Andres Laiapea, välispoliitikavaatleja
Uue valitsuse moodustamiseks kulus Lätis üle kolme ja poole kuu. Enim hääli kogunud erakond jäeti koalitsioonist välja. Peaministriks tõusis kõige napimalt valimiskünnise ületanud partei esinumber.
Eelmise aasta oktoobris Lätis toimunud valimistel sai kõige rohkem hääli sotsiaaldemokraatlik erakond „Koosmeel“, mida toetas 19,8% valijatest. See tagas parlamendis 23 kohta sajast. Tegemist oli juba kolmanda korraga järjest, mil peamiselt venelaste häältele toetuv „Koosmeel“ valimised võitis, kuid pärast seda etniliste läti parteide poolt opositsiooni jäeti.
Ei aidanud demoniseeritud õlgmehikese rollist välja ka see, et läti rahvuslaste poolt vihatud Riia linnapea Nils Ušakovsi asemel pandi sel korral erakonna peaministrikandidaadiks Vjačeslavs Dombrovskis.
Dombrovskis läheb Europarlamenti
Enne valimisi sai märgitud (vt. 8. augustil 2018 Kesknädalas ilmunud artikkel “Olud enne parlamendivalimisi Lätis segased”), et „Koosmeele“ häältesaaki ohustab kõige rohkem see, kui erakonnale seni edu taganud valijate koalitsioon koost laguneb. Dombrovskise mõõdukam liin vene vähemuse huvide eest seismisel ja varasem tuntus parempoolse majanduspoliitika toetajana ähvardas valijaid viia teiste erakondade taha.
Valimistulemused näitasid, et mõningal määral see juhtuski. 2014. aastaga võrreldes kaotas „Koosmeel“ nüüd 3,2% kõigist valimistel antud häältest. Nende arvelt tõusid uus vasakliberaalne erakond „Progressiivid“ (neid toetas 2,6% valijatest) ja radikaalsem Läti Vene Liit (sai 3,2% häältest ehk poole rohkem kui eelmine kord).
Kokkuvõttes jäi „Koosmeele“ taga olev valijate koalitsioon aga püsima. Viimaste küsitluste kohaselt on erakonna reiting valimistega võrreldes isegi kasvanud. Osa vahepeal nende teiste parteide poole kaldunud valijaid on „Koosmeele“ taas üles leidnud. See tõotab erakonnale väga head tulemust ka lähenevatel eurovalimistel, kus partei esinumbriks on Dombrovskis.
“Nendeks valimisteks seame üles inimese, kes on mitte üksnes populaarne, vaid omab ka suurt kogemust poliitikas ja täitevvõimu teostamisel,” kommenteeris seda otsust Ušakovs. “Need on meie maa jaoks tõesti tähtsad valimised. Pärast aastat 2020 võib Läti kaotada kuni 20% eurofondide vahenditest, see on umbes 800 miljonit eurot. Lätis ei viida praktiliselt ühtegi arendusprojekti ellu Euroopa Liidu kaasrahastuseta – alates koolihoonete ja elumajade renoveerimisest kuni teede remontimise ja uute parkide rajamiseni. Keegi sellest praegu küll ei räägi, aga selle raha kaotamine lööb esmajärjekorras Läti tavakodanikke.”
Ušakovsi sõnad annavad veidi aimu sellest, millele „Koosmeel“ kavatseb nüüd oma eurovalimiste-kampaanias keskenduda. Peateemaks saab võitlus eurorahade eest, millele Dombrovskise kogemused ja „Koosmeele“ aktiivne osalemine Euroopa Sotsialistide Parteis kaasa peaks aitama.
2014. aastal tabas „Koosmeelt“ eurovalimistel sisuliselt läbikukkumine – saadi 13,0% häältest, mis andis ühe koha Lätile eraldatud kaheksast. Esinumber Boriss Cilevičs valituks ei osutunudki. Europarlamenti pääses Andrejs Mamikins, kellest sai läinud aastal hoopis erakonna Läti Vene Liit peaministrikandidaat. Praegu ei ole „Koosmeelel“ Europarlamendis tegelikult enam ühtegi saadikut.
