Karine Oganesjan, Kesknoorte esimees
Kui jälgid Facebookis poliitikuid ja teisi avaliku elu tegelasi, siis aeg-ajalt hüppab su ajajoonele postitus, kus jälgitav on käinud Toidupangas, loomade varjupaigas või annetanud raha Vähifondile. Iga selletaolise postitusega kerkib mu peas küsimus: kas heategevusest on saanud viis feimi või karmapunktide teenimiseks ning tahaplaanile on jäänud reaalne probleemi lahendamine?
Selle teema üle juureldes ma ei ole leidnud ühest vastust, kuid olen kaalunud erinevaid aspekte – heategevuse põhjus, järjepidevus ja sellest rääkimise viis. Kindlasti peab heategevusest rääkima, kuna info levitamine võib innustada teisigi inimesi abistama teisi. Heategevus ometigi ei tähenda vaid rahalist ülekannet. Aidata saab ka ilma rahata, näiteks minnes loomade varjupaika ja tegeleda seal hoiul olevate loomadega. Oluline on just ühiskonda panustamise aspekt ja iseenda ninast kaugemale vaatamine. Ehk kindlasti tasuks heategevusest rääkida, et innustada teisi inimesi!
Nüüd keskenduksin järjepidevuse aspektile. Ühekordsed heateod on olulise väärtusega, kuid ei tekita üheski organisatsioonis stabiilsust ja turvatunnet. Tuues näiteks taaskord loomade varjupaigas käimise või hoopis vanurite abistamise. Ka nende tegevuste puhul on vaja järjepidevust. Kas või kord kvartalis, aga järjepidevalt.. Ja kui avaliku elu tegelane suudab selle järjepidevuse sisse tuua, siis ka mina usun, et tegemist ei ole mitte feimi kogumisega, vaid siira sooviga muuta maailma paremaks.
Eelnevalt välja toodud mõteteni jõudsin, kui kesknoored käisid hiljuti Männikul asuvas loomade varjupaigas. Seal olles saime palju positiivseid emotsioone, mis mõjusid sütitavalt. Nägime, et hoiupaigas on loomad hästi hoitud, käib palju inimesi. Taaskord rõhutaksin järjepidevusele: seda on vaja! Too kasvõi midagi kaasa või tegele nende loomadega, kel pole kodu!
Keskerakonna noortekogu on viimasel ajal üsna palju osalenud erinevatel heategevuslikel projektidel. Kaks aastat järjest aitasid meie liikmed annetusi koguda Vähiravifondile. Meie noored käivad mitu korda aastas verd loovutamas nii Tallinnas ja Tartus kui ka Narvas. Kevadel osalesid klubid üle Eesti heakorratalgudel, kus koristasid oma kodukanti või tegid parandustöid. Näiteks Mustamäe klubi värvis üle piirkonna pingid. Julgustan kõiki avama silmi ning märgata ka teisi enda ümber.
tuleks see loomade ületootmine lõpetada. Lausa seaduslikult. Sest inimene ise mingit arukust ei järgi.
Tuleb sätestada seaduses see, et kõik emased loomad tuleb riigistada. Ning kõikide muude loomade pidamist peab juhtima leping. Ning iga kell tuleb sisse lasta loomakaitse kontroll, et ta veenduks, et looma peetakse “inimlikult”.
Eraldi tuleb sätestada hoid lõbuloomade ja tapaloomade kohta. Viimaseid me sööme ning nend emõrvamine on ette teada. Kuid lõbuloomad peavad olema täpselt arvel ning iga hooldaja peab tema heaolu eest ka vastutama. Millal ja kui tihti erisuguglisi kokku lasta, palju neil peab olema aega vabalt looduses liikuda jmt.
Samuti tuleks meie loomade seast välja arvata siia mittesobivad paljjud nn tõuloomad, kes väge kergesti haigestuvad ja vajavad ravi. Meie loodusesse on sobivaimad loodusloomad. Mingi riietamine talveks peab jääma minevikku. Me ei tohi esineda samasuguste narridena nagu jänkid.
tahad looma, pöördu loomakaitsesse. Nemad sulle looma muretsevad ja sõlmivad ka lepingu. Iga emaloom peab olema suguvõimetustatud, las nikud teistega ilma tulemusteta. See välistab ka loomadega äristemise, praegu kõik seda teavad aga mitte keegi mitte midagi ei tee.