Hitleri “Mein Kampf” ei olnud mõeldud kõigile rahvastele

Andres Laiapea, välispoliitika vaatleja

Viimastel nädalatel on tekitanud omajagu furoori Adolf Hitleri peateose „Mein Kampf“ uus eestikeelne tõlge. Suuremad raamatupoed keeldusid selle müükivõtmisest, aidates sel moel kaasa raamatu reklaamikampaaniale.

Mein Kampf” on üheaegselt nii Hitleri autobiograafia kui ka tema poolt juhitud natsionaalsotsialistliku liikumise programmiline ja ideoloogiline alus. Esimese osa, mis ilmus trükist 1925. aastal, dikteeris Hitler pärast 1923. aasta ebaõnnestunud riigipöördekatset vangistuses viibides. Teise osa, mis jõudis lugejate ette 1926. aastal, dikteeris ta pärast ennetähtaegset vabastamist 1924. aasta detsembris.

Teos oli sisuliselt mõeldud natsionaalsotsialistliku liikumise kandepinna laiendamiseks, endale ustavate jüngrite kasvatamiseks. Hiljem olla Hitler öelnud, et kui ta oleks 1924. aastal teadnud, et saab tulevikus riigikantsleriks, ei oleks ta seda raamatut mitte kunagi kirjutanud.

Ja ometigi oli just tema võimuletulek see, mis tegi teosest tõelise bestselleri. Saksamaal muutus selle lugemine sisuliselt kohustuslikuks. 1933. aastal nõuti kõigepealt, et selles toodud ideed saaksid tooniandvaks ajakirjanike töös. Seejärel pidid ka kõik juristid andma allkirja, et on seda lugenud ning tunnistavad selles väljendatud põhimõtted õigeks. Haridusministeerium tõi samas välja lausa 50 teost, millega koolid pidid täiendama oma kogusid. Hitleri raamatule järgnes selles nimekirjas muide Alfred Rosenbergi “Der Mythus des zwanzigsten Jahrhunderts“.

1936. aastal jõudis asi koguni nii kaugele, et igale noorpaarile anti abielu registreerimisel pidulikult üle Hitleri raamat. Selline riigipoolne levitamine ja pealesurumine viis “Mein Kampf’i” trükiarvu muidugi taevasse. Mõnel aastal müüdi seda saksa keeles isegi rohkem kui Piiblit. Lastele hakatigi Hitlerjugend’i noortelaagrites rääkima, et see on “uus Piibel” saksa rahvale (natsionaalsotsialistide arvates kujutati juute Piiblis liiga positiivses valguses – üks neist oli ju Jeesus ise).

Mitmetes teistes riikides, kus saksakeelne elanikkond võis hakata Hitleri ideede mõjul probleeme tekitama, oli “Mein Kampf” siis vahepeal keelatud. Tema ideede levikut see aga ei peatanud. Ja nende mõjul hakati lõpuks ära keelama hoopis teisi autoreid. Austrias korjati näiteks Jaroslav Hašeki “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil” müügilt ära just siis, kui Hitleri “Mein Kampf” taas lettidele lasti. See oli 1937. aastal. Saksamaal toimusid suured raamatute põletamised teatavasti juba 1933. aastal.

Hitler üritas takistada “Mein Kampfi” tõlkimist

Natside võimuletulek Saksamaal suurendas huvi Hitleri raamatu vastu ka teiste riikide mittesakslaste hulgas. Füürer nägi selles tõsist probleemi, sest oli olnud oma saksakeelsele publikule mõeldud kihutustöös kohati liiga avameelne.

Prantslastele ei andnud Hitler 1933. aastal luba “Mein Kampf’i” tõlkimiseks just põhjendusega, et ei soovi lasta seda lugeda natsionaalsotsialismi vaenlastel. Selle peale andis üks Prantsuse kirjastus välja selle teose täieliku analüüsi koos võimalikult täielike tsitaatidega. Nii hiiliti mööda autorikaitseseadusest – seaduse silmis ei olnud see enam tõlketeos.

