Mida teha Venetsueelaga?

Andres Laiapea, välispoliitikavaatleja

Viimastel nädalatel on maailma pilgud pööratud taas Venetsueelale, kus on juba pikalt vindunud sügav sotsiaal-majanduslik ja poliitiline kriis. Sõjalise sekkumisega seda lahendada ei saa.

Eestis oli huvi Venetsueela vastu suurim tõenäoliselt 1990-ndate algupoolel, kui siinsetelgi teleekraanidel jooksid “Tahmanägu” ja teised toona ülipopulaarsed Venetsueela seebikad, ning väliseestlane Harry Männil, kes endale seal suure varanduse kokku oli ajanud, taas sünnimaa radu käis. See oli aeg, mil meil leidus kompetentseid inimesi, kes osanuks võib-olla vastata pealkirjas toodud küsimusele.

Ilmselt tänu Männilile ja Vaino Väljasele, kes oli olnud 1980–1986 NSV Liidu suursaadik Venetsueelas, oli see Kariibi mere ääres asuv Ladina-Ameerika riik 1991. aastal üks meie iseseisvuse taastamise kiiremaid tunnustajaid (sel ajal olid seal, muide, võimul sotsid). Hiljem ei ole sellest siiski suurt sõprust arenenud.

Männil on surnud, Väljas ammu tegevpoliitikast erru läinud. Eestil on Venetsueelas küll üks aukonsul, kuid kontaktid kahe riigi vahel on peaaegu olematud. Vastastikuseid visiite ei ole toimunud, mingeid kahepoolseid lepinguid pole sõlmitud. Kaubavahetus on ülimalt tagasihoidlik. Võib öelda, et Eesti vaatepunktist on Venetsueela kauge maa, kus meil praktiliselt puuduvad otsesed huvid.

Mängukaart ideoloogilises sõjas

Viimase kahekümne aasta jooksul on Venetsueela muutunud Eestis aga justkui mängukaardiks vasak- ja parempoolsete ideoloogilises sõjas. Pärast seda, kui seal tuli 1999. aastal võimule Hugo Chávez, hakkas osa Lääne vasakpoolseid nägema sealsetes reformides järgimist väärivat eeskuju. Hiljem võeti lausa kasutusele loosung “21. sajandi sotsialism”, millel leidus toetajaid ka Eestis.

Täna võib neid tikutulega taga otsida. Nüüd on käes parempoolsete kord parastada.

Justiitsminister Urmas Reinsalu (Isamaa) kuulutas dramaatilises avalduses, et Eesti peab Venetsueela presidendina viivitamatult tunnustama Juan Guaidót, mitte Nicolás Madurot. “Me ei tohi ÜRO Julgeolekunõukogu koha nimel tasalülitada selget väärtuspõhist välispoliitilist liini,” teatas Reinsalu. “See, et paljudele ebademokraatlikele riikidele maailmas Maduro meeldib, see, et ka Euroopa sotsialistide seas leiame tema fänne, ei tähenda, et peaksime loobuma selgest seisukohast.”

“Meie peavoolumeediast ei loe, ei kuule ega näe, kui sotsialism kuskil nii-öelda halvas valguses on; ja Venetsueela on üks traagilisemaid näiteid sellest, kuidas täiesti normaalne riik sotsialismiga tuksi keerati,” seletas raadiosaates “Räägime asjast” aga Martin Helme (EKRE). “Mind õudselt vihastab see, kuidas meie padupunane meedia absoluutselt ei räägi sellest, mis Venetsueelas toimub.”

Tegelikult on Eesti peavoolumeedia, eriti ERR, kajastanud viimaseid arenguid Venetsueelas isegi üllatavalt aktiivselt ja objektiivselt. Nii näiteks spekuleeris oma vasakpoolsete sümpaatiate poolest tuntud Arni Alandi juba 14. jaanuari “Välisilmas”, et Madurot võib oodata kunagise Rumeenia diktaatori Nicolae Ceaușescu saatus.

