Suurema iseseisvusega Eesti tugevas Euroopas

Vadim Belobrovtsev

Vadim Belobrovtsev, Tallinna abilinnapea, Keskerakonna juhatuse liige

Euroopa Parlamendi valimised toimuvad Eestis juba aastast 2004 ning iga kord kerkib ühiskonnas esile üks ja sama küsimus: milleks valida neid kuut Eestit Euroopas esindavat saadikut? Nad ei otsusta seal ju niikuinii mitte midagi, ei saa ju kuus liiget 750-st mitte kuidagi tõsiselt mõjutada Europarlamendis käivaid protsesse. Sel juhul pole ju mingit mõtet üldse valimistel osaleda, mis sest, et vaid kord viie aasta jooksul.

Tegelikult, kui emotsioonid kõrvale jätta, saab enamik meist aru, et päris nii see ka ei ole. Jah, raske on ette kujutada olukorda, kus kõik Eestit esindavad saadikud hakkavad suurele Europarlamendile dikteerima, mida peab tegema ja mida mitte. Samas on olnud olukordi, kus ühe või mitme meie saadiku poolt algatatud idee sai päevalõpus heakskiidu Euroopas ning on ka ellu viidud. Lisaks teevad meie saadikud oma võimete piires tänuväärset teavitustööd siin Eestis. Parim näide siinkohal on minu meelest Keskerakonna saadik Yana Toom, kes väga aktiivselt suhtleb Euroopa teemadel kohalike elanikega ja seda nii meediakanalite kaudu kui ka näost näkku.

Mina jälgin Euroopas ja selle institutsioonides toimuvat juba peaaegu 20 aastat, kuna sajandi alguses lõpetasin ülikooli õigusteadusealase kraadiga – saadud hariduse põhikallakuks oli just Euroopa õigus, ning suur osa õppeprotsessist oligi pühendatud Euroopa Liidule ja selle struktuuride tegevusele. Seega otsustasin, et praegu oleks õige aeg oma teadmisi ja kogemusi ka n-ö praktikas rakendada, kui asuksin töötama Europarlamendi liikmena.

Euroopa Liit on aastatega muutunud päris kohmakaks; bürokraatiat on palju. Samas on otsuste langetamisega lood keerulised. Minu meelest peaksid liikmesriigid eelkõige Europarlamendi tasandil hakkama mõtlema reformide peale, mis teeksid asjaajamise kogu Euroliidus kiiremaks ja tõhusamaks. Siinkohal peaks minu meelest hoolikalt jälgima, et EL-i iga liikmesriigi rahvuslikud huvid oleksid väga hästi kaitstud, sest liikmelisus Euroopas ei saa toimida meie endi huvide ja iseseisvuse arvelt.

Eesti Vabariik on küll Euroopa Liidu liige, aga kohati tundub, et oleme liiga harjunud selle taha peitu pugema, ja nii mõneski olukorras, kus oleks paslikum ja kasulikum tegutseda n-ö sõltumatu mängijana, hoiame madalat profiili ja ootame, mida ütleb „suur vend“ oma suuremate riikide näol. Teatavasti ei pea me iga oma sammu Euroliiduga kooskõlastama – kohati peaks me ikkagi rohkem iseseisvust näitama.

Üheks selliseks teemaks on kindlasti suhted naabritega. Keskerakond kinnitab oma valimisplatvormis, et toetab aktiivset dialoogi kõigi meie naaberriikidega, tuues esile võrdõiguslike, heanaaberlike ja igakülgselt avarduvate suhete arendamist Läänemere regioonis.

Rääkides tähtsatest teemadest Euroopa Liidus ei saa ma Tallinna abilinnapeana hariduse valdkonnas mainimata jätta vahetusprogrammi „Erasmus+”. See programm toimib mitmeti, on kasulik kõigile osapooltele (õpilased–üliõpilased, õpetajad–õppejõud; ja mitte ainult nemad). Samas oleks seda kindlasti vaja laiendada, misläbi oleks võimalik tõhustada liikmesriikide haridussüsteemide vahelist integreeritust. Tulemuseks peaks olema olukord, kus igal üliõpilasel oleks reaalne võimalus vahetuskorras õppida mõnes välisriigi kõrgkoolis. See tooks Eesti tudengitele kindlasti lisaväärtust ja suuremat konkurentsivõimelisust nii kohalikul kui ka Euroopa tasemel ja miks mitte ka maailma tööturul.

Laiendamine eeldab aga suuremat finantseerimist, mis peaks olema veel üheks „Erasmus+“ eesmärgiks. Erilist tähelepanu tuleb pöörata kõikide eurooplaste nn digipädevuste suurendamisele, mis on meie nüüdisaegses kiiresti arenevas maailmas igati loogiline ja põhimõtteliselt vältimatu.

Seega vastus selle artikli alguses mainitud küsimusele on lihtne ja leidub Keskerakonna EP2019 valimisplatvormi preambulas: „Eesti Keskerakond kutsub kõiki kodanikke 26. mail 2019 Euroopa Parlamendi valimistest osa võtma. Ainult nii saame viieks aastaks laiapõhjalise mandaadiga esindajad, kes seisavad tugeva ja ühtse Euroopa ning seeläbi ka Eesti riigi heaolu eest.“ Ja nii see on.

2 kommentaari
  1. Puhas 1 aasta ago
    Reply

    umbluu. Kas Vadim tõesti ei tea, et iseseisvus kas on või seda pole. Ei saa olla suuremat või vähemat iseseisvust. Kas peni saab olla natuke või palju ketis? On siis lugejad nii vaimselt haiged, et ei tea seda lihtsat tõde.

  2. rehepapp 1 aasta ago
    Reply

    Kui Eestile anda veel suurem iseseisvus ,siis ei ühine ta Euroliidu SOTSIAALHARTAGA IIALGI TÄIELIKULT =
    eakate olukord jääb igavesti häbiväärseks .Praegustest eakatest hüpatakse lihtsalt üle, nagu neid polekski ja arutatakse hoopis TULEVASTE elukorralduse sambaid.
    Siis raiutakse metsad lõpuni maha.
    Saastatakse maad, mullad, veed lõpuni.
    Pakendi pealt ei saa enam lugeda sedagi poolpidust ainete sisaldust ja mürke, mis toidus on.
    Karusnahafarm tekitatakse iga teise õue peale.
    Hinnad tõusevad nagu tahavad.
    Loomakaitseseadused keelatakse üldse ära jm. LOLLUSI, mida ette näha pole võimalik.
    AHNUS ruulib, ääremaadel ikka, hingeline harimatus aitab kaasa.
    Mida pole, tuleb importida = EETIKAT , nii nadi kui ta Euroopas ongi – MEIL POLE SEDAGI – seega peame Eurotissi otsas rippuma, kuni “KULTUUR”INIMESTEKS saame.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.