November 1989 möödus Eestis rahulikult. Teravad sündmused toimusid sots – leeri riikides. Meeleolusid NSV Liidus iseloomustab internetist võetud 30 aasta vanune BBC kommentaar: “Varjutatud oktoobripühad. Tänavused oktoobripühad möödusid Moskvas tagasihoidlikumalt. President Mihhail Gorbatšov kasutas võimalust oma pidukõnes rõhutada majanduslikku kriisi, mis olevat ,,Damoklese mõõgaks“ Nõukogude Liidu kohal.
Ametlikuparaadi kõrval toimus suurem vastu-demonstratsioon Moskvas ja rahvuslikud protesti demonstratsioonid neljas vabariigis, mis varjutasid oktoobripühi. Tbilisis põletasid kümned tuhanded grusiinlased N. Liidu lippe, Vilniuses marssisid sajad leedulased plakatitega ,,Punaarmee mine koju!“ Mitmed ettenähtud ametlikud sündmused jäeti hoopis ära.“
BBC annab ka ülevaated Saksa DV, Rumeenia ja Tšehhoslovakkia kohta, millest Eestis nii head teadmist 30 aastat tagasi ei olnud. „9. novembril televisioonis SDV valitsuse pressikonverentsi vaadanud idasakslased said üllatusena teada, et nüüd on neil tasuta reisimine läände. Neid, kes kuulsid teadaannet hilisõhtul, tegid seda Berliini müüri kaudu. Mõne tunni jooksul kogunesid tuhanded inimesed müüri läbipääsude juurde ja tekitasid karnevali atmosfääri. Päev hiljem hakkasid Ida-Saksa buldooserid müüri lammutama ja idasakslased voolasid uuesti Lääne-Berliini. Müüri ootamatu langemine, 28 aastat pärast selle püstitamist, toimus seetõttu, et enneolematu massiliste avalike kogunemiste jada sundis Ida-Saksamaa ametivõimud taanduma.
Oktoobris oli Ida-Saksamaa haigustes vaevlev kommunistlik liider Erich Honecker tagandanud “reformaator” Egon Krenzi, kes lubas oma volituste tõendamiseks provintsilinnade meeleavalduste laine pealinna levida. Iga päev lahkus Tšehhoslovakkia kaudu umbes 9000 idasakslast ja protestijate nõudmised muutusid üha valjemaks. Novembri alguses marssis miljon inimest läbi Ida-Berliini. Kolm päeva hiljem astus valitsus tagasi. Selleks ajaks oli näha, et iga tund lahkus mitusada idasakslast riigist läände. Reformitud poliitbüroo koos Krenziga eesotsas proovis olukorda kontrolli alla saada, kuid tulutult. Berliini müür oli langenud ja tagasitee puudus. Kuu aja jooksul oli ka Krenz läinud ja Ida-Saksamaa seati taasühinemise teele Lääne-Saksamaaga. Seitsme kuu pärast vahetati ida-saksa mark lääne-saksa marga vastu.
Bulgaaria kommunistliku partei juht Todor Zhivkov astus 10. novembril pärast 34-aastast võimuaega tagasi. Ta oli kauem võimul olnud kui ükski teine idabloki juht. Nädal varem toimus sõjajärgses Bulgaarias esimene teadaolev avalik protest, mis näitas, et sots-leeris levisid muutused kiiresti. Zhivkovi Bulgaarias ei olnud kunagi sallitud vastuseisu, rääkimata protesteerimisest. 77-aastane mees jäi igasuguste reformide suhtes sallimatuks. Ametlikult astus Živkov tagasi, kuid tegelikult ta tagandati KP keskkomitee koosolekul ja tema asemele valiti reformimeelne välisminister Petar Mladenov.
Surve oli juba mõnda aega tugevnenud, kuigi see oli väljaspool riiki vähe tähelepanu pälvinud. Moodustatud oli mitu kodanikuõigustega tegelevat rühmitust, millest häälekaim oli Eco-glasnost. Selle juhid kasutasid protesti korraldamiseks Sofias rahvusvahelise keskkonnakonverentsi tribüüni. Zhivkovi maha võtmist hoogustasid nädala jooksul tänavatel kogunenud kümned tuhanded protestijaid, kes nõudsid edasisi muutusi. Ühel meeleavaldusel rebisid nooruslikud meeleavaldajad valjuhäälselt Živkovi portree puruks. Teised marssisid läbi Sofia, nõudes tema kohtu alla andmist. Bulgaaria esimesed vabad valimised alates 1946. aastast korraldati 1990. aasta juunis.
