Anne Ratman
Uskumatu lugu üheksakümnendatel. Kuidas on midagi taolist üldse võimalik?! Vene teadlane asutas Eesti–Ameerika Äriakadeemia siis, kui sõnal „äri“ oli juures veel üsna halb maik. Ja õppetöö toimus seal ka vene keeles. Ulmeline ettevõtmine! Kuid vene rahvusest noortel avanes võimalus omandada uutmoodi majandusharidust emakeeles. Professor Barabaneri „lapsukest“ veel polnud, „Ecomen“ tuli hiljem…
Majandusteoreetik ja praktik Vladimir Nemtšinov alustas oma eluteed lennunduses ja mäetööstuses Venemaal, elu teise poole aga elas ja töötas Eestis.
Autoriteetset professorit meenutavad akadeemia õppejõud ja üliõpilased hea sõnaga. Ta pidas loenguid alates majandusõppuste ajaloost kuni mikro- ja makromajanduseni, töötas välja uusi ajavaimule vastavaid õppeprogramme, mis võimaldasid esimesel Eestis töötaval venekeelsel eraülikoolil olla pikemat aega vastavuses Haridusministeeriumi karmistuvate nõudmistega ja meelitada Äriakadeemia seinte vahele uusi üliõpilasi. Neil kaugeltki mitte kergetel aastatel, kui küsimuse all oli Eesti teaduse ning kõrg- ja keskhariduse areng, kui majanduses leidsid aset struktuurimuutused ning kui tundus, et stabiilne maailm kokku variseb, ei heitnud Nemtšinov meelt, ei lasknud käsi rüppe – selline kord oli juba ta iseloom. Tema otsis võimalusi olla kasulik inimestele ja ühiskonnale, viia nendeni teadmised, mida ta omas. Esines koolides, avaldas sisukaid artikleid. Pidevalt jälgis ta Eesti majanduse arengut, oli väga mures, kui kohtas asjatundmatuid otsuseid, mida lubas endale valitsus. Temas polnud kübetki suurusemaaniat, ta ei uhkustanud oma teenetega, vaid jätkas visalt mõtlemist ja analüüsimist, milles nägi enda kui professionaali ja intelligendi kohust ühiskonna ees.
Talle oli omane mõõdukus kõiges, nii tema välimuses, käitumises kui ka kõnemaneeris oli tunda kaasasündinud elegantsi. Ka väga soliidses eas jäi ta energiliseks. Leebe ja intelligentne inimene igas olukorras oli teravmeelne seltskonnas, oskas ennast seal ülal pidada, nalja heita ja ka napsu visata.
Majanduspoliitika järsk muutumine pärast Eesti iseseisvuse taastamist tõi kaasa varemkujunenud teadusliku paradigma lagunemise. Meie rahvusvärvingulises majanduselus ei leidunud Nemtšinovile, nagu paljudele teistele majandusteadlastele kohta, aga tema viimane eluperiood polnud sihitult elatud aastad. Ta ei riputanud oma teadmisi ja oskusi naela otsa, vaid töötas. Ja mitte tänu lühinägelikule valitsusele, vaid just selle kiuste, jätkates mõtlemist ja oma mõttetöö viljade edastamist.
Vladimir Nemtšinov muutis korduvalt oma elu kardinaalselt, alustades otsast peale ja iga kord saavutades tähelepanuväärseid tulemusi. Sündis ta 30. augustil 1931. Lõpetas kiitusega Vladimiri Lennundustehnikumi, seejärel Moskva Mäeinstituudi; töötas teadusinstituutides ja omandas aastal 1961 tehnikateaduste kandidaadi kraadi.
Aastal 1962 viidi ta üle NSV Liidu Teaduste Akadeemia Presiidiumi liiduvabariikide ja filiaalide TA teadustegevuse koordineerimisnõukogu teadussekretäri asetäitjaks. Teaduslike huvide põhiliseks ringiks olid tal energeetika efektiivsuse ja energiasäästu majanduslikud mehhanismid. Ka tõuseb ta NSV Liidus kütuse hinnakujunduse suureks asjatundjaks.
Aastal 1985 algasid riigi ja rahva elus suured muudatused. Mäletame perestroika eksperimentide seeriat Eestis, mis mõeldi majandusmehhanismi täiustamiseks välja Moskvas, aga „laboratooriumiks“ valiti tollane Eesti majandus. Kõige väiksem liiduvabariik oli Liidu enamarenenud tööstuslik-agraarprovints. Eestis oli kõige suurem koguprodukt elaniku kohta ja intensiivne põllumajandus: lihatootmises oli Eesti maailmas iga elaniku kohta 80.-ndatel Taani järel teisel kohal. Kuid kõige hinnalisemaks ressursiks oli hea kutselise ettevalmistusega tööjõud.
Nemtšinovil olid töised kontaktid Eestiga mitu aastat enne Tallinnasse kolimist. Aastal 1983 oli vastu võetud üleliiduline Energeetikaprogramm, kus oli oma koht eraldatud ka Eesti energeetikale. Välja töötati oma energeetikaprogramm, milles asetati rõhk energiasäästule ja energiamajanduse efektiivsusele. Programmi ettevalmistamiseks kaasati töösse ka Vladimir Nemtšinov, kes osutus inimeseks, kes õigel ajal õiges kohas. Majandusreformidest kubisevas liiduvabariigis oli ta peaaegu et ainus nõutud tasemega spetsialist, kes valdas põhjalikult Moskva bürokraatia keelt, kes tunnetas Eesti spetsialistide ettepanekutes reaalset rajajoont neis piires, mis olid paika pandud majanduse liidulise juhtimissüsteemiga. Vladimir Petrovitši roll aastail 1985–1990 oli erakordselt tähtis – ta oli ülalttulnud direktiivide tõlkija Moskva bürokraatia keelest eesti keelde ja vastupidi.
