Andrei Korobeinik, Keskerakonna kandidaat Euroopa Parlamendi valimistel
Eesootavad Europarlamendi valimised on Eesti ajaloos neljandad ja traditsiooniliselt on eestlaste huvi valimiste eel madal. Paljud arvavad, et Eesti ei otsusta Euroopas midagi – meil on ju ainult 6 või 7 saadikut 751-st. Võib-olla selletõttu oleme saatnud Euroopasse ka selliseid inimesi, kes pole Europarlamendis veedetud aja jooksul algatanud ühtegi initsiatiivi ega saanud kohati isegi hääletuste ajal aru, mille poolt nad hääletavad.
Tulemuseks on terve laviin kõikvõimalikke küsitavaid euronorme ja -direktiive, mis päev-päevalt kitsendavad meie vabadusi ja õigusi järjest enam. See on läinud liiga kaugele, nii ei tohiks edasi minna. Kandideerin Europarlamenti, et seista Eesti riigi huvide eest Euroopa Liidus senisest jõulisemalt ja sirgema seljaga.
Olen saavutanud palju oma sihtidest nii ettevõtluses kui ka poliitikas. Olen kogenud edu IT-sektoris ja käivitanud mitu edukat infotehnoloogiaettevõtet – tunnen seda ala detailideni. Riigikogu liikmena olen Avatud Andmete Seaduse eest saanud parima seaduse auhinna. Valdan põhjalikult nii infotehnoloogia valdkonna spetsiifikat kui ka sellealast seadusandlust. Kohati on olnud kõrvalt valus vaadata, mis seda valdkonda puudutavas seadusloomes täna toimub.
Eesti peab jõuliselt kaitsma inimvabadusi Euroopas – me ei tohi lubada tsensuuri propageerivaid direktiive nagu ACTA või viimane Andrus Ansipi poolt läbi surutud autoriõigustedirektiiv. Autoriõiguste kaitse on kahtlemata oluline teema, kuid me ei saa tolereerida, kui selle eesmärgi nimel pannakse kinni vaba internet või piiratakse ajakirjanduse sõnavabadust. Kõige valusam pole isegi see, et sellised initsiatiivid läbi lähevad – palju ebameeldivam on nende vastuvõtmise põhjus. Enamik Europarlamendi liikmeid lihtsalt ei viitsi eelnõu sisuga tutvuda ning teadvustada endale sellega kaasnevaid riske – nad alluvad lobistide survele, kes ei pea isegi eriti vaeva nägema. Tagajärjeks on direktiivid, mis kahjustavad Eesti ärisid ning elanikke veel aastakümneid.
Üle-euroopalise pensioni eest!
Lisaks tänastele väljakutsetele peab mõtlema ka tuleviku peale – lähima 12 aastaga kaob Euroopa Liidust pool tänastest töökohtadest, neid asendavad automaatika ja robotid. Selleks ajaks on meil palju vähem kassapidajaid, õmblejaid, bussijuhte; paljud ametid kaovad sootuks. Oleks ebaõiglane, kui progress karistaks inimesi – tööstuse ja teenusmajanduse automatiseerimisest peame võitma, mitte kaotama. Kaotatud töökohtade asemele peame pakkuma ümberõpet. Lisaks peab automaatika poolt loodud lisandväärtus jõudma inimesteni, mitte jääma suurkorporatsioonide taskutesse. Euroopa Liidu parlamendis peame seisma õiglase üle-euroopalise pensioni ning kodanikupalga eest, mis toovad majanduskasvu vilju tavainimesteni.
Levinud on arvamus, et näiteks kodanikupalk oleks raha külvamine helikopterist, populism ja oht turumajandusele, kuid see pole üldse tõsine jutt. Majanduskasv peab vähendama ebavõrdsust ühiskonnas – ja mitte lihtsalt selleks, et “vaeseid peab aitama”. Võrdsem ühiskond on edumeelsem, suudab efektiivsemalt realiseerida iga liikme potentsiaali, ja tulemuseks on veelgi kiirem majanduskasv, millest võidavad kõik. Eestis elab praegu vaesusriskis iga viies elanik ja iga teine pensionär, Euroopa Liidus on selliseid inimesi kokku 120 miljonit. See suund on vale – me kaotame niiviisi suure osa meie ühiskonna potentsiaalist. Meist sõltub, kas ühiskonna ebavõrdsus tulevikus suureneb või suudame rakendada mehhanisme, mis jätavad vaesuse Eestis ning Euroopa Liidus minevikku.
Aeg muutusteks
Me ei saa ennustada, milliseks kujuneb Euroopa Liidu tulevik, küll aga saame seda mõjutada. Praegu on Euroopa Liit kriisis, kuid see on suurepärane võimalus pöörata asjade käik meie kasuks ja väljuda kriisist tugevana. See, mida me Euroopa Liidu liikmesriigina võidame, sõltub ennekõike meist endist. Samuti see, mida kaotame. Just meie valikutest maikuistel valimistel sõltuvad kodanikupalk, õiglane üle-euroopaline pension, kolmas Pärnu sild ja Rail Baltic, ajaloolise Narva vanalinna taastamine ja nüüdisaegne konverentsikeskus Tallinnas või Tartus, vaba internet ning sõltumatu ajakirjandus.
Valides Europarlamenti euroskeptikuid, populiste, mugavust otsivaid eakaid poliitikuid või valimisi hoopiski ignoreerides ei avalda me tegelikult protesti Euroopa Liidule, vaid karistame iseennast. Eesti 6 või 7 eurosaadikut võivad järgmisel viiel aastal üheskoos palju saavutada, kuid selleks peame tegema õiged valikud. Meil on Euroopa koostööst võita palju, aga me oleme seni enda võimalustest ära kasutanud vaid murdosa. On aeg seda suhtumist muuta.
päev ja jobu edasi, seda nõmedamaks ja täitmatumaks jura muutub. Aga pildil on vaja püsida ja oma nime meelde tuletada. Saaks aga juba siit minema!
Minu arvamus on et mitte midagi ei sõltu meist.Lihtsalt peame käske täitma ja keegi Brüsselis ei hooli et oleme üks vaesemaid riike Euroopas. Meie elatustaseme viis reformistlik valitsus viimaste hulka. Kedagi pole see huvitanud et meil õhutatakse vihavaenu, laimatakse tublisid inimesi, rikutakse nende tervist jne..Mina küll ei leia et EL-us olles oleks meil midagi paremaks läinud.