitiliselt taas ühte. Teevad taas koostööd. Taotlevad taas ühiselt võimu, nagu teevad sõbrad, kes tahavad midagi ära teha.”

 

12 kommentaari
  1. Vello 7 kuud ago
    Reply

    Vana-kreeka demokraatia puhul ei saa paraku rääkida mingist rahvast selle tänapäevases mõistes, sest õigus selles osaleda oli laias laastus vaid vabadel meessoost kodanikel, kusjuures sealsed linnriigid olid võrreldavad mitte tänapäevaste riikide vaid pigem kohalike väiksemate omavalitsustega, kus kõik tundsid kõiki ning omasid kõigis küsimustes otsest isiklikku puudet nendega. Viimases kogukondlikus situatsioonis rahva või siis vähemalt selle hääleõigusliku osa võim on tõesti veel reaalselt mõeldav aga mitte enam isegi sellises tänapäevases miljoni hääleõigusliku kodanikuga väikeriigis nagu Eesti, suurematest rääkimatagi. Isegi erakonnad ei otsusta siin enam tegelikult midagi ehkki paljud nii arvavad, olles samuti vaid mängukannideks nende käes kes kujundavad tegelikult rahva enamuse arvamuse. Ning kui see enamus juhtub ammutama oma informatsiooni näiteks Postimehest, siis see enamus ka hääletab vastavalt Postimehe kujundatud maailmavaatele ning ülejäänud aitavad vaid üleval hoida illusiooni rahva tahtest, kusjuures kõik need kes püüavad ka ise mõelda, lugeda lisaks Postimehele ka teisi lehti jne. jäävad paratamatult alati vähemusse ja kui oletada, et isegi ei jääks, satuksime kohe paraku igavesti kestvasse valitsuskriisi, mis olekski lõppkokkuvõttes sama hea või halb kui anarhia, kus võim kaotaks võime üldse midagi otsustada, kuid mis viiks üsna kiiresti võimu haaramiseni mõne tugevama osalise poolt nii nagu juhi kaotanud kari ei jää kunagi uue juhita, mistõttu on tegelikult utoopia anarhiagi, mis reaalses elus saaks eksisteeria vaid väga lühiajaliselt mingis üleminekufaasis. Näiteks ühiskonnas aset leidvate revolutsiooniliste muutuste käigus.

    • See 7 kuud ago

      oli omaaja seadustik (demos oligi eraldi oma kodanikkond), me ei saa tuua vanakreeklasi tänasesse aega, kus ka veebi teel saad minutiga hääle maha müüa.
      Kui viitsiksid lugeda vanu aruandeid maailmaavastajate merereiside kohta, siis avastad, et ka selge ilmaga oli viga 2…5 meremiili. Seda kuskil aga ei märgitud, sest see oli enesestmõistetav. Nagu praegu odava kepsuga 2-meetrine täpsus.

  2. […] Artikkel ilmus 23. jaanuaril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel. […]

  3. n.79 7 kuud ago
    Reply

    Kui ei saa hakkama,kutsuge politse,nagu nemad meile soovitasid,kui meid küüditati.

  4. Vean 7 kuud ago
    Reply

    kihla, et pärast hommikust konjakit asub Andres taas toksima, kuid nüüd juba lookest Venessueelast. Et pätid on nunnud ja head on pähhid. Tuleb kolmapäevani teadmatust põdeda.

    • vaevalt küll 7 kuud ago

      Venetsueelast on ta varem juba kirjutanud pika loo: http://vana.kesknadal.ee/est/uudised?id=29216 (aitab ehk mõista viimaste arengute tausta).

    • Nüüd 7 kuud ago

      on teine olukord, pätid püüavad 67%-ga valitud presidenti sm Maduurot kukutada. Ja Tramp on juba hakanud siseasjadesse sekkuma, isegi keelas Eliisabetil Maduurole kulda välja anda. Meil aga Kersti, Jurka ja Svenn pole teinud ühtki hukkamõistvat avaldust Trambi jõhkruse vastu. Pätt küll aga OMA pätt!

