Itaalia valitsus jõudis oma loogilise lõpuni

Andres Laiapea, välispoliitika vaatleja

Itaalias eelmisel aastal võimule tulnud populistide koalitsioon kannatas algusest peale suurte sisemiste lahkhelide all. Nüüd on selle koalitsiooni laul lauldud. Riik tüürib erakorraliste valimiste poole.

1990-ndate keskpaigast alates käis Itaalias poliitiline võitlus kahe suure erakondade koalitsiooni vahel. 2018. aasta märtsis kogus aga valimistel enim hääli Viie Tähe Liikumine, mis ei olnud seotud kummagi blokiga – seda toetas ligi kolmandik valijatest. Samal ajal tõusis Silvio Berlusconi loodud parempoolse koalitsiooni juhtivaks jõuks rahvuspopulistlik Liiga – neile läks veidi enam kui 17% häältest.

Pärast pikki ja keerulisi läbirääkimisi hülgasid rahvuspopulistid oma varasemad partnerid, et moodustada valitsuskoalitsioon valimiste võitjaga. Peaministriks kutsuti juuraprofessor Giuseppe Conte, kes ei olnud seotud ühegi erakonnaga. Liiga juht Matteo Salvini sai siseministriks. Viie Tähe Liikumise juht Luigi Di Maio sai majandusministriks. Valitsus astus ametisse eelmise aasta juunis.

Praegu on seis selline, et Liiga saaks nüüd küsitluste kohaselt 37–38% hääli, kuid Viie Tähe Liikumine ainult 17–18% häältest – erakonnad on sisuliselt omavahel kohad vahetanud. Nende vahele platseeruks aga taas vasaktsentristlik Demokraatlik Partei, mida kavatseb toetada 22–23% valijatest.

Valitsus püsis savijalgadel

Koalitsiooni iseloomustas algusest peale selle osapoolte pidev omavaheline tülitsemine – olukorra tragikoomilisust näitab seegi, et peaminister Conte ähvardas nende jagelemise pärast korduvalt tagasi astuda.

Europoliitika osas puudutas viimane suurem lahkheli Ursula von der Leyeni kinnitamist Euroopa Komisjoni presidendiks. Liiga saadikud hääletasid Europarlamendis tema vastu, aga Viie Tähe Liikumine oli poolt. Liiga käitumine vihastas ka peaminister Contet, kes toetas sakslanna kandidatuuri. Liiga juht Salvini süüdistas seevastu kõiki teisi itaallaste rahvuslike huvide reetmises. Tema ise on praegu aga uurimise all seoses väidetega, et erakond üritas hankida oma eurovalimiste kampaaniaks raha Venemaalt.

Terves reas küsimustes valitsevate erimeelsuste tõttu kasvasid pinged kahe erakonna vahel nii suureks, et juba mõne nädala eest oli tõsiselt õhus ennetähtaegsete parlamendivalimiste korraldamine. Toona läks see karikas napilt mööda. Eelmisel nädalal, kui parlament oli just suvepuhkusele läinud, aga teatas Salvini, et parlament tuleb kohe uuesti kokku kutsuda, sest valitsus on kaotanud enamuse ning peaminister peab läbima usaldushääletuse.

Ajendi selliseks avalduseks andis talle kolmapäeval toimunud hääletus, kus Liiga oli koos opositsiooniliste erakondadega vastu Viie Tähe Liikumise algatusele tõkestada Torino ja Lyoni vahele kavandatud kiirraudtee ehitamine. 270-kilomeetrine raudtee, mille jaoks tuleb rajada pikk tunnel läbi Alpide, läheb kalkulatsioonide kohaselt maksma 25 miljardit eurot. Osa rahast peaks tulema küll Euroopa Liidu eelarvest, kuid Itaalia omaosalus oleks siiski väga suur.

Viie Tähe Liikumine leiab, et seda raha on mõistlikum kasutada olemasoleva raudteevõrgu korrastamiseks, mitte sellise vastuolulise ja küsitava väärtusega projekti elluviimiseks. Liiga näeb sellises raudteeühenduses Prantsusmaaga aga suurt võimalust Põhja-Itaalia majanduse turgutamiseks. Kahe erakonna jagelemine selles küsimuses on kestnud juba pikemat aega.

Käesoleva artikli kirjutamise ajal ei ole veel teada, millal parlament uuesti kokku tuleb. Üldiselt arvatakse, et koalitsiooni lagunemine on nüüd vaid vormistamise küsimus. Liiga on võtnud suuna erakorralistele valimistele, lootes muuta oma kõrge reitingu kohtadeks parlamendis. Eurovalimised õnnestus neil juba võita. Samuti on parempoolsetel hästi läinud sel aastal regioonides toimunud valimistel (sellel tasandil on Liiga jätkuvalt osa koalitsioonist, kuhu kuulub ka Berlusconi erakond Forza Italia).