Juhtunust õpiti kiiresti. Edaspidi sõlmiti kokkuleppeid aatekaaslastest kirjastajatega, kes andsid välja mugandatud tõlkeid. 1939. aastal viis see New Yorgis omapärase kohtuprotsessini, kus Hitleri volituse alusel tegutsenud kirjastus nõudis “Mein Kampf’i” poodidest ärakorjamist.

Nimelt oli inglise keeles juba antud välja ametlik, autoriseeritud tõlge, aga selles oli teksti ingliskeelset publikut silmas pidades muudetud ja pehmendatud. Üks teine kirjastus andis omavoliliselt välja täpse, sõnasõnalise tõlke – raamatu müügist saadav tulu pidi minema Saksamaalt saabunud pagulaste toetuseks. Kirjastus leidis, et autori luba ei olnud vajalik, sest Hitler oli oma raamatu kirjutamise ajal kodakondsuseta isik, aga USA autorikaitseseadus ütleb, et see kehtib nende riikide kodanike suhtes, kes on sõlminud Ameerika Ühendriikidega vastava lepingu.

Kohus asus siiski seisukohale, et Hitleri autoriõigust tuleb austada, sest vastasel korral jäetaks autoriõigusteta kõik kodakondsuseta isikud. Nii kõrvaldati “Mein Kampf’i” autentne tõlge Hitleri ülesandel USA-s müügilt.

Eestikeelne tõlge oli valmis juba 1934. aastal

Eesti keelde tõlkis Hitleri peateose esimesena Frithjof Hallman (1913–2000).

Berliinis sündinud, aga Viljandis üles kasvanud Hallman oli ise üsna laialivalguva rahvusliku identiteediga tüüp. Tema isa Johannes oli Viljandi tuletikuvabriku direktor, rahvuselt rootslane. Ema oli riigisakslane. Kodus rääkis Frithjof isaga rootsi, emaga saksa ja vennaga inglise keelt. Koolis käis ta alguses eestikeelses maagümnaasiumis, lõpetas aga Viljandi saksa gümnaasiumi.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist läks ta 1932. aasta suvel leeri Rootsi, kus oli suvitanud ka varem. Seejärel oli tal kavas sõita Austraaliasse, et hakata seal farmeriks, kuid ta ei pääsenud Inglismaalt edasi. Nii jõudis Frithjof sügisel hoopis Berliini, kus talle oli kindlustatud hea äraelamine, et asuda õppima ajakirjandust ja diplomaatiat.

Berliinis vaimustus noor Hallman natsionaalsotsialismist. Eestis elades oli ta määratlenud ennast rahvuselt rootslasena, aga seal hakkas pidama sakslaseks. Ta oli Hitleri võimuletuleku tunnistajaks. Eesti ajalehtedele saadetud kirjades ilustas ja õigustas Frithjof siis natside tegevust kodanikuvabaduste piiramisel, kasutades seejuures pseudonüümi Frank Hall, millest pidanuks nähtavasti saama tema uus nimi Austraalias.

1933. aasta suvel viibis Hallman taas Viljandis, lävides tihedalt vapside kohaliku juhi Johannes Hollandiga, keda tundis juba varasemast. Aasta lõpul kirjutas Rahvusliku Keskerakonna häälekandja „Vaba Maa“ sellele viidates, et Hallman sai Hollandilt ülesande otsida Berliinist toetust Eesti vabadussõjalastele. Ja olla selle ülesande ka täitnud.

Hallman kirjutas kohe vastulause, milles tõrjus selliseid väiteid. “Ma ei ole ühtegi rahvussotsialistide juhti siin külastanud Teie lehes ilmunud artikli volituste põhjal, mis ma olevat saanud vabadussõjalastelt,” teatas ta Berliinist. “Vabadussõjalus ja rahvussotsialism on nii isesugused liikumised, et koostööst nende vahel ei saaks rääkidagi. Rahvussotsialism on Saksa ja vabadussõjalus Eesti produkt.”

