Ahto Lobjakas on paha! Ei ole. Tema ütlused on pahad. Rohkem veel – ebaviisakad.
Aga kust võtta viisakust, kui peaaegu et igas kaasaegses teatritükis käib pidev ropendamine ja kinofilmides muudkui jälle selle tagumise kehaosa nimetamine. Kahjuks seda näevad-kuulevad lapsed, ja siis veel küsime, miks meie noorus on selline? Massimeedia, raadio ja televisioon on meid sellisteks kasvatanud. Ka kirjanduseks nimetatud „Musta pori näkku” kiidab seda takka.
Miks kasutab kolmes kõrgkoolis õppinud Ahto Lobjakas selliseid väljendeid, mille eest teda korrale kutsuti? Kas ta arvab, et siis loetakse ja kuulatakse teda rohkem? Ajakirjanduse õppetool on just selleks, et õpetada kirjutama ning kommenteerima selgelt ja õiglaselt. Kellelegi paha tegemata ja vältimaks solvanguid.
Kui Lobjaka arvates EKRE on saast, siis miks president selle erakonna ministrid ametisse nimetas? Vaat, sellele Lobjakas ei osanud mõelda.
Teine patune, Vilja Kiisler ei saanud rahu isegi pärast lahkumisavaldusega vehkimist ja oma Postimehe teleusutluses hakkas jällegi EKRE kallal norima – läbi Evelin Ilvese. Samamoodi käitus ta ka telekõneluses Riina Rõõmusega ERR-i poolelt. Lobjakat kaitstes püüdis Kiisler rõhutada EKRE-t kõiges süüdi olevana. Paraku jääb mulje, et lehed ja televisioon on teda pöördesse ajanud. Kas ihaldatud kuulsus? Olgu kuidas on, aga viisakaks peab alati jääma. Mitte kõigile pole antud Urmas Oti oskust olla sündsuse piires ründav ajakirjanik.
Ajakirjanik peab jääma vahendajaks. Nii õpetas ka Juhan Peegel noori ajakirjanikke Tartus.
Ajakirjanduslik paanika tekitati ka värske minister Kuusiku vastu. Ainult kahtlustuse põhjal ei tohiks sellist klaperjahti korraldada. Kaasati eksabikaasa, kes valitsusjuhi telefonitsi valjuhääldi kaudu kuuldel olles andis kindla vastuse, et „vägivalda tema suhtes pole olnud”. Loomulikult kõik väited vajavad kontrollimist, aga seda oskavad viisakalt ja ilma kärata teha meie uurimisorganid. Ometi jätkus massikommunikatsioonis koduvägivalla rõhutamine Kuusiku eksabikaasa suhtes. Toon oli selline, et eksminister on juba peaaegu et süüdi mõistetud. Siin on küll selge küsimus: kuhu jäi süütuse presumptsioon? Kas tõesti lugejate klikkide arvelt käib selline ennatlik süüdimõistmine?
Lõpuks siia värske näide seni ennast kultuurseks ajaleheks nimetanud Eesti Päevalehe 5. mai kirjutisest:
Sõnnikuhaisulisest ajakirjandusest tuleb ja peab loobuma!