Eestikeelsesse kõrgharidusse suhtumise pendel pahatihti liiga hoogsalt ja liiga laia amplituudiga lehvinud ning tark on hoiduda läbimõtlematust ülipüüdlikkusest ja liigsest lihtsustamisest”, ütles Riigikogu kultuurikomisjoni esimees Aadu Must täna peetud riikliku küsimuse „Eestikeelse kõrghariduse tulevikust“ arutelu käigus.
Musta sõnul, on eestikeelne kõrgharidus ülimalt oluline meie riigi ja rahva jätkusuutlikkuse garant. “Kui eesti keel taanduks vaid “köögikeeleks”, võiks peagi hääbuda ka meie rahva usk omakeelse riigi vajalikkusesse,” ütles Must.
Tartu Ülikooli professori sõnul on vaja ennekõike tagada eesti keele säilimine ja tugevdada selle elujõudu. „Mõistagi peame vaatama pikka plaani ja seadma keelepoliitika arendamisel uusi sihte. Samas on kaua ja tõenäoliselt kohati ka ülevõimendatud rahvusvahelisustumisel oma kindel sisu ning ei ole mõistlik meie otsustuste pendlit ka teise äärmusse tõugata,” ütles Must.
“Haridus- ja teadusvaldkonda ning keelepoliitikat ei saa reguleerida algeliste ja samas karmide reeglitega. Suure ettevaatlikkusega tuleb suhtuda eestikeelse doktoriõppe nõudmisse. Eesti keele ja meele arendamisel ja kaitsel on võtmeroll rahvus- ja humanitaarteadustel, mis loovad meie rahvusliku identiteedi vundamendi. Seevastu loodus- ja täppisteadustes on olulisem globaalne mõõde – aatom jääb aatomiks nii Pariisis, Pekingis ja Prahas, aga samuti nii Pukas, Purtses või Puurmannis. Mitmetes täppis- ja loodusteaduse valdkondades tähendaks eestikeelse õppe liialdatud pealesurumine lõppkokkuvõttes ülikooli “keskkoolistamist,” ütles Must.
„Meil on suhteliselt kitsaid erialasid, mille jaoks on välistudengite olemasolu hädavajalik. Nende koolitamine eesti keeles oleks aga kallis, ebaedukas ja pikemas perspektiivis ülejõu käiv, kuid ka nende õppekavasse peaksid mahtuma eesti keele ja kultuuri aluste kursused – see on valdavalt ka nende soov,” ütles Must.
Aaduga nõus. Eestis peab eestikeelne haridus olema ALATI esikohal! Ja ennekõike ülikoolis.
Kui mingi mutukas Potsvaanast tahab tulla siia õppima nt seebimullide puhumist, siis peab ta enne OMA KULUL 6…9 kuuga õppima piisavalt õppekeelt – eesti keelt. Siis alles lubataks ta õppima. Mitte aga nii nagu praegu, et tulgu milline mutukas tahes, kohe sokutatakse talle inglissikeelne aine algusest lõpuni. Ja kõik ikka raha pärast, sest neid ületoodetud mulliajajaid on ülikoolidesse sünnitatud aastaid sadade viisi. Ja oleks veelgi rohkem, kui poleks kehtestatud vanusepiirangut.
Samuti peab iga tohtritöö ja magistritöö olema tehtud kõigepealt ja täies mahus eetsi keeles, edasine tõlkimine tsvaanasse või inuitti olgu selle udutaja enda asi.
Lihtsamalt öeldes: meie luulutajatele on ammu aeg kinga anda ning Eesti ülikoolid peavad taas saama eestikeelseteks ülikoolideks! Igasugustele keelemustajatele aga kindel EI!