Teatavasti lasti 71-aastane Ceaușescu ja tema abikaasa Elena 1989. aastal toimunud revolutsiooni käigus maha. Nad olid viimased inimesed, kes Rumeenias enne surmanuhtluse kaotamist hukati. Tagantjärele on rumeenlaste hinnangud sellele siiski üsna erinevad, umbes nagu venelaste omad tsaariperekonna tapmisele.

Maduroga läbirääkimisi ei peeta

Olukord Venetsueelas on väga keeruline. Ma ei hakka kordama üle seda, millest juba kirjutasin 16. augustil 2017 Kesknädalas ilmunud artiklis “Demokraatia lõpp Venetsueelas” (kes tahab, see leiab selle internetist).

Eelmisel aastal toimusid seal presidendivalimised, kus Maduro sai ametlike tulemuste kohaselt 67,8% häältest. 2015. aastal parlamendis enamuse saanud opositsiooniliste jõudude koalitsioon otsustas valimisi boikoteerida, nii protesteerides mõnede poliitikute ning erakondade valimistelt kõrvaldamise vastu, kuid kõik selle liikmed valitud strateegiat ei toetanud.

Varasemalt ka võimupartei ridadesse kuulunud Henri Falcón märkis, et valimisboikotid ei tööta peaaegu kunagi (seda kinnitavad vastavad teaduslikud uuringud), valimistel osalemisest loobunud opositsioonilised jõud kaotavad lihtsalt pinda ja lasevad valitsejatel oma võimu konsolideerida.

Varem olid pidanud teda reeturiks võimupartei esindajad, presidendivalimistel osalemisega muutus ta selleks ka teiste opositsionääride silmis. Falcón arvas siis, et neid ootab poliitikute ja erakondadena ees hääbumine, sest nad ei mõista seda, et rahvas ootab lahendusi, mitte konflikti. Valimistel sai ta ametlike tulemuste kohaselt 20,9% häältest, kuid toimunud ulatuslike rikkumiste tõttu ei tunnistanud ka tema nende valimiste legitiimsust. Seda ei teinud ka teised opositsioonilised kandidaadid.

Tänavu jaanuaris otsustas parlament kuulutada presidendivalimiste tulemused lõpuks õigustühiseks. Presidendi ajutiseks kohusetäitjaks määrati parlamendi spiiker Juan Guaidó. Maduro poolt ametisse nimetatud ülemkohus kuulutas selle sammu põhiseadusvastaseks. Maduro ja tema toetajad asusid toimuvat kujutama USA poolt korraldatud riigipöördena, mille eesmärk on haarata enda kontrolli alla Venetsueela naftavarud.

Tänavatel toimuvad suured meeleavaldused. Guaidó on kutsunud relvajõude üles endaga liituma, kuid ei poolda sõjalist sekkumist väljastpoolt. Reedel teatas Maduro, et on valmis pidama läbirääkimisi, kuid Guaidó lükkas selle pakkumise tagasi, sest tema hinnangul ei oleks see dialoog siiras. Opositsioon on seega teinud selgelt panuse Maduro kukutamisele. Tema taga olevate jõududega üritatakse aga ilmselt jõuda kokkuleppele.

Guaidól on tugev rahvusvaheline toetus

Reinsalu ja Helme sidusid Venetsueela kriisi USA ja Venemaa vastasseisuga ning kujutasid pahalastena sotsialiste, kuid selline käsitlus on veidi eksitav. Guaidó, Falcón ja paljud teised Venetsueela opositsiooni tuntumad tegelased on nimelt sotsiaaldemokraadid.