  5. Kui 7 kuud ago
    Reply

    kuskil ei kuulu võim rahvale, siis ongi sellised jamad võimalikud. Nagu ka meil, lubatakse aga pärast ei tehta midagi.

    • Vello 7 kuud ago

      Kui võim kuuluks kusagil tõesti rahvale, oleks tulemuseks tegelikult täielik anarhia, mida vaevalt isegi anarhistid sooviksid ja nii kui selline asi isegi juhtuma peaks võib lohutuseks öelda, et selline asi ei kestaks kuigi kaua, sest inimene on oma olemuselt kariloom ja nagu iga kari vajab ka inimkari paraku juhti, kelle saba järel siis ülejäänud karja liikmed kuulekalt kepsutavad.

    • Eksid 7 kuud ago

      sest sa ei kujuta õiget rahvavõimu ettegi. Anarhia on VÕIMUTUS, mitte VÕIM. Rahvavõim on aga just nimelt VÕIM.
      Kui rahvas määrab rahvahääletusel ära oma elukorralduse alused, siis neid peab täitma iga pätt ja anarhist ehk võimueitaja. Ning siis ei otsusta enam kurjategija õigustamise üle mingi müüdav-ostetav kohus (nagu meil), vaid kurjategija saab karistada just nimelt rahvahääletusel vastuvõetud karistusseaduse sunnil. Lennaku kasvõi pead!

    • Vello 7 kuud ago

      Pseudonüümi “Eksid” all kommenteerinule, et see millest sa räägid on ideaalettekujutus rahvavõimust ehk siis tegelikult samasugune utoopia nagu näiteks kommunism. Mina rääkisin aga sellest, milline see tegelikus elus reaalselt välja näeks, kui kunagi kusagil üldse realiseeruma peaks. Ning just nimelt võimutus nagu sa ütled või siis antud juhul täpsemalt võimetus mingitki võimu reaalselt teostada see just olekski. Ja nagu utoopiate puhul ikka on neist ilus unistada, neil teemadel tore teoretiseerida, kuid lõppude lõpuks paneb kõik paika ikkagi meie bioloogia ehk siis inmloomus ja kõigel, mis on sellega vastuolus pole paraku määratud kunagi realiseeruda.

    • Ideaal 7 kuud ago

      pole sugugi luul, selle poole tuleb alati püüelda. Olen uurinud Kreeka demokraatiat, algust, hiilgust, langust, taastõusu ja hukku. Samuti selle hilisemaid moonutisi mujal maailmas. Meie tänased “demokraatiad” seda loomulikult pole. On isegi välja mõeldud igasugu täiendid (läänelik, sotsialistlik, ameerikalik, esindus- jmt jura), kuid rahvale seejuures võimu ei anta. Meile määritakse kaela nn esindusdemokraatiat, mille sisu on, et rahvas valib endale petiste kambad, kes siis omavahel rahva rahakoti pärast kiseldes nagu väljendaks neidvalinute tahet, ehkki neilt midagi küsimata.
      Lühidalt näen mina rahvavõimu sellisena, et kõigepealt saab rahvas ise hääletada põhiliste elukorralduslike küsimuste üle. Neid peab olema ammendavalt, et oleks esindatud kõik võimalused. Kui hääletamisele tuleks rohkem kui 2 valikut, siis tuleb need reastada, siis saame teada valikute omavahelise suhte nagu maleturniiril. Tine aste oleks nn jooksvate, äkki pävekaorrale tulnud küsimuste lahendamine. Ka siis peaks vastav ringkond seda hääletama ja ise otsustama. Kui miski on juba rahva poolt kehtestatud, siis rahva poolt moodustatud asjatundlik valistus lihtsalt peab need otsused ellu viima, mingite parteide ninameeste haigushood oleks siis juba välistatud. Selle eest peaks muret tundma juba rahva huve kaitsev vahekohus, vajadusel koosneks see kohus isegi välismaalastest, kes lähtuks otsustamisel loogikast, kas rikuti niigi täpset nõuet või mitte. Ning kohtu otsus peab olema 100% ühtne.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.