Metsapiiga talu perenaine tutvustas avatud talude päeval hobuseid

Robotniiduk sõidab haljasalal. Koplis söövad rohtu hobused; mõned neist on ka tallis. Selline tehnoajastut ja pärandkultuuri ühendav vaatepilt avanes möödunud reedel Jõgeva vallas Vilina külas Metsapiiga talus. Pühapäeval võttis noor perenaine, kirglik hobustefänn Juula Reinumägi vastu Avatud Talude Päevale saabunud külalisi.

Kui vanalt õppisite ratsutama?

Arvan, et see võis olla 12- või 13-aastaselt. Ihaste ratsaspordibaasis tähistati mu sünnipäeva, ja sealt see huvi alguse saigi. Eelduseks ratsutamisel on sümpaatia hobuse vastu. Kui võtame mõne teise spordiala, siis näiteks ka jalgrattur peab jalgrattaga hästi ümber käima. Loomade puhul on aga hoolitsus ja hoolivus midagi muud.

Kuidas leidsite üles Metsapiiga talu Vilina külas Jõgeva vallas Laiuse lähedal?

Otsisime Tartumaal paika, kuhu võiks rajada hobustele tallid. Siis kohtasin Metsapiiga talu senist omanikku. Ta rääkis, et koht pannakse müüki. Otsustasime Jõgevamaale vaatama tulla. Algul kahtlesime veidi, kuidas meil suurest maanteest mõneti eemal asuvas paigas ettevõtmine edenema hakkab. Pärast tund aega kestnud vestlust olime aga löönud käed.

Mis siin paigas nüüd muutunud on?

Olen siin aasta aega toimetanud koos ema ja isa, vanema ja vanaisa ja abilistega. Tehtud on palju. Renoveerisime täielikult talli olmeruumid. Ehitasime ka saunamaja.

Lugesin kokku, et hobuseid on siin seitsetest. Samapalju kui hetki ühes nõukogudeaegses kultusseriaalis.

Niipalju neid on praegu tõesti. Tegeleme aga hobuste müügiga, mistõttu hobuse arv pidevalt muutub.

Ajakirjandusest võib lugeda, et teie lemmikhobune on Czaruk?

Jah tema on minu teenekas võistlushobune, kes elab siin tallis alaliselt. Spordikarjääri on ta tervislikel põhjustel siiski lõpetanud. Koolisõitu teeme temaga siiski tänini, kolmevõistlust aga enam mitte. Jätkan ratsaspordiga. Tänavu sügisel on eesmärgiks osaleda Prantsumaal Euroopa meistrivõistlustel noorhobustele.

Kas Metsapiiga talu võib nimetada ratsataluks?

Põhiliselt tegeleme hobuste müügi, vahendamise ja müügiks ettevalmistamisega. Põhituruks on Soome, Eestisse müüme hobuseid väga minimaalselt. Müüme sporthobuseid, mida loetakse eksklusiivkaubaks. Nii pole meie ettevõtmine tavaline farmipidamine või viljakasvatus. Koostöös Tartumaal Kaiavere järve ääres asuva turismiettevõttega „Vudila Mängumaa“ korraldame lastelaagreid. Klassikalist ratsakooli me siin ei pea, kuid viin läbi eratreeninguid. Tulevikus plaanime hakata pakkuma majutusteenust ja korraldama erinevaid üritusi. Sel aastal otsustasime esmakordselt kaasa lüüa Avatud Talude Päeval, mis igati huvitav ja atraktiivne ettevõtmine.

Kuidas Eesti inimene saab üldse hakkama inimväärse eluga maal?

Raske on üldistusi teha. Hobusekasvatuse ja ratsutamistreeningutega inimesed saavad aga hakkama väga erinevates paikades.  Ettevõtte asukoht ei mängi siin erilist rolli.

Kuivõrd hobusekasvatust riiklikult toetakse?

PRIA-st on võimalus taotleda loomade heaolutoetust, mida makstakse nii veise- kui ka hobusekasvatajatele.  Meie ettevõtmise edendamiseks vajalikest kulutustest moodustab see marginaalse osa.

Millise auraga paik on Vilina küla?

See on tore koht, heade ja abivalmis naabritega. Elu käib, inimesed suhtlevad, ehitakse ja renoveeritakse. Meil on väga vahva.

Töö pakub teile rõõmu. Kuivõrd jääb aega muudeks hobideks?

Veidi ikka. Need tuleb põimida igapäevaelu sisse. Ma harrastan jooksmist, jalgrattasõitu ja fotograafiat.

Kas pildistate kõige rohkem hobuseid?

Mulle meeldib hoopis poseerida kaamera ees. Et hobusest head ja huvitavat pilti saada, tuleb teada, kuidas loomaga suhelda, temaga kontakti leida. Vaid siis tuleb foto, millel on vau-efekt.

Küsis Jaan Lukas