Interneti väljatöötamist alustati 1960-ndatel USA-s. Tol ajal tekkis vajadus ühendada standardsesse ja töökindlasse võrku akadeemilises, kaitse- ning sõjandusvaldkonnas töötavad arvutid, et kiirendada nendevahelist infovahetust. Internetti võib seega pidada tüüpiliseks külma sõja produktiks.
Esimene proovivõrk saadi tööle 1. septembril 1969, mida peetaksegi Interneti sünnipäevaks. Tollal koosnes see küll ainult neljast arvutist ja sai nimeks ARPANet.
1987. aastal avati seoses külma sõja kadumisega ARPANet kõikidele soovijatele ning nimetati ümber Internetiks. Tol hetkel muutus Interneti areng plahvatuslikuks; sellega liitusid üksteise järel uued piirkonnad ja riigid.
Interneti algusaastad olid üsna nukrad. Side ja sisselogimine arvutiga toimus DialUp-süsteemis. Muidugi oli enamik telefoniliine raudtraadist ja need kulgesid paralleelselt maanteedega. Liinide kvaliteet oli madal ja esines palju häireid.
Eestis oli õnneks olemas sakslaste poolt sõjaajal ehitatud salajane alumiiniumkaabel, mis kulges Tallinnast Pärnu maantee kõrval kuni Königsbergini. Kaabel võeti pärast Vene armee lahkumist kasutusele ja sellest eemaldati iga paarisaja meetri järel olevad „pupiintünnid”, et anda otsetee interneti kulgemiseks. Üks osa mandrist oligi saanud parema interneti.
Lisaks tehnilisele arengule tuli juurde palju tarkvaralisi lahendusi. Nii häid kui ka teistsuguseid. Näiteks muusikat hakati „üles laadima“ serveritesse, kuhu oli vaba juurdepääs kõigil. Kohe tõstsid plaadifirmad kisa, ja nii mõnigi selline „toru” suleti kohtuotsusega. Laeti üles ka tasulisi internetiprogramme ja vabalt olid saadaval terved operatsioonisüsteemid.
Ajalehed pidasid auasjaks olla varahommikul internetis kõigile lugeda ja hiljem ka kommenteerida. Tasuks said nad reklaamiraha, mida iga lugeja oma sisselogimisega neile teenis. Varsti leiti, et võib veelgi rohkem rikastuda, ja artiklid pandi maksu alla. Nüüd oligi reklaamiandjale ainuke näitaja lugejate pandud klikkide arv kommentaariumides.
Kommentaarid olid anonüümsed. Omamoodi mõtte kommentaariumidest andis juba 2013. aastal telesaade „Vabariigi kodanikud“, kus arutleti: kas anonüümsusel on väärtus ja kas kommentaariumid kannavad vaba arvamusplatsi rolli või jäävad sageli pelgalt sõimu ning solvangute kontrollimatu levitamise keskkonnaks? Sedagi, kas anonüümne kommentaar peaks olema osa isiku- ja sõnavabadusest. Anonüümne kommentaar annab üksikisikule võimaluse avaldada oma meelsust ka endast tugevamate seas. Loomulikult tuleb seda teha viisakalt ja seaduskuulekalt, aga ka tehasetööline peab omama võimalust öelda sõna sekka, kui talle omaniku poolt liiga tehakse. Oma näo ja nimega ta seda alati teha ei saa, sest tugevam pool surub ta sel juhul kiiresti nurka.
Kurja ja vaenuliku vahel oskavad moderaatorid üsna ruttu vahet teha, ning vaen kustutatakse.
Nüüd on uueks murelapseks saanud sotsiaalmeedia.
Populaarsust kaotav ja raskustes olev Eesti Meedia telekanal seadis Facebooki üles varikonto, mille kaudu saadi niimoodi ka mitme suletud grupi liikmeks. Jäi silma, et peamiselt jagati portaalide Objektiiv, Uued Uudised ja Sputniknews.ee artikleid, mille kommentaarivoos võimendub negatiivne kontekst.
Kas selline „jälitustegevus” on eetiline endise siseministri Anveldi saatejuhist kaasale, on rohkem kui küsitav. Asja ilmestamiseks pandi oma kurbust avaldama mitukümmend sotsiaalmeedias peksa saanut. Need olid nii lauljad kui ka telesaatejuhid. Kui aga tuli paanikaolukord kaamera ees ja keegi teletegijaist ütles, et „mul ei tulnud sõnad suust välja ja käed hakkasid värisema”, siis on kommentaarid kahjuks negatiivsed. Mures oli ka üks nooruke lauljatar, kes saavat sõnumeid kümneaastastelt ja üheksa-aastastelt või veel noorematelt, kes kirjutasid talle Instagrami “Ma vihkan sind, sa oled rõve inimene!” ja “Su nahatoon on kakavärv ega sobi siia Eestisse.”
