Uus reaalsus Prantsusmaa poliitikaelus

Andres Laiapea, välispoliitika vaatleja

Prantsusmaa poliitilisel maastikul on viimaste aastatega toimunud põhjapanevaid muutusi. Varem riigi poliitilist palet kujundanud suur vastasseis paremtsentristlike konservatiivide ja sotside vahel ei oma enam tähtsust.

2015. aastal, kui Rahvaliikumise Liit nimetas ennast Nicolas Sarkozy ettepanekul ümber erakonnaks „Vabariiklased“, lootsid Prantsuse konservatiivid, et paari aasta pärast tulevad nad riigis taas võimule. Läks teisiti. Vabariiklaste presidendikandidaadi valimisel jäi Sarkozy esimeses voorus, kus hääletas ligi 4,3 miljonit prantslast, ootamatult alles kolmandaks. Teisest voorust võitjana väljunud François Fillon platseerus samale kohale järgnenud üldvalimistel. Esimest korda sõjajärgse Prantsusmaa ajaloos ei jõudnud paremtsentristide kandidaat presidendivalimistel teise vooru. Filloni toetas siiski viiendik valijatest. Mõned kuud hiljem toimunud parlamendivalimistel said paremtsentristid kokku 21,6% häältest.

Saabunud madalseisust väljapääsu otsides jõuti järeldusele, et tuleb rohkem liikuda paremale, läheneda oma retoorikas Marine Le Pen’i omale. 2017. aasta detsembris valiti erakonna juhiks Laurent Wauquiez, kes üritaski teha just seda.

Tulemus: eurovalimistel saadi nüüd kõigest 8,5% häältest. Wauquiez astus seepeale muidugi ametist tagasi.

Vabariiklased hakkavad varsti uut juhti valima. Vaadatakse igatsevalt Sarkozy poole, kelle ametiaeg presidendina tundub paljudele prantslastele tagantjärele ilusam kui sellele järgnenu. Sarkozy ise on aga öelnud, et ei kavatse tegevpoliitikasse naasta. Tänavu avaldas ta mälestusteraamatu, kus võtab kokku oma elu ja karjääri enne presidendiks saamist. Kirja on vaja panna ka mälestuste järgmine osa.

Kuidas uuesti jalgele tõusta, selle kohta pole paremtsentristidel praegu mingeid ideid. Eurovalimistel saadud paugu järel valitseb täielik nõutus. Üks võimalus on muidugi veelgi rohkem läheneda Le Pen’ile. Aga küsitlused näitavad, et koostöö temaga on isegi erakonna allesjäänud toetajate silmis kõige ebasoovitavam variant üldse – seega jääb ära.

Vasaktiiva kokkuvarisemine

Sotsialistlik Partei, mis võitis veel 2012. aastal nii presidendi- kui ka parlamendivalimised, langes viis aastat hiljem mõlemas pingereas kogutud häälte arvu järgi viiendaks. Tänavu eurovalimistel saadud kuues koht ja 6,2% häältest on nendegi jaoks uus negatiivne rekord.

Samal ajal on alla käinud ka kunagi üpris suurt mõju omanud Prantsusmaa Kommunistlik Partei. 1960-ndatel ja 1970-ndatel toetas kommuniste enam kui viiendik Prantsuse valijatest, aga viimastel parlamendivalimistel said kommunistid ainult 2,7% ja eurovalimistel 2,5% häältest. Europarlamendis ei ole neil enam ühtki saadikut.

Vahepeal näis, et vanade vasakparteide arvel kerkib esile 2008. aastal sotside ridadest lahkunud Jean-Luc Mélenchoni liikumine, mis paigutub oma vaadetelt sisuliselt sotside ja kommunistide vahele, kuid sellegi hoog on raugenud. Mélenchon sai presidendivalimistel 2012. aastal 11,1% ja 2017. aastal 19,6% häältest, aga täna toetaks teda vähem kui 10% valijatest. Parlamendivalimistel said Mélenchoni toetajad 2012. aastal 6,9% ning 2017. aastal 11,0% häältest, kuid eurovalimistel toimus juba väike langus: 2009. aastal 6,5% ja 2014. aastal 6,6%, aga tänavu 6,3% häältest.

Prantsusmaal, nagu tegelikult ka mujal, sõltub erakondade käekäik suurel määral nende juhtidest. 1951. aastal sündinud Mélenchoni aeg poliitikas hakkab läbi saama, kuid sama tuntud ja karismaatilist mantlipärijat tulemas ei paista. Seetõttu võib ennustada, et Mélenchoni liikumine hääbub koos tema endaga.

2017. aastal sotsidele valimistel kaks hävitavat lüüasaamist toonud Benoît Hamon asutas kohe pärast seda ühe uue erakonna, mis pidi idee poolest küll saama vasakpoolsete jõudude ühendajaks, aga on toiminud nende killustajana. Mehe enda reiting püsib küsitluste kohaselt küll samal tasemel nagu 2017. aastal, mil ta sai presidendivalimistel 6,4% häältest, kuid eurovalimistel kukkus tema juhitav erakond läbi: saadi 3,3% häältest, aga mitte ainsatki kohta.

