„Külma jaanuari viimastel päevadel aastal 1837 loojus Mustal jõel meie poeesia Päike,“ ütles Vassili Odojevski pärast Puškini surma, mis saabus pärast kurikuulsat duelli d’Anthesi ja poeedi vahel. „Puškin – see on meie KÕIK!“ ütles tema kohta juba meie kaasaegne kirjandusteadlane Lev Anninski. Ei ole vastuseid mistahes elulistele küsimustele, sealhulgas filosoofilistele, mida poleks võimalik ammutada puškinlikest stroofidest.
Pole siinkohal mõtet ümber jutustada Aleksandr Sergejevitši elulugu. See on vanemale põlvkonnale üldjoontes teada, nooremad aga võivad guugeldada poeedi eluloo internetist. Muide, isegi nemad teavad, et oli kord selline kõva kutt, kes kakssada aastat tagasi kirjutas luuleridu ja et tema vanaisa oli aafriklane.
Oma selles publikatsioonis, mis on pühendatud poeedi 220. sünniaastapäevale, tahan jutustada ühe poolmüstilise loo, mis on meie perel seotud Puškiniga.
Oli aasta 1979, laiajooneliste pidustuste aasta, mis oli pühendatud Aleksandr Sergejevitš Puškini juubelile – 180. sünniaastapäevale. Siis valitses kõrgendatud huvi poeedi isiku ja tema loomingu vastu. Paljud inimesed uurisid tema loomepärandit, erilise innuga külastades poeediga seotud kohti. Nii oli ka meie perekond poeedi loomingu lummuses, ilmutasime suurt huvi tema isiku vastu. Mälestuseks tollest ajast on meil tänini kodus oma „Puškini nurgake“: raamatukapis tema teoseid mitmes keeles, suveniire, mida olime kokku otsinud ja ostnud suure maa paljudest linnadest.
Juubeliaastal otsustasime lõpuks ka ise ära käia poeedi kodukohas, tema mõisas Mihhailovskojes. Otsustasime sõidu ette võtta nimelt „metsikuna“, et mitte ära kaduda ekskursantide gruppi, vaid omal käel osa saada nende paikade romantikast.
Mäletan, millise hingevärinaga astusime emaga välja autobussist, mis oli toonud meid jõesadamast Puškini mägedesse (Пушкинские Горы), täies veendumuses, et siin võtab meid otsekohe vastu „roheline tamm kuldse ketiga“ ja „õpetatud isand Kõuts, kes kogu aeg kõnnib sellel ketil ringi” jne. Ühesõnaga, lootsime maabuda paika, kus õhus hõljub meie lemmikpoeedi vaim. Meile tundus iseenesestmõistetavana, et kui me juba nii kaugelt võtame ette reisi Puškini pärast, siis tema kodukoha elanikud temast ainult mõtlevadki.
Hiljem tuli meil selles pettuda päris rängalt… Meid ei võtnud vastu kahar tammepuu targa Kassiga, vaid väikese seitsmekümnendate aastate asunduse argipäev, üsna hooletus seisus pargirajad, paar külameest hobusega heina vedamas ja vankril teineteisega millegi üle jagelemas.
Võõrastemajja jõudes kurtsime oma ootustele mitte vastava tegelikkuse üle ja heitsime magama, kavatsedes järgmisel päeval ette võtta matka Mihhailovskojesse, mis asus tükk maad eemal. Oskamata arvata, mis ootab meid ees ja kui heldelt saavad meie haavumused heastatud…
Oli augusti lõpp. Puulehed vahetasid juba värvi ja puud langetasid lehti. Lähenes sügis, poeedi armastatuim aastaaeg. Hommikul suundusime Puškini vaarisa mõisasse. Astume kombekalt mööda mõisa loodusparki ja märkame, et ümberringi on kuidagi kahtlaselt vaikne, võib silmata vaid mõnda üksikut inimest puude vahel. Kus nad on, need turistid ja muud palverändurid?
Olime juba lähenemas häärberile, aga ka selle lähedal polnud mitte ühtki hingelist! Kunagi elas siin poeedi amm Arina Rodionovna (njäänja; tähtis ajalooline figuur, kellelt lapsepõlves kuuldud muinasjutud jäädvustas poeet hiljem oma poeemides). Ainult suurt kasvu ja kentsakas kojamees, maani põll ees, kühveldas mõtlikult ja meile mingit tähelepanu pööramata, mahalangenud lehti…
Kui läksime uksele lähemale, siis oma äärmiseks kurvastuseks avastasime, et teisipäeval on Puškini majamuuseumis puhkepäev! Järgmisel hommikul aga tuli meil ära sõita ja siia sattuda polnud enam võimalust. Mis parata! Ja isegi majja sisse piiluda ei õnnestu: aknad kõik väljastpoolt luukidega suletud. Juba täielikus pettumuses otsustasime vaadata maja kasvõi väljastpoolt igast kandist, jalutada kuulsas pargis mööda tuntud radu – mida mööda oli kunagi ammu astunud nii poeedi kui ka tema sõprade jalg, samuti kaunite kallimate jalake, sealhulgas selliste unustamatute oma, nagu Anna Kern. („Ma mäletan üht kaunist hetke…“)
Ruttamata, hakates pöörama ümber majanurga, jõudsime paraadtrepi-poolsele küljele…
Aga seal terrassil seisab… (Mis te arvate, kes?) – Puškin ise! Aleksandr Sergejevitš kogu oma kehastuses!