Kuidas oli lugu tegelikult, pole teada, aga samal ajal oli Hallman juba usinasti ametis Hitleri “Mein Kampf’i” tõlkimisega eesti keelde. Raamatu ilmumist lootis ta siin näha pärast vabadussõjalaste võimuletulekut. 1934. aasta suveks oli käsikiri valmis.

Loa teose tõlkimiseks küsis Hallman kirja teel Hitlerilt endalt. Pärast tõlke valmimist olevat Hitler talle isegi tänu avaldanud. Vahepeal oli Eestis toimunud aga meie poliitilise ladviku poolt korraldatud riigipööre vabadussõjalaste peatamiseks. Saksa natsionaalsotsialistide kohalikud organisatsioonid olid keelustatud ja “Mein Kampf’i” eestikeelse tõlke ilmumine ei saanud tulla enam kõne allagi.

Hallman tegutses ilmselt omal initsiatiivil, siira sooviga vapse ja natse lähendada (tema isa saadeti pärast 1934. aasta riigipööret vapside toetamise pärast Hiiumaale asumisele). Tema tõlke edasine saatus on teadmata. Ta ise töötas hiljem Saksa välisministeeriumis, kus tegeles Skandinaavia küsimustega. 1935. aastal võttis meie valitsus temalt ära Eesti kodakondsuse.

Teise maailmasõja ajal tegi Hallman natside propagandasaateid rootsikeelses Königsbergi raadios. Pärast sõda asus ta elama Rootsi, kus esines eestirootslasena. 1968. aastal ilmus temalt rootsikeelne luulekogu “Pilgrim till Helios“. Hiljem sai ta tuntuks labürintide ajaloo uurijana, aga tegi ühtlasi kuni kõrge vanaduseni kaastööd rootsi-, saksa- ja ingliskeelsetele paremäärmuslikele väljaannetele. Sõpru leidus tal ka väliseestlaste hulgas.

Miks eestikeelne “Mein Kampf” ei ilmunud Saksa okupatsiooni ajal?

Vastuse sellele küsimusele annab raamat ise. Natside propaganda kohaselt tungiti Nõukogude Liidule kallale rünnaku ennetamiseks. “Mein Kampf’is” kuulutab Hitler aga otsesõnu, et rääkides sakslaste uuest eluruumist Euroopas tuleb mõelda eeskätt Venemaast ja sellega piirnevatest riikidest. Hiljem sündis sellest mõttest kurikuulus “Generalplan Ost“, mis nägi muu hulgas ette Eesti täieliku saksastamise.

Natside võimuletuleku ajal ei olnud need plaanid veel muidugi nii detailsed. Toona kirjutasid mõned Eesti ajalehed, aga ka näiteks The Manchester Guardian just “Mein Kampf’ile” viidates, et natside võimuletulek Saksamaal ei tõota Ida-Euroopa rahvastele midagi head – natside vallutamistung on suunatud eelkõige sinna. Kui sõda alles käis, ei saanud seda siinsetele rahvastele nii otse näkku visata, sest see oleks kahtlemata suurendanud vastupanu ja vähendanud kollaborantide hulka. Sel ajal tuli siin rõhutada, et käimas on võitlus bolševismiga.

Tänapäeval “Mein Kampf” enam suurt poliitilist tähtsust ei oma, aga selle lugemine aitab kindlasti saada paremini aru sellest, millist ettekujutust maailmast suruti inimestele peale natsionaalsotsialistlikul Saksamaal. Ühtlasi aitab see muidugi näha selgemalt ka seda, millised tänapäeva poliitikud, parteid ja poliitilised liikumised natsionaalsotsialistide tegevusest innustust on saanud, neis sisuliselt enda eeskuju näevad.

 

2 kommentaari
  1. ? 2 kuud ago
    Reply

    Kust seda osta saab?
    Oma vaenlast peab ju tundma.

  2. […] Artikkel ilmus 31. juulil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel. […]

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.