Kusagil 1% kandis kõigub paar päris antikapitalistlikku erakonda, mis on suutnud saavutada tagasihoidliku esindatuse kohalikes omavalitsustes. Peale nende tegutseb Prantsusmaal veel kümneid väikeseid vasakäärmuslikke parteisid, kuid nood ei ole enam märkimisväärsed. Ühtegi jõudu, mis võiks vasakpoolsed taas poliitiliselt relevantseks (tähtsaks, oluliseks) muuta, hetkel näha ei ole.

Teoreetiliselt peaks Mélenchoni ja Hamoni parteide äravajumine aitama sotsidel lõpuks uuesti tõusta, aga see võimalus on praegu vaid hüpoteetiline.

Macron’i ja Le Pen’i vastasseis

Seda, et traditsiooniline parem–vasak vastasseis on oma aja ära elanud, on kuulutatud varemgi, kuid seda teinud jõud on jäänud valimistel üldiselt siiski nende varju, kellele nad hingekella lõid. Nüüd on asjad teisiti.

2017. aasta presidendivalimiste eel üritasid Emmanuel Macron ja Marine Le Pen jätta muljet, et uus suur vastasseis on avatuse ja suletuse ehk globalismi ja rahvusluse vahel. Tulemused kinnitasid, et see oli mõlemale kasulik. Macron valiti presidendiks ja Le Pen pääses valimistel teise vooru. Hiljem on nad sama ratsu seljas edasi liikudes aga hoogu kaotanud.

Le Pen’i partei sai juba 2017. aastal parlamendivalimistel vähem hääli kui viis aastat varem. Eurovalimistel suudeti tänavu hoida 2014. aastal saadud esikohta, aga häältesaak langes, ja varasemaga võrreldes kaotati mitu kohta.

Macroni liikumine ei sündinud tühjalt kohalt, vaid lähtus liberaalsest, tsentristlikust traditsioonist, mis on täitnud sõjajärgse Prantsusmaa poliitikaelus kolmanda peavoolu rolli. Presidendivalimistel sai ta esimeses voorus 24,0% ning parlamendivalimistel tema toetajad 32,3% häältest (valimissüsteemi eripärade tõttu tagas teine voor neile kohtade jaotumises tugeva enamuse). Eurovalimistel saabus aga juba tagasilöök – loodeti, et vana valem (vastandumine Le Pen’ile) kindlustab võidu, kuid jäädi sisuliselt viiki. Kohti saadi täpselt sama palju nagu Le Pen’i partei (23), kuid hääli veidi vähem – 22,4%.

Presidendiks saades oli Macroni reiting kõrge, aga paari aastaga on see kõvasti langenud. Ta on valitsenud kohati lausa autoritaarsusse kalduva neoliberaalina, kes teenib eelkõige ühiskonna jõukama kihi huve. Le Pen’i partei toetusbaas kaldub seevastu olema tugevaim seal, kus varem olid vasakpoolsete tugialad. Selles mõttes on vasak–parem vastasseis omandanud lihtsalt uue vormi.

Küsitlused näitavad, et kui praegu toimuksid uued presidendivalimised, pääseksid teise vooru taas Marcon ja Le Pen ning presidendiks valitaks jälle Macron. Küll väiksema ülekaaluga kui 2017. aastal, mil ta sai 66,1% häältest, aga siiski täiesti kindlalt.

Roheliste kerkimine jätkub

Eurovalimistel olid rohelised Prantsusmaal ainsad selged võitjad. Paremtsentristid ja vasaktiib varisesid kokku. Le Pen’i partei kaotas kohti ja Macroni oma ei suutnud saavutada enda eesmärki, kuid rohelised võisid oma tulemusega täiesti rahule jääda: 2014. aastal toetas neid 8,9%, nüüd 13,5% valijatest. Kohti saadi eelmine kord 6, nüüd 12.

Kui 2022. aasta presidendivalimistel kerkib esile mõni „must hobune“, võib ta tulla just sellest suunast. Teada on tema nimigi: Nicolas Hulot.

Uudisteajakirja Paris Match tellimusel valmis hiljuti küsitlus selle kohta, kui kõrgelt prantslased oma tuntumaid poliitikategelasi hindavad. Hulot oligi ainuke, kellesse suhtuti valdavalt positiivselt – nii hindas teda 71% vastajatest. Järgnes ekspresident Sarkozy, kelle puhul oli vastav näitaja 47%. Macronil aga kõigest 36%, Le Pen’il 29%.

Hulot ei kuulu ühtegi erakonda. Ta on tuntud ajakirjanik ja keskkonnaaktivist. 2017. aastal sai temast keskkonnaminister, kuid 2018. aasta augustis astus ta ametist tagasi, süüdistades president Macroni selles, et see ei võta keskkonnaküsimusi tõsiselt. 2011. aastal osales Hulot (parteisse astumata) roheliste presidendikandidaadina, pääsedes valimistel teise vooru, kuid jäädes alla ühele eurosaadikule.

Parteipiletiga rohelistest on praegu kõige kõrgema reitinguga eurosaadik Yannick Jadot. Teda hindab positiivselt 42% prantslastest. Kuid presidendivalimistel ei ületaks toetus talle erakonna reitingut. Hulot’ puhul oleks asi ilmselt teisiti, sest tema saaks esineda sõltumatu kandidaadina. Nüüd näib tema olevat ainuke, kes võib ära rikkuda Macron’i ja Le Pen’i suure mängu.