Nagu maassekaevatult jäime seisma, jahmunult üksisilmi vahtides tema poole, tema aga vaatab meie poole. Rahulikult, sõnatult, veidi kaval helk silmis, oma erilist kiirgavat pilku meilt pööramata. Ise selline naerune, kõiketeadev ja mõistev. Peente näojoontega. Kaasaegsete sõnul oli Puškin olnud inetu ja üheaegselt ebatavaliselt armastusväärne. Just sellisena ilmuski ta meie, oma austajate ette, sajandite sügavusest…
Veidi imestusest toibudes saime aru, et meie ees on mustanahaline noor mees. See ei ajanud meid segadusse: teadsime, et poeedi esiisa oli olnud Peeter Esimese murjan Ibrahim Hannibal, kes pärines Abessiiniast.
Veel turgatas pähe, et äkki mõni tema järeltulija tuli Etioopiast esiisa kodupaiku külastama. Seal, muide, loetakse Puškinit oma rahvuskangelaseks ja talle on isegi püstitatud pealinnas Addis Abebas mälestusmärk. Aga vaat kus lops!
Meie Puškin pole mitte kamzolide ega sametlipsuga Kiprienski maalilt, vaid… Mis kole! Seljas oli tal tänapäevane T-särk kireva rinnaesisega ja teksased. Aga kahtlust polnud, et see on TEMA! Puškin lubas meil suuremeelselt ennast mitu minutit piielda. Vaikis endiselt, aga tema veidi naervad silmad oleksid nagu öelnud, et … „Ja-jaa, see olen mina, te ei eksinud!“ Me kaotasime kõnevõime…
„Aleksandr Sergejevitš“ aga jätkas üksiti oma pooleljäänud tegevust: tema ees seisis molbert, käes oli tal pintsel. Ta kandis lõuendile häärberi terrassilt avanevat tuntud vaadet Soroti jõele.
Lõpuks saime liikuma: astusime edasi nagu kuutõbised mõistatusliku figuuri eest mööda, tundes kogu aeg tema maagilist pilku enda peal. Enne, kui kaduda nurga taha, heitsime veel tema poole oma pilgu. Jah, seisab! Ja samuti saadab meid pilguga. Kui saime juba nurga taha peitu ja astudes veel paar sammu edasi, vaadates korraga teineteise otsa, turgatas mõte: Aga miks me ei läinud lähemale ega hakanud temaga rääkima? Kogusime julgust ja otsustasime, et läheme tagasi ning ilmutame huvi. Kui terrass uuesti meie pilgu ees avanes, polnud seal enam kedagi!..
Puškin oli kadunud. Nagu õhku haihtunud.
Tema maalimisatribuute ka polnud näha. Polnud aga möödunud ju minutitki! Kuhu ta sai nii ruttu kaduda?! Ja jõuda veel kokku korjata molbert, keerata rulli lõuend. Aralt vaatasime akendesse, ehk näeme luukide taga liikumist, aga ei. Ja ta ei saanud ju majja minna, väljaspool rippus vaarisaaegne suur tabalukk. Ja küsida salapärase tegelase kohta polnud ka kelleltki. Ja imelik, et ka koljatist kojamees oli kuhugi kadunud, nagu poleks teda olnudki, pika varrega kühvlit polnud ka näha…
Või äkki polnudki kedagi?! No kohe kindlapeale oli! Me ju nägime, ei saanud üheaegselt mõlemad viirastust näha…
Tuiasime pärast läbi kogu ümbruskonna – äkki läks meie Puškin mööda metsaradu kõndima. Isegi laskusime jõe äärde, kuid mingeid jälgi oma tuttavast ei leidnud…
Hiljem tegime isegi Puškini Riiklikule Majamuuseumile päringu: äkki sel ajal oli suvitamas mõni poeedi järglastest? Kuid vastust me ei saanud. Küllap arvati ka seal tavapäraselt, et keegi vist midagi „puhub“… Meie perekondlik mõistatus on tänini lahendamata!
Juhtunu tuleb ikka aeg-ajalt meelde, kui räägitakse millestki müstilisest ja ebaordinaarsest. Teatavasti võib inimese hing ilmaruumis levida mõeldamatute piirideni ja mõnedel eriti andekatel inimestel on võime täiesti reaalselt rännata tähtede keskel. Veelgi harvem mõni, nagu näiteks Nostradamus, võib sooritada hingeenergiaga kaugeid väljumisi tulevikku.
Alati peatume ennast rahustaval versioonil, et küllap Aleksandr Sergejevitš, tundes kahe inimese kurvastust, kes tulid temaga kohtumisele sellise hingevabinaga ja ei sattunud poeetilisse maailma: nad ei tohi lahkuda tühjade kätega – ja õnnistas meid oma ilmumisega.
Oma niivõrd ootamatu tulekuga otsustas Puškin autasustada meid selle harda huvi ja armastuse eest, mida tookord tema vastu tundsime.
Lõpetuseks tahaks esitada küsimuse: Kas saab pidada Puškini saatust traagiliseks? Ehk vastas sellele küsimusele helilooja Skrjabin, kes ka läks vara ära – „Geeniused lahkuvad õigeaegselt“?
Raul RATMAN