Eelmisel nädalal Santo Domingos kogunenud Sotsialistliku Internatsionaali nõukogu võttis Venetsueela küsimuses vastu deklaratsiooni, milles märgiti, et just parlament on see legitiimne võimuorgan, mis peab juhtima naasmist demokraatia juurde, tunnustati Guaidó püüdlusi selles osas ning kutsuti Venetsueela rahvast üles lahendama oma erimeelsusi rahumeelselt.

Euroopa Parlament võttis omakorda vastu resolutsiooni, millega kutsuti Euroopa Komisjoni ja liikmesriike asuma ühtsele seisukohale, tunnustama Guaidód Venetsueela ainsa seadusliku üleminekupresidendina. “Euroopa Liidul on olemas suur võimekus mõjutada, ning seda hooba kasutatakse, et leida Venetsueela kriisile rahumeelne ja kokkulepitud lahendus,” rõhutas Ramón Jáuregui (Hispaania Sotsialistlik Töölispartei), kes osales sotside fraktsiooni nimel selle resolutsiooni koostamises.

Mida peaks tegema Eesti?

Minu arvates oleks mõistlik liikuda Euroopa Liidu ühtse poliitika kujundamist toetades Hispaania kiiluvees. Eestit ei seo Venetsueelaga peaaegu miski, aga Hispaania sidemed selle maaga on juba ajalooliselt väga tihedad. Seal elab sadu tuhandeid Hispaania kodanikke ja sajad tuhanded on põgenenud sealt viimastel aastatel Hispaaniasse. Hispaania poliitikud ning diplomaadid on pingutanud kõvasti selle nimel, et võimupartei ja opositsioon jõuaksid Venetsueelas rahumeelset lahendust võimaldava kokkuleppeni. Ja need jõupingutused kahtlemata jätkuvad.

 

11 kommentaari
  1. maali maalt 5 kuud ago
    Reply

    Praegu saatsin Maduro Edgari juurde – kaks suurmeest ikka koos või nii. Teadlased on ammugi kindlaks teinud, et Edgarile arvestatavat alternatiivi meil pole. Tuleb lihtsalt leppida Edgari ja Maduroga.

  2. Enn 5 kuud ago
    Reply

    Tuleb lõpetada oma nina toppimine teiste riikide siseasjadesse pealegi meil on omal palju probleeme.See pole üldse meie asi mis seal toimub ja ega keegi ei arvestagi meiega.

  3. Ei midagi uut siin Päikese all 5 kuud ago
    Reply

    Wikipeedia talvesõja algusest:
    “Pärast sõja algust 1. detsembril ja esimese piiriäärse asula Terijoe vallutamist moodustas Nõukogude Liit seal nn Soome rahva valitsuse Soome Demokraatlik Vabariik, mille juhiks määrati soome päritolu pikaaegne Kominterni funktsionäär Otto Wille Kuusinen. Kuusineni Terijoe valitsust tunnistas NSV Liit ainsa Soome valitsusena ning sõlmis sellega sõprus- ja abilepingu.”
    Venezueelas kutsub isehakanu appi USA vägesid …
    Ehk oleks Eesti valitsusel kohane suu kinni hoida!

    • Meie 5 kuud ago

      jobud ei oska ajaloost ega varasematest vigadest õppida.

  4. […] Artikkel ilmus 6. veebruaril 2019 ajalehes Kesknädal. (Kirjutatud 2. veebruaril.) Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel. […]

