1989. aasta poliitiline areng tõi esile erimeeldused Rahvarinde ja EKP vahel. Seda ilmestasid iseseisvust toetava suuna tugevnemine, EKP võimupositsioonide nõrgenemine ning impeeriumimeelsete jõudude tegevuse suurenev aktiviseerumine. Kohalik kompartei pidi samuti hakkama kujundama selgemat seisukohta Eesti riikluse staatuse küsimuses. Parteis ilmnesid aga sisemised vastuolud reformimeelse juhtkonna ja Moskva-meelsete aparaaditöötajate ning lihtliikmete vahel.
Detsembrikuise väljakutse Rahvarindele esitas 10. detsembri 1989 ENSV kohalike rahvasaadikute nõukogude valimised. Neid on hakatud ka nimetama üleminekuvalimisteks kusjuures valitute mandaat oli tavatult pikk – viis aastat. Rahvarinde valimise tegevus toimus koordineerimata, kohalike aktivistide eestvedamisel. Võis täheldada kohalike sovhooside direktorite ja kolhooside esimeeste pürgimist kohaliku võimu juurde. Nendega liitusid kohalike külanõukogude ja maarajoonide täitevkomiteede ametnikud, kes plaanisid alustada uut poliitilist elu valla ja maakonna tasandi omavalitsustes. Seadus nägi ette, et saadikud valitakse ühe- või mitmemandaadilises valimisringkonnas viieks aastaks.
Esimest korda ligi 50 aasta jooksul võis ühes valimisringkonnas üles seada rohkem kui ühe kandidaadi. Mandaatide arvuks määrati linna, alevi või küla rahvasaadikute nõukogu piires 5 kuni 30. Vastavalt mandaatide arvule määrati ka valimisringkonnad. Saadikukandidaatide ülesseadmise õigus oli EKP-l, ametiühinguil, kooperatiivseil organisatsioonidel, komsomolil, naisteühendustel, sõja- ja tööveteranide ning teadustöötajate ühendustel ja loomingulistel liitudel, töökollektiividel ning seadusega ettenähtud korras registreeritud ühiskondlikel organisatsioonidel ja liikumistel, nende moodustatud valimisliitudel, valijate elukohajärgseil koosolekuil ning kodanikualgatuse korras saadikukandidaatide ülesseadmiseks liitunud valijail.
1989. aasta valimisi ei saa nimetada vabadeks ja demokraatlikeks, need olid ülemineku valimised, mis võimaldasid kandideerida isikuil, kellel seni puudus kohalikus elus kaasalöömise õigus. Ees ootas kohaliku omavalitsuse süsteemi taastamine. Paljud kohaliku elu tegelased nägid selles oma missiooni ja kandideerisid nõukogudesse, et taastada vallad. Üle hulga aja võisid saada kohalikul tasandil etteotsa inimesed, kel polnud punast minevikku.
Valimistulemuste kindlakstegemiseks kasutati üksiku ülekantava hääle meetodit. See meetod võimaldas enamjaolt ühekordset hääletust, kuid mitmekordset lugemist. Nii võib ETA 1989. aasta 22. detsembri avaldusest lugeda, et Tallinna volikogu valimistel oli 16 häältelugemise vooru ning 4 ringkonnas korraldati uued valimised, sest osavõtuprotsent oli alla 50. 263 kohalikku rahvasaadikute nõukogusse kuulus 4256 saadikut.
Üles seati 9192 saadikukandidaati, s.o 2,16 kandideerijat ühele kohale. Nii valiti 15 rajooni nõukogusse 638 saadikut, 6 vabariikliku alluvusega linna nõukogusse 301 saadikut, 27 rajoonilise alluvusega linnade nõukogusse 447 saadikut, 23 alevi nõukogusse 268 saadikut ja 192 külanõukogusse 2602 saadikut. Hääletamisest võttis osa 72,43% valijate üldarvust. (Ülevaateks kasutatud Jaan Pööri materjale.)
Detsembris 1989 jõudis muutus ka viimasesse kommunismikantsi. Rumeenia julgeolekujõudude liikmed avasid 17. detsembril Timisoara linnas meeleavaldajate pihta tule, sest nad protesteerisid kohaliku preestri vahistamiskatse vastu. Sajad inimesed moodustasid tema kiriku ümber kaitserõnga. Politsei katsed neid veekahuriga laiali ajada luhtusid ja protest levis. Pealtnägijad rääkisid, et ca 10 000 inimest märatsesid linnatänavatel, rebides maha president Nicolae Ceausescu portreesid ja purustasid autosid ning poode.