Kommunistlik võim Tšehhoslovakkias lagunes 24. novembril. Pärast vaid nädal kestnud massimeeleavaldusi, mida hakati kutsuma Sametrevolutsiooniks, astus kogu valitsev poliitbüroo kollektiivselt tagasi. Praha keskosas Wenceslase väljakul puhkesid spontaansed pidustused, sest need uudised jõudsid 200 000-liikmelise rahvahulga sekka, kes oli kogunenud igapäevastele tudengite juhitud meeleavaldustele. Protestijate massid ülistasid endist Tšehhoslovakkia kommunistlikku ülemust, 1968. aasta Praha kevade juhti Aleksander Dubceki, kelle kukutas Nõukogude Liidu läbiviidud veresaun. Tšehhoslovakkia föderaalne assamblee tühistas 29. novembril seaduse, millega anti kommunistlikule parteile rahva juhtiv roll. 10. detsembriks oli president Gustav Husak tagasi astunud. Mõni nädal hiljem, 29. detsembril, valis sama assamblee Tšehhoslovakkia presidendiks Vaclav Haveli. Varem dissidendina vangistatud mees võttis üle Praha presidendilossi võtmed.”
Lõpetuseks veel Rein Ruutsoo kronoloogia novembrisündmustes:
3. november – Leedu ÜN võtab vastu kodakondsuse seaduse, millega seatakse 10-aastane Leedus elamise naturalisatsiooni tingimus.
9. november – langeb Berliini müür – külma sõja sümbol.
16. november – migrantide marss Linnahalli juurde nõudmisega Vene ANSV ja kahekojalise ülemnõukogu loomiseks.
19. november – Gruusia kuulutab välja suveräänsuse, olles sellega Balti riikide ja Azerbaidžaani järel (25. 09) viiendaks NSVL liiduvabariigiks, kes on asunud iseseisvuse taastamise teele.
11. november – Eesti kodanike maakonnakomiteede I konverents – alustati ka EV Kodanike Peakomitee moodustamisega, mis hakkas ette valmistama Eesti Kongressi. Selle esimeheks saab Tunne Kelam. Juhatatakse sisse Rahvarinde ja Eesti Kongressi konkurents võimu pärast.
12. november – ENSV Ülemnõukogu kuulutab N. Liidu ülemvõimu Eestis ebaseaduslikuks. Selle otsuse teoks saamisel etendab olulist ja keskset osa Rahvarinde tegevus ja nõudmised, ligi 400 000 allkirja, mis kogutakse ja antakse üle Ülemnõukogule.
25.-26. november – Töökollektiivide Liidu üldkoosolek, kus otsustatakse astuda otsustavaid samme Eesti iseseisvuse taastamiseks. Algselt Rahvarinde kokku kutsutud ja seatud liikumine on iseseisvunud ja seab oma poliitilisi eesmärke.
Olav Anton
Rahvarindega seoses tuleks meenutada suurkuju meie vabaduse saavutamisel ja rahvarinde looja Edgar Savisaare nime.See tark, hooliv ja suuretöövõimega tipp-poliitik ja sõbralik inimene on tõestanud et on parim. Savisaar ei vasta laimajatele samaga, ta ei lasku nende tasemele. Teda koheldi nagu kurjategijat kuigi olen kindel et tal polnud üldse mingit süüd. Peaaegu kuus aastat otsiti talle süüdistusi aga ega ausa inimese kohta on raske süüdistusi leida. Kui palju inimesi oli seotud selle protsessiga ei tea aga kindel see et neid oli palju. Ma sain nii aru et lõpus pidasid vastu süütõendite esitamises 4 inimest.Need kes keeldusidsüüdistamisest süüdi poliitikast välja. Eks taheti Tallinn ple võtta ja hirmutas Savisaare suur häältesaak. Isegi omad ei julgenud teda kaitsta sest võisid siis ise sattuda sellisesse olukorda. Surmavast haigusest paraneva inuímese koju saadeti kapo ja ratastoolis istuv inimene vaatas pealt kuidas ta kodu rüüstati. See oli juba tapmiskatse, igaüks poleks seda välja kannatanud.Aga sadamaafääris osalejatele ei saadetud, ei saadetud ka Krossi koju kui ta renoveeris riigi rahade eest oma kodusid jne.On inimesi kes arvavad et see lihasööja bakter ei sattunud ta jalale ka juhuslikult.E.Savisaar oleks pidanud pälvima vaid austust ja lugupidamist oma suurepärase töö eest ja meile vabaduse toomise eest. Millegi pärast selgeltnägijad ei räägi sellestja ega neid pole kutsutud ka. Üks maailmakuulus ütles vaid et see oli poliitiline afäär. Väga inetult käitus Savisaare eksnaine kes labaselt laimas teda ja selle eest loovutas eelmine kord oma koha riigikogus E.N.Kross temale. Seekord sai proua ise Riigikokku ei tea kas e-hääletuse tulemusel või. See mis Savisaarele tehti meenutab stalinistlikke kuritegusid ja on häbiplekk meie riigile. Meil pole vaja oppida oma nina teiste riikide siseasjadesse, meil on vaja lõpetada reformierakondlaste laimukampaania ja alatud võtted et võimule saada. Tuleb välja selgitada kes need profid valestsenaariumide koostajad on.