Neil, kel tuli 1980-ndate aastate lõpus töötada juhtimisstruktuurides, on meeles tolle aja sündmuste dramaatilisus. Oli palju neid, kes ei tunnistanud muudatuste möödapääsmatust. Ökonomistid lõid kahte lehte – lahknesid oma vaadetelt turumajanduse apologeetideks ja traditsionalistideks, kusjuures Eestis olid viimased ilmses vähemuses. Ülekaalus olid siin eri varjunditega turu pooldajad.
Sotsiaalselt orienteeritud turu pooldajate hulka kuulus ka Nemtšinov. Ja kes ei mäletaks kõmutekitanud IME-ideed – vabariiklikku isemajandamist. Vähesed aga teavad, et see idee ei kukkunud taevast, et esimene katse murda harukondlikku printsiipi võeti ette juba Hruštšovi ajal loodud rahvamajandusnõukogudega.
Nõukogude Liitu enam polnud, oli taastatud iseseisev Eesti Vabariik. Kuid milline paradoks – Majandusarengu Instituut ei osutunud noorele riigile vajalikuks või polnud lihtsalt taskukohane. Suundusid „vabale“ turule ka teaduslikud kaadrid.
„Raske aeg oli,“ meenutab üks professor Nemtšinovi õpilasi, tuntud teadlane ja perestroika-aegne ühiskonnategelane Jevgeni Golikov. „Palju inimesi kaotas koos tööga tervise ja elumõtte. Kuid Vladimir Petrovitš ei lasknud pead norgu, kuigi 1993. aastal oli juba 62-aastane; ta alustas nagu elu uuesti. Ta ei püüdnud Moskvasse tagasi pöörduda, mõistes, et sealgi toimub sama – ebaõnnestunud perestroika (uutmine) vahetus riigi lagundamisega. Seepärast hakkas ta Tallinnasse jäädes tegelema sellega, mida pidas tol ajal tähtsamaks – ühiskonna intellektuaalse potentsiaali säilitamisega.“ (Dotsent Jevgeni Golikov kirjutas professor Nemtšinovist artikli, mis ilmus Vene Akadeemilise Seltsi üllitiste sarjas kogumikus „Vene eliidi panus Eesti arengusse“, 2016.)
Nii saigi vene teadlasest üks Eesti esimese – nii eesti kui ka vene keeles töötava erakõrgkooli – Eesti–Ameerika Ärikolledž – rajajaid ja õppejõude.
„Neil meeleheite-aastail oli professor Nemtšinov nende väheste vene intelligentide hulgas,“ jätkab Golikov, „kes nurinata jätkasid tegelemist sellega, mis on sünnis vene intelligendi nimetuse kandjale: ta kultiveeris suhtlemise teaduslikku vormi ja teadustegevuse toetamiseks institutsioonide loomist. Temast sai üks Äriakadeemia seinte vahel iga-aastaste teaduskonverentside läbiviimise idee autoritest.“
Veel üks ettevõtmine, millega neil aastail tegeles professor Nemtšinov, oli Vene Akadeemilise Seltsi taasloomine Eestis, mille juhatuse liige ta oli oma elu lõpuni. Tema hüvastijätusõna oli suunatud Eesti ja selle majanduse poole – „Kriisist välja tervenemiseni. Eesti majanduse ja sootsiumi analüüs ning perspektiivid“. Õpetlane oskas seostada abstraktsed majandusteooriad probleemidega, mida elab täna üle eestimaine majandus.
Artiklis „Eesti šansid õnnele“ reageerib teadlane ka Eesti vastuvõtmisele Euroliitu. Kuidas areneda majandusel – kas ujuda vooluga kaasa, uhkustades, et „riik ei sekku“, ja loota välisinvestoritele või otsida omaenda kohta maailma tööjaotuses? Samuti hoiatas ta majandusliku dogmatismi ohtude eest: kangekaelne kummardamine Milton Friedmani varju ees pole hukatuslik üksnes sellepärast, et tema teooria lakkab tõrgeteta töötamast uutes tingimustes, vaid ka sellepärast, et majandusliberalismi pooldajad Eesti majanduse tüürijate hulgas ei ole õppinud nägema sõnade ja vormelite taga majanduslikke reaaliaid, olukordade mitmekesisust ning nendele reageerimise meetodeid.
Mõte ja sõna ei läinud professor Nemtšinovil kunagi lahku tegudest. Ta kirjutas sellest, mida mõtles, mis teda tõsiselt erutas. Ta mõtles inimestele, kui püüdis edastada oma mõtiskluste vilju valitsuseni, kuid nähes viimase pimedust ja kurtust, rõõmustas iga võimaluse üle jagada neid teda ümbritsevate inimestega. Viimane ettekanne kõlas: „Kuidas aidata Eesti majandust, tuua see välja stabiilse arengu trajektoorile?“.
Paljude aastate jooksul oli Vladimir Petrovitš üheks autoriteetsemaks õppejõuks Äriakadeemias, üliõpilaste lemmikuks. Tema üheks veendumuseks oli, et professionaal peab eelkõige olema mõtlev inimene, kes on võimeline nägema konkreetseid probleeme laias teoreetilises tekstis. Seepärast on tulevase spetsialisti jaoks tähtis nii teooria kui ka üldine kultuur. Hea koolitus annab palju ja õnnelik on see, kelle eluteele satub selline mõtlik õpetaja, nagu oli seda professor Nemtšinov.
See õpetlane lahkus meie seast 2015. aastal.