Kirjanik Kerttu Rakke võtab sotsiaalmeedias solvamise ja solvumise teemal sõna ning kirjutab, et viimasel ajal tundub nendega eputamine olevat justkui moeasi. „Enese eest võitlemine ja oma seisukohtade argumenteeritud kaitsmine on jäänud tahaplaanile, esimese asjana haaratakse relvaks südantlõhestavatest pisaratest kilp.” Naise arvates võiks enne solvumist mõelda, mille ja kelle peale üldse solvuda. „Kas see inimene on tõesti väärt nii palju, et tema peale oma närve ja energiat kulutada, tema peale mõtlemisega oma päevi sisustada?”
Muidugi tuleb äärmuslikud tekstid kõrvaldada, ja seda saavad teha vaid asjaosalised ise.
Tuleb lihtsalt sellised kontod sulgeda ja asuda oma igapäevase põhitegevuse juurde. Pole kontot, pole ka solvamiste platvormi. Kui on soov midagi rahvale öelda, siis tehtagu seda üle ajakirjanduse, sest seal on üldjuhul kommentaatorid tuvastatavad ja igasugune vihakõne kõrvaldatakse moderaatorite poolt koheselt.
Nii lihtne see ongi.
Kesknädal
Nüüd on see aeg, kus tuleb vinguda.
30 aastat tagasi ilmselt ahistas mind üks naine ja küsis seda…
Võtan kätte ja kaeban ta kohtusse uute seaduste järgi.
Siis lähen Wadssebbooky ja kukun jahuma.
Oh seda pläravabadust!
hukk on ahnus ja salastamishaigus. Selletõttu ka palju muudetakse tasuliseks ja teadmata. Mäletan hästi, kuidas 2000ndate algul oli vist kõik avalik. Toksisin vana klassikaaslase nime sisse ja sain teada, et sellenimelisi on 6, valisin sobiva vanusega. Ka sain teada, kes on surnud.
Ent siis hakati veebi “modereerima” ehk tsenseerima. Arukas avalik kustutati, osa salastati, osa muudeti tasuliseks. Vägistama hakkas reklaam ja seda on paljudes kohtades tänaseni üle mõistuse. Selle vastu võtsin kasutusele AdBlocki. Enam jooksvaid reklaame ei jookse. Kuid väga tundlik on olnud Õhtuleht, ikka ilmub alla tekstike “kui seda AdBlocki välja ei lülita, siis sa ei tea, millisest sitast sa ilma jääd”. Tasulistest lehtedest olen aga loobunud. Nagunii jooksvad uudised on teada ja midagi lihtsat veel pikemalt järada pole isugi.
Mis aga imelik, on see, et avameelsust ja otsekohesust kardetakse. Kuigi ise seda igal pool ülistatakse. Otseütleja kustutatakse, peaministri tühi möla aga ilmub esiküljel. Mingid ahvid on kehtestanud oma sõnastiku, et teatud sõnad tuleb lugeda keelatuteks. Kuigi meie esivanemad on neid kasutanud juba mitusada aastat tagasi ilma mingi sakste tsensuurita. Pugemine on vapustav ja kahjuks lähevad sellega kaasa ka paljud rahvuskaaslased. Tänaval liikudes sa neid ei erista, kuid veebis saad teada, milline mölakas see kena inimene on.
Mul on ka hea mõte (enda arvates muidugi), kuidas ühist veebilehte (nt Delfit) jaotada. Seal peaks olema esitatud mitte kogu pahn, vaid kohe algul saaks valida valdkonna, kas umbluu, uudised (muidugi mitte need, mis kellegi tunnete järgi klikile talutavaks kohendatakse), sport, musa, pildid, teadus jne. Valin uudised, saan teada, et väike peni Muffin pistis Jänkistanis hiire naha, kuid kuskil ei kollita mind Krista Lensin, Anu Saagim või Ženja Fokin. Ja neid ma ei valikski, sest ei taha nende olemasolustki teada.
Ent see on vaid unistus, sest vaja on ju asjaliku toel ka paska vaja ajudesse susata.
Kasuta U-d! On veel parem ja ei lase rämpsu ligidale. Muidugi on internet meeletu rahakoll ja seda püütakse veelgi magusamaks muuta.
Saime kapitalismi, uued kohtuskäigud ja virtuaalvangla!
Ei saa ilma netita.
Ise topivad oma saladused kõigile lugeda. Sai mitu korda kõrvetada ka kikilips aga ikka vingus välismaa tarkade kallal.
No ei pole mõistust!
