Kaduvad ametid

Veel nõukaajal õpetati kutsekoolides kellasseppi ja kingseppi. Nüüd enam mitte.

Viimast koolitust meenutas üks naiskellassepp, kellega koos lõpetasid selle Tallinna 19. Tehnikakooli viimase kursuse veel kaks õppurit. Tema on veel ametis, aga ega seda tööd eriti pole. Põhiline on patareide vahetamine ja kellade puhastamine-õlitamine. Tänapäeva elektroonilised kellad käivad seni, kuni on voolu all. Seistes nad oksüdeeruvad ja võivad rikneda täielikult. Vanemaid kelli on kasutuses üsna vähe. Kui ongi, siis vaid antiiksed.

Kingseppadega sama asi. Kui ametit soovid, otsi veel töötav meister ja mine selliks. Päris mudelkingi otse jala järgi teevad üsna vähesed meistrid. Paljud kingsepad valmistavad ka varuvõtmeid koopiamasinal. Seega neil veel kliente on.

Oli veel üks amet, eriti kolhoosides-sovhoosides, kuid ka paljudes muudes tootmisüksustes. See oli varustaja.

Täna ei kujuta küll mitte keegi ette, et selline töötaja vajalik oleks. (Tema asemel on nüüd ostujuht.) Et aga Nõukogudemaal oli pidev puudus kõigest, siis varustajad müttasid mööda maad ringi, suuremalt jaolt suurel Venemaal, ja hankisid defitsiiti. Muidugi olid selleks kaasa antud nii „Vana Tallinna“ pudelid, kilukarbid ja isegi tatar! Väga hea hankimiskaup oli omaaegne „Norma“ punane heletäpiline kuivainekarpide kollektsioon. Nii võluti kingitustega neid ametnikke, kes siis n-ö tootevarudest eraldasid varustajate ettevõtetele „fondiväliseid kaupu“. Maksmine oli imelihtne – vastava garantiikirja alusel pandi kaup pangas inkasso arvele.

Oli Eestiski paar suurekaliibrilist varustajat. Nemad pudi-padiga ei tegelnud. Ametinimetus – direktori asetäitja. Nende ampluaas olid näiteks Togliatti autotehas „Avtovaz“, Jaroslavli rehvitehas, Valgevene paberikombinaat ja traktoritehas või Vologda kuullaagritehas.

Suurim probleem oli „Žiguli“ nukkvõll (gaasijaotus). Need purunesid üsna tihti ja uut polnud isegi „Žiguli“ teenindusest saada. Kujutage siis ette, kui see „varustusdirektor” pani näiteks Põllumajandustehnika osakonna juhatajale lattu terve kastitäie neid nukkvõlle! Loomulikult sai see sovhoos või muu asutus sellest laost edaspidi kõike vajalikku ja rohkemgi veel.

Või siis kardaaniristid, mis pidevalt lagunesid. Neid toodi Venemaalt samuti kastiviisi. Või siis tapeet, või traktorite varuosad jne. Kõigest oli puudus. See oli tolleaegne valuuta.

Haisu sai ninna ka SORVO – (sotsialistliku omandi kaitse) ja hakkas nuhkima. Üks selline miilitsaülem Lõuna-Eestis vaikis hoobilt, kui kolhoos temale uue autokere „andis”. Nõnda töötas too hävinud, küpsekssaanud sotsialism…

Nõukaajal ei kujutanud vist mitte keegi  ette uut eriala – arvutimees. Üksikud arvutid teadusasutustes ja muidugi sõjatööstuses olid ikka välismaised. Korras tuli pidada ka programmtööpinke üsna lihtsate operatsioonide tegemiseks. Täna on meil IT vaat et kõige popim eriala. Oleks vaid selle ala õppureid! Ja neile jätkub tööd igavesti. Nemad ei hävi nagu kunagised varustajad.

Lembe Hendla