  5. Vello 5 kuud ago
    Reply

    Eestil oleks muidugi õigeim hoida end sellest vastasseisust delikaatselt eemal, ehk jätta lahenduste otsimine sealsete inimeste endi hooleks. Ja kutsuda seda tegema ka oma liitlast, sõpra ja partnerit USA-d kui me seda kõike ka tegelikkuses ikka tõesti oleme, milles ma muidugi ausalt öeldes väga sügavalt kahtlen. Pigem kasutab USA meid üksnes urokoerana oma Venemaale peetavas jahis. Seda enam, et sealsed probleemid pole sugugi vaid Maduro süü, vaid paljuski on ka Maduro ise palju varasemalt kuhjunud probleemide produkt. Kõigil selles kahtlejatel tasuks ikka vast esmalt meenutada, miks Hugo Chávez ja tema jälgedes Maduro seal üldse omal ajal nii populaarseks ja võimule said. Ja tänaseks on sealseid probleeme, kus kindlasti ka oma osa rumalatel juhtimisotsustel on, ikka väga tugevalt süvendanud USA oma vanade heade tuttavate sanktsioonidega, millele majandussuhetest viimastega üsna tugevalt sõltuval Venetsuelal on olnud praktiliselt võimatu midagi vastu panna ja mille valguses tänased huminaataribisaadetised USA-st on küll pigem mõrtsuka irvitus oma ohvri üle kui tegelik abi. Lõpetagu sanktsioonid ja kaoks ilmselt ka kohe igasugune vajadus sinna mingit abi saata nagu ka paljude tänaste protestijate rahulolematus, mida aga USA oma tegevusega just ongi läbi aastate taotlenud. Ja see jäletu riik omab veel jultumust teisi oma siseasjadesse sekkumises süüdistada.

    • Seal 5 kuud ago

      oleks ka Edgar presidendiks saanud.

  6. maali maalt 5 kuud ago
    Reply

    Millegipoolest väga tuttav stsenaarium taas USA poolt. Meenuvad Iraak, Liibüa, Egiptus, Ukraina, Gruusia jt. Guaido, Jutšenko, Saakašvili, Ilves jt. on kõik õppinud Columbia ülikoolis, kõikidel on või olid USA kodakondsusega naised ja kõikide toomine võimule väga sarnane. Venezuela on muidugi maailmas NAFTARIIK nr.1. Seal on rohkem naftat, kui Lähis-Ida maades kokku. 21. sajandil lõpevad energeetilised maavarad. Lääne-Euroopa ongi juba ähmi täis. Ainuke, kus veel midagi on -see on väga suure territooriumiga Venemaa. Eks sellepärast ongi tunda sõja lõhna. Ja meie taas jääme kahe suurriigi vahele, mis võib meile saatuslikuks saada s.t. see maa ja rahvus võib lihtsalt kaduda.

    • Sõda 5 kuud ago

      tuleb, see on selge. Küsimus on vaid ajas ja kas me valime õige ehk võitja poole ning kas Venemaa on siis vastaspoolel ehk kaotaja.

    • Vello 5 kuud ago

      Kõik on õige, ainult paraku on eestlastele omane enesetapjalik käitumine, mis meid ikka vastava statistika liidrite seas on hoidnud, omane ka meie rahva enamuse poolt valitud riigiisandatele ja -emandatele.