Ceausescu käskis tappa kõik protestijad. Mitmepäevase vägivalla ajal tapeti kümneid inimesi. Päev pärast seda, kui julgeolekujõududel kästi Timisoara lääneosas protestijate vastu surmavat jõudu kasutada, tundis Ceausescu end piisavalt enesekindlalt, et lahkuda ametlikule visiidile Iraani. Naastes 20. detsembril, leidis ta Rumeenia kaosest. Armee ja julgeolekujõud olid inimeste poolele üle läinud. Ceausescu ja tema naine põgenesid pealinnast helikopteriga, kuid sõjavägi vahistas nad 50 miili kaugusel. Olukord muutus kriitiliseks ja endistest kommunistlikest ametnikest koosnev Rahvusliku Pääsemise nõukogu otsustas, et Ceausescu tuleb anda kohtu alla.
Jõulupühal, 25. detsembril hukatigi Rumeenia president Nicolae Ceausescu ja tema abikaasa Elena pärast kaks tundi kestnud kohtuprotsessi sõjaväebaasis. Positiivne uudis lõpetas rahutused ja revolutsioon sai läbi.
Rein Ruutsoo kronoloogia:
10. detsember – Kohalikud valimised, mida interliikujad ja TKÜN boikoteerisid.
19.-23. detsember – Leedu Kommunistlik Partei teatab, et ta pole enam osa Nõukogude Liidu Kommunistlikust Parteist. Partei lõheneb. Leedu KP kõrvale tekib osa, mis jääb truuks NSV Liidule.
24. detsember – Baltimaade saadikud saavutasid N Liidu rahvasaadikute kongressil MRP sala-protokollide olemasolu tunnistamise ja õigustühiseks mõistmise.
30. detsember – Rahvarinde pressibüroo teatab, et IME nõukogu ja Eesti Plaanikomitee on asunud Eesti ja NSV Liidu „arveraamatu” koostamisele. See tähendas uut sammu sõltumatu arvelduse ehk isemajandava Eesti poole.
Olav Anton
ajast Rumeenias mõõdetakse vahemaid miilides?
selgeks Tsjausesku liikumise surma eel.
1) Tsjausesku pages kiilikuga Pukurestis valitsushoonest oma pelgupaika Snagovi järve läänekaldal (44°43,46′ 26°10,45′). Teedmöda on Pukurestist Snagovise 40km, linnulennult 33,7km.
2) Taas kiilikuga tahtis Tsjausesku pageda läänepoole Pitestisse, kuid allalaskmise ähvardusel pidi kiilik maanduma juba enne Tõrgovistet. Juhusliku käulaga jõudis ta Tõrgovistesse, kus ta kohe ka vahistati. Teedmööda on Snagovist Tõrgovistesse 79km, linnulennul 60km. Pitestini jäi 47km.
3) Sealsamas Tõrgovistes viidi läbi kohus ja kohe samas sõdurite peldiku seina ääres ta koos naise Eleenaga maha ka lasti. Mõni räägib 30-st lasust, mõni isegi 120-st väljavõetud kuulist.
4) Pärast toodi Tsjauseskude laibad Pukuresti ja pärast Stjaua staadionil vedelemist maeti ta sõjakalmistule. Vahepeal kaevati ta isegi üles, kuid maeti taas, nüüd juba palju uhkema hauaplaadi alla. kes sinnakandi läheb, leiab ta kergesti üles.
Võimalik, et see vigane 50 miili/maamiili tulebki Tõrgoviste ja Pukuresti vahelisest kaugusest linnulennul – 82km.
Edgar Savisaar oli Rahvarinde juht kes tegutses meie rahva ja riigi iseseisvuse taastamise nimel. Savisaar tõi Eestile vabaduse kartmata oma elu pärast. Aga ta elu oli siis ohus ning interrindlased püüdsid temast lahti saada nagu praegu tegid reformierakondlased. Savisaar on olnud suurepärane linnapea, tark aus ja hooli tipp-poliitik.
Savisaar viis meid vabadusele ja ilma temata ei oleks seda juhtunud. Nüüd vaikitakse see maha. Ratas oma pundiga ja reformi punt sepitsesid süüdistusi ja tegid KAPO koostööd ( enne nimetati neid KGB-teks). Seda rahvas ei andesta. Savisaar oli ja on puhas. Temale püstitame ausamba ja Pätsi peab siis maha võtma.
vale. Meid oleks NSVL-ist isegi välja visatud, sest ajavaim oli siis selline. Nii et need olematud vabadusvõitlused ja vabakslaulmised tuleks jätta lollikeste ja lihtsameelsete jaoks.
Kuid Eesti kongressil, ERSP-l ja Rahvarindel oli teene selles, et muidu argu inimesi ette valmistada uueks omavaheliseks arveteklaarimiseks ja rahva paljaksvarastamiseks. Osa said sellega edukalt hakkama ja on tänagi mäel, palmi all või ratastoolis. Osa aga on kodutud ja ammuilma nälga surnud. Enamus aga kõigub ühest abirahast teiseni ning ootab surma, et sellest kuradi Eestist ometi lahkuda saaks.