Mida need plikuskad tahavad? Pangu rohkem oma paljaid pilte vahtimiseks ja siis virisegau,et on rõvedad.
Tõde see valus on.
Ise teevad ise pärast nutavad. Mõistust pole ollagi.
Kirjanik on targem. Kirjutab raamatusse.
Internet oleks võinud jäädagi sõjaväe omaks. Poleks mingit küberkiusamist.
Isand NLKP poolelt Andrus ja nüüd EU kompmann paneb kõik kontrolli alla.
Ei maga enam mitte meie sõbrad vaenu poolelt.
on tubli misjonär. Teeb oma tööd tões ja õigluses. Nagu meie teisedki misjonärid mujal maailmas. Mis sest, et Harril on relvaks piibel ja teistel tuldsülitavad ja verdlaskvad riistapuud.
Tulevad valimised. Ei taha enam ansipit fooliumis näha.
Las läheb rikkana pinsile!
Kohtus selgus, et Sophie ja David said tuttavaks tutvumisportaali kaudu. Kui Sophie oli 13-aastane, võttis üks tema sõpradest ta telefoni ja tegi Sophiele naljaviluks tutvumisportaali kasutaja ning märkis ta vanuseks 22 eluaastat.
Sophie hakkas saama rohkelt sõnumeid ja paljusid ta ignoreeris, ent ühel hetkel kirjutas talle David. Alguses vältis Sophie ka tema sõnumeid, kuid David oli järjekindel ja ühel hetkel andis Sophie järele ja vastas Davidi sõnumitele.
David oli 27 aastat töötanud politseinikuna, kuid ta mõisteti 2008. aastal süüdi ebasündsate fotode jagamises, mis oli tehtud lastest.
Aeg tulla tagasi mõistuse juurde. Internet olgu ikkagi tööks ja kõigeks kasulikuks.
Kõik muu läbu on kohutavalt ohtlik.
Lisaks veel ka pedofiilia ja pornugraafia.
Hoidke eemale!
Kustutasin kõik oma kontod.
Enam pole kartusi.
Tänan.
mitte möliseda? Säuts ja Lõustaraamat on kohe 2 esimest mis pähe kargavad. Siis mingid lehed, mida kamandavad haiged tüübid, kes arvavad, et ainult neil on kõige üle tuline õigus. Üsna ruttu saad keelu, kui vähegi aus oled. Veel ei soovita möliseda lehtedel, kus on tsensuur peal. Seal minnakse isegi isiklikuks, sest IP järgi saab kohe sind plokkida. Proovisin Õhtulehes üht lubatud kommi kaugemal korrata, mind kustutati, varasem jäeti alles. Mina olevat eksinud eeskirja vastu. Kuid kommi kordamine iseenesest keelatud pole. Olen kustutatud olnud ka täiesti süütu kommi pärast, nt Linnukesed laulavad, eriti kenasti laulab ööbik. See oli Õhtulehes.
Delfis on aga valves meeskond, kes kohe tuttavat IP-d nähes nöökima hakkavad. Kord lasevad läbi, kord mitte, ja saad ka nädalase keelu. Seega on tegu kindlate isikutega, kes käivad tööl kellaajaliselt. Sest öösel läheb sama komm läbi, mis varem on kustutatud.
Kui kirjutad moluraamatusse siis saad ka vastu molu.
Vaat naamoodu!
Kirjutan, kui söön. Kirjutan mida söön. Kirjutan, kui kass pissis.
Kas pole huvitav?
On ikka küll.
Teadmine iseendast on tähtis teistele. Huvitav ka.
Milleks mõeldi välja internett?
Vastus: Selleks, et seda saaks tsenseerida ja sinu järel nuhkida.
Ei pole vaja enam nuhkidel peidikuid. Kohveri aeg sai läbi.
Nüüd edastatakse Venemaale kõik saladused internetis.
Lihtne ja kasulik töökoht.
Tulge tööle!
seda nippi ka ise kasutanud. Läksin teisejärgulisele Delfi vanale loole ja kokkuleppel valisin 1960.a ÕS-ist koodiga sobivad sõnad, nt Tulen 23. kell 18.40 – 702.2 224.25 253.35 220.26 437.33.6
702.2 tähendab, et lk on 701 ja sõna ülalt 1. Arvu olen nihutanud 1 võrra suuremaks. Saadan selle ära ja sekundi pärast on teade Tongal või Lõunapoolusel Amundseni jaamas.
Üks mees teeb nalja ja kohe ka järeljooksik matemaatilise krüptovalemiga!
Aga kuhu jäi piidsfing?
Ole ikka täpsem.
Väänati neile trahve ja nüüd on tulemus käes.
Paneb +kontod kinni!