  7. Nagu 5 kuud ago
    Reply

    lootsin, tuli Andres mu tellimusele vastu ja käis ruttu Venessueelas ära. Muide, Venetsueela on vigane, sest seda z loetakse meil ts vigase vahenduskeele deutschi järgi.
    Kuid ma ei imesta üldse, et Andres kardab poolt võtta. On ju Maduuro sotsialist, järelikult nunnu. Ajab ju keskbandegi sotsialismiehitamise joont. Kuaidoo on jällegi sots, järelikult pede. Taas keskbandele meeldiv suund. Isegi riigikogus on seda liini toetanud või mittehääletamiseks hääletajad peldikusse peitnud.
    Nii et ongi raske otsustada ehk valida. Reinsalu ja Helme on aga lähtunud sotsialismivastasusest ega taipa, et samas nad toetavad hoopis pedet. Huvitav, kas nad selleks Vooglaiu Varrolt luba ka küsisid? Pole veebis tuhlanud, äkki on Varro suhtumine ja poolevalik Venessueelas samuti juba kirjas.
    Erinevalt Andresest pole ma ise Venessueelas käinud. Brasilis ja Surinames mitugi korda, kuid seal oli rahulik. Surinemaes oli kodumöll juba lõppenud ja seltsimehed Indiast, Hiinast ja metsast tegutsesid juba rahulikult koos.
    Tõik on aga see, et sotsialism on ühiskonna allakäik ja seda teed sunnib keskbande peale ka meile. Nn õigluse sildi all, et laisk saaks tööka arvel seda töökat sõimata. Seega kipub see põhimõte olema sm Maduuro vastu, kuid ka mitte Kuaidoo poolt. Ega toogi seltsimees mingi hingelt kapitalist ole. Pealegi pedede seltskonnast.
    Otsustav oleks siin muidugi ühe või teise seaduslikkus. Ja seegi saab olla seaduslik kas Venessueela või meie arusaamade järgi. Seda me aga ei tea. Olen 99% kindel, et ükskõik kus kellegi/millegi valimisel seadusi ei järgita. Tegemist on nagu ebaseaduslikkuse talutavusega. Ühele on see pohhuj, teine tõstab aga kisa nagu nüri noaga lõigataks mune maha.
    Kui osa ise loobus valimisest, siis on see tema häda ja ka vastutus langeb temale. Kui selle põhjus oli aga võimalike võistlejate kõrvaldamine valimisest, siis oli see juba iseenesest ebaseaduslik. Kuid läbi see läks. Ka sellepärast, et Maduro käes oli toores jõud. nagu meilgi teeb rahva rahaga kinnimakstav ERR ise valiku, keda telekasse kisklema lubada ja keda mitte. Mõeldakse mingi reegel ise välja ja siis pannakse sellele seaduslikkuse silt külge.
    Isegi kui Maduuro oleks ka siis üle 50% kogunud ja valitud, ega see seda valimist seaduslikuks veel tee. Kuid vaieldav on ka parlamendi otsuste seaduslikkus, sest eks sellegi valimisel rikuta seadust ja parlament kui kuritegelik ja rahvavaenulik üksus pole taoliseks riigipea vahetamise otsuseks rahvalt luba saanud. Nagu meil, lubatakse mida iganes aga võimutsedes tegutsetakse risti lubatule vastu. Ja keegi ei karista. On ju meiegi senised riigikogud alates 1992.a-st põhiseaduse vastased. Ja keegi ei prööka nende ebaseaduslikkusest (peale minu muidugi). Seega tuleks ka samal alusel tunnistada Maduuro tinglikult seaduslikuks või de facto riigipeaks, olgu ta muidu oma sotsialismiga nii vastik kui vähegi saab. Selle lahkamiseni oleks võinud jõuda ka Andres.
    Mina vaatan isamaareeturi reinsalu ja konservandi Helme suhtumist kui teise riigi siseasjadesse sekkumist. Las nad otsustavad ise, kes pukki ja kes seina äärde. Aga meil ollakse valmis kohe igasse maailma urkasse oma ründeväge saatma, et siis liitlased tulevad meile appi, kui vankad üle piiri tulevad. Sellise suhtumise taga saab siiski olla vaid sõjakus. Ja kui nii, siis mine kohapeale, mölli end sõduriks, võta püss ja vii oma nahk turule, saad ehk mõne poliivari hinge rahustuseks kätte.
    Teen kokkuvõtte: Kuigi Maduuro on vastik tüüp, tuleb teda tinglikult ehk de facto riigipeana siiski tunnistada. Kuid ainult seni, kuni ta relvaga oma rahva vastu ei lähe. Nagu muide tegi sm Assad Suuriias, mis tema seaduslikkuse kaotas, ehkki ta on vankade toel senini võimul nagu õige mees.
    Kuaidood tuleks tunnistada aga sellest hetkest, kui ta on valitud seaduslikult või tinglikult seaduslikult ehk de facto nagu Maduuro praegu. Nii et kokkuvõttes valides kahe sitahunniku vahel annan 51:49 ülekaalu siiski vastikule Maduurole.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.