Dombrovskise valituks osutumine on nüüd üsna kindel. Lahtine on vaid see, kas lisaks temale saab „Koosmeel“ endale Europarlamenti ka teise esindaja.
Valitsust ühendab vaen „Koosmeele“ vastu
Koalitsioonist jäeti välja ka Roheliste ja Talurahva Liit, mille ridadesse kuulub viimased kolm aastat Läti peaministriks olnud Māris Kučinskis. Parlamendis toimunud hääletusel oli valitsuse ametisse kinnitamise vastu ka viis saadikut esmakordselt valimistel osalenud korruptsioonivastasest erakonnast “Kellele kuulub riik?”, mis kuulub ametlikult koalitsiooni.
Valitsust toetas 61 saadikut, vastu olid 39.
Nende arvude põhjal võib esmapilgul näida, et Läti uuel valitsusel on päris tugev seljatagune. Paraku nõrgestab seda aga tõsiasi, et koalitsioon koosneb viiest osapoolest ja peaministriks sai neist kõige väiksema esindaja.
Paremtsentristlik erakond „Ühtsus“ oli oktoobris toimunud valimistel suurim kaotaja. See kogus vaid 6,7% häältest, varasemast 23 kohast jäi alles kõigest kaheksa. Viimased küsitlused näitavad, et äsja Läti peaministriks saanud Krišjānis Kariņši koduerakond ei ületaks täna isegi valimiskünnist. Langenud on ka kõigi teiste koalitsiooniparteide reiting.
“Krišjānis Kariņši ministritekabinet läheb ajalukku valitsusena, kuhu läinud erakonnad ütlesid kohe pärast valimisi lahti oma lubadustest, hülgasid oma valijad. Enneolematu pretsedent: valitsust ennast juhib valimised kaotanud erakonna soosik,” kommenteeris tekkinud olukorda Dombrovskis. “Pärast valimisi heitsid tagasivalitud erakonnad endalt kibekähku maha lambanahad ning hakkasid hundiisuga tõmbama üksteiselt ministriportfelle, unustades selle, mida olid valijatele lubanud alles mõned kuud tagasi. Valitsuse deklaratsioonist jääb teil leidmata 99% nendest kõvadest, üsna konkreetsetest lubadustest, mida uue koalitsiooni osapooled andsid valimiskampaania ajal.”
“Praegu õigustab Kariņš ennast jutuga, et lubadusi hakatakse täitma alates aastast 2020 – kui riigis on näha majanduskasvu. Aga Kariņši valitsuse deklaratsioon on rahvamajanduse vallas täielik null. Seal on muidugi palju õigeid sõnu sellest, et on vaja tõmmata ligi investeeringuid, parandada ettevõtluskeskkonda, toetada eksporti ja tõsta tootlikkust. Ainult et need sõnad on tühjad ja loosunglikud, reaalset plaani riigi majanduse arendamiseks ei ole,” lisas Dombrovskis.
“Samas võib aga ikkagi julgelt öelda, et vähemalt üks valimiseelne lubadus – „Koosmeele“ valijad eemal hoida – on täidetud,” märkis ta. “See on sisuliselt ka ainus, mida Kariņši koalitsioon pakub.”
Kui peaministri koduerakond peaks kaotama mõne oma neljast partnerist, kaotab koalitsioon parlamendis kohe enamuse. Seega võib neist igaüks teda sellega survestades endale soovitud suunas kallutada, sest on selge, et järgmine peaminister oleks keegi teine. Kariņši positsioon on selles mõttes väga nõrk. Samas on tegemist juba üsna kogenud poliitikuga.
Kes on Läti uus peaminister?
Krišjānis Kariņš sündis 1964. aastal Ameerika Ühendriikides läti emigrantide perekonnas. Tal on Läti–USA topeltkodakondsus. 1996. aastal kaitses ta Pennsylvania Ülikoolis doktorikraadi keeleteaduse alal. (Sama õppeasutuse kasvandik oli ka Toomas Hendrik Ilves.) 1994. aastal kolis ta Lätisse ja hakkas tegelema ettevõtlusega. 1995–1998 pidas ta ühtlasi loenguid Läti Ülikoolis.