Võimalik vasaktsentristlik alternatiiv

Puht matemaatiliselt on senisele valitsusele olemas ka vasaktsentristlik alternatiiv. Viie Tähe Liikumine ja Demokraatlik Partei omaksid täna parlamendis kahepeale kokku tugevat enamust.

Demokraatlik Partei juhtis valitsust parlamendi eelmisel ametiajal, aastatel 2013–2018. Just sellele erakonnale vastandudes õnnestus Viie Tähe Liikumisel läinud aastal valimised võita. Seetõttu jäigi nende koalitsioon pärast valimisi sündimata. Programmiliselt on nende ühisosa siiski küllaltki suur. Vähemalt pikemas perspektiivis ei saa koostööd välistada, isegi kui praegu selleni ei jõuta.

Käesoleva aasta märtsis valiti Demokraatliku Partei uueks juhiks Nicola Zingaretti, kes on pärit erakonna vasakpoolsemast tiivast. Tõenäoliselt kujuneb erakorraliste valimiste korral just temast Salvini peamine konkurent peaministri ametikohale.

Vähemalt vasaktsentristide juhina on Zingaretti mandaat üsna tugev. Kõigepealt viidi valimised läbi erakonna liikmete hulgas – nii jäi kuuest kandidaadist sõelale kolm. Seejärel said valimistest osa võtta kõik erakonna toetajad, kes annetasid sellele vähemalt paar eurot. Valijaid tuli kokku ligi 1,6 miljonit. Zingaretti sai 66% häältest.

Eurovalimistel sai Demokraatlik Partei tänavu 22,7% häältest – kõvasti vähem kui viis aastat varem, aga siiski paremuselt teine tulemus. See kinnitab, et nimetatud erakond on jätkuvalt üks Itaalia tugevamaid poliitilisi jõude.

Spekuleeritud on ka võimalusega, et peaminister Conte võib luua valimisteks uue erakonna. Ta on üks riigi populaarseimaid poliitikuid, jäädes küsitluste kohaselt alla ainult president Sergio Mattarellale. Seni ei ole ta selles suunas siiski mingeid samme astunud.

Salvini vastuoluline poliitika

Liiga tõusu taga on eelkõige siseminister Salvini, kelle bravuurikad sõnavõtud pälvivad alati palju tähelepanu. Salvini üritab esineda Itaalia kaitsjana immigrantide eest, pidevalt süüdistades kõiki teisi erakondi ja meediat rahvuslike huvide reetmises, Liiga vastu suunatud vandenõudes ning kõikvõimalikes muudes pattudes. (Eks selline stiil ole meile hästi tuntud ka tema kohalike jäljendajate repertuaarist.)

Ei saa öelda, et tegemist oleks ainult retoorikaga. Siseministrina on Salvini astunud mitmeid samme Itaalia asüüli- ja immigratsioonipoliitika muutmiseks. Kohati on nende mõju olnud aga küllaltki küsitava väärtusega.

Näiteks on peaaegu poole võrra vähendatud summat, mida Itaalia valitsus maksab päevas iga asüülitaotleja kohta, et pakkuda neile süüa, peavarju ja integratsiooniga seotud teenuseid. Salvini ja tema toetajad on esitlenud seda kokkuhoidu suure võiduna. Praktikas on see aga tähendanud, et keeletunnid jäävad ära ning asüülitaotlejaid koondatakse kokku suuremate hulkadena; toimub nende getostumine.

Asüülitaotlejatele makstava nn. taskuraha kärpimine on viinud reaalsuses selleni, et nad üritavad hankida endale kulutamiseks raha muul moel. Nii on Salvini poliitika tagajärjel kasvanud tegelikult just selline immigrantidega seotud kuritegevus, mille eest ta on lubanud itaallasi kaitsta. Liiga toetajad on aga praegu rahul. Nende arvates ajab Salvini õiget asja.

Tema võit ei ole samas juba ette kindel. Itaalia poliitika on olnud viimastel aastatel väga volatiilne [ÕS: heitlik, muutlik, püsimatu – Toim.] ja selles kehtib kindlasti reegel, et kohti jagatakse alles siis, kui hääled on kokku loetud.

2 kommentaari
  1. […] Artikkel ilmus 14. augustil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel. […]

  2. Italjaanode 1 kuu ago
    Reply

    valitsuste kõikumine on seadusandluse süü. Kui see muuta nii, et ministrid on omaette ega sõltuks mölakogudest, oleks kõik valitsused paigas, vahetuksid vaid asjatundlikud ministrid.
    Sama viga on ka meil, kui ministriks sokutatakse lollpäid, asja juhivad aga alamad, kelle nimed sageli avalikkuse ette ei jõuagi. Samuti tuleks lolministritelt elukorraldamisse sekkumise õigus ülds eära võtta, las esinevad pildil poliitiliste impotentidena, kuid elu ei segaks.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.