2002. aastal kuulus Kariņš erakonna „Uus Aeg“ (meie „Res Publica“ analoog) asutajate hulka. 2002–2004 juhtis ta selle erakonna fraktsiooni parlamendis, 2004–2006 oli majandusminister. 2009. aastal valiti ta Europarlamenti. 2011. aastal oli „Uus Aeg“ üks erakonna „Ühtsus“ moodustajatest ja selle nimekirjas osutus Kariņš Europarlamenti valituks ka 2014. aastal.
Venemaa meediakanalites levib nüüd käsitlus, mille kohaselt on sisuliselt tegemist Washingtonist määratud nukuvalitsejaga, kuid seda võib pidada sama alusetuks nagu „Koosmeele“ seostamist Venemaa võimuringkondadega.
saa Andresest aru. Kui keegi saab tappa lahingutest aga võidab sõja, siis mis pistmist on tegu kaotajatega? Kui mingi jõuk kogub mingil valimisel alla 50%, siis ta pole veel võitja! Võitja on see, kes paneb kokku valitsuse. Nii lihtsaid asju tuleb hakata Andresele meelde tuletama või koguni õpetama. Äkki kordub sama eksimus ka meil paastukuus pärast valimist? Et keskbande küll nagu võidaks aga valitsuse moodustavad teised kaabakad.
tavaliselt nii kirju seltskond pikalt võimul ei püsi ja seda ennustan ma ka Lätile. Lahingute ja sõja teooria on väga rumal, sest kui võimu nimel kaotatakse oma nägu, siis on kaotajaks eelkõige valijad ehk siis rahvas. Olen seda varemgi siit kesknädala kommentaariumist lugenud, et kui keskbande võidab valimised(loe:võidab lahingu), aga koalitsiooni ei võeta(loe:kaotab sõja), et kas siis ollakse rahul kui võimu moodustavad näiteks RE,EKRE ja SDE või tuleb paduparempoolne valitsus, kes hakkab siis ainult ettevõtjate ja rikaste ninaesise eest hoolitsema ja kõigest muust on neil savi. Kas sa oled siis õnnelik ja seda tahadki? Mina väidan et kui KE võidab valimised, siis teeb ta ka Valitsuse ja see on kõige parem variant üldse mis võiks peale märtsi juhtuda. Ise väga loodan et oravad jäetakse veel jalga puhkama opositsiooni kuna nad pole 2,5 aasta jooksul üldse õppinud, nad pole isegi jõudnud oma vigade tunnistamiseni, vaid arvavad et kõik mida tehti, tehti õigesti ja vaja oleks selle juurde tagasi minna.Johhaidii. Parem tulevik on siis nende meelest minevik.
kas Mailise mees on kaotaja või võitja?
Eks Läti satub nüüd USA meelevalla alla. See meenutab natuke Gruusia olukorda kus valitsejaks pandi Shakashvili, kes hiljem oli tagaotsitav. Eks enne valimisi antakse mitmesuguseid lubadusi, mis hiljem ununevad. meil annavad häid lubadusi vaid keskerakondlased ja nad täidavad ka neid. Reformierakond naeruvööristab end sellega, et enne lubaduste andmist kritiseerib keskerakonda ja siis tulevad ähmased lubadused ja on teada, et seda vähestki ei täideta sest nende valitsemise ajal vaesus aina kasvas. Nemad on süüdi, et eestlaset läksid parema elu otsingul välismaale viies kaasa ka eesti keele. Isamaa rõhub selle peale, et säilitada eesti keelt. Kõige lihtsam lubadus aga ka selle täitmiseks peab tööd tegema inimeste heaolu nimel. Nad on seni olnud vaid valitsuses kohatäiteks. Kui E.N.Kross läks ära nende erakonnast ja varjus Reformi tahatuppa, et seal alatult edasi tegutseda ilma karistust saamata, hakkas häältesaak Isamaal vähenema. Kord oli nii nagu Lätiski peaministriks sai Laar kuigi erakond sai vähe hääli. Sotsid meil tegutsevad viisakalt ja nad sobivad valitsusse.
Vabandan vea pärast, peab olema naeruvääristab.
sõnastatud pealkiri tõestab ilmselgelt, et Lätis ei kuulu võim rahvale. Sest muidu ei saaks võimule tulla ju maffiarühmitised nagu Eestiski.