Vello Rekkaro, TTÜ emeriitdotsent
Sageli väidetakse enesekindlalt, et „iga terve mõistusega inimene saab sellest niimoodi aru” või „terve mõistuse järgi on see sedasi või suisa normiks”. Siis meenub mulle aastaid tagasi Tallinna Tehnikakõrgkooli toimetiste jaoks kirjutatud ülevaateartikkel „Teaduse rakenduslikke probleeme“, kus sissejuhatavas osas tuli käsitleda teadmiste elik teaduse ja nn terve mõistuse suhestumist.
Teadusliku käsitluse kriteeriumide loendis asetub teaduse põhitunnuse – originaalsuse järel teisele kohale objektiivsuse ehk tõelevastavuse taotlus, mille all mõistetakse püüet avastada ja kirjeldada mingi nähtusega seotud tõelisi põhjusi, nende tõelisi omadusi ja seaduspärasusi. Ja seda hoolimata sellest, kas need järeldused on kooskõlas üldlevinud arusaamade, tavade, moraali või hea tooniga, isegi vastava ala suurimate autoriteetide arvamustega. Objektiivsusega ühenduses tõstatub küsimus teaduse ja terve mõistuse vahekorrast.
Terve mõistus on inimesele intuitiivselt omane võime kujundada arvamusi kõige tema ümber toimuva kohta. Terve mõistuse alusel formuleeritud seisukohad on tavaliselt niisugused, mille puhul arvatakse, et järeldus on igaühele palja silmagagi näha. Terve mõistuse tähtsus on teaduses suur, ent teadus ei ole sama, mis terve mõistus. Nende vahekorda väljendab hästi tees: teadus kasvab terve mõistuse pinnal, ent vabaneb selle mõjust sedamööda, kuidas ta läheneb täiuslikkusele. Teadus hakkabki oma erifunktsiooni ühiskonnas täitma alles siis, kui ta on suuteline ütlema ka midagi niisugust, milleks inimene oma lihtsalt terve mõistusega ei ole suuteline.
Terve mõistuse (või mõtlemise) võimaluste piiratus tuleneb enamasti mõtlemisviisi inertsusest. Mõtlemisel tuginetakse alati varasematele teadmistele, need ei tarvitse aga mitte alati asjade olemust õigesti peegeldada. Teaduse ajalugu näitab, et üks osa omal ajal üldiselt teaduslikuks peetud teadmistest on olnud äärmiselt ebatäpsed, teised aga ka lihtsalt väärad, mistõttu neid on tulnud hilisemas teaduse arengus kas tundmatuseni täpsustada või isegi kõrvale heita. Pole põhjust arvata, et kõik meie ajal teaduslikuks peetav on sajaprotsendiliselt teaduslik ja jääb selleks, ilma et selleski ei tehta kord tulevikus olulisi korrektiive. Siis selgub kõigile käegakatsutava tõsiasjana, et mitmed teaduslikuks peetud seisukohad on olnud õigupoolest ebateaduslikud ning nende alusel terve mõistusega formuleeritud arvamused on olnud eksiarvamused. Tavalise mõtlemise ja teadusliku mõtlemise tähtsam erinevus on, et viimane on või vähemalt taotleb järjekindlalt olla eelarvamustevaba.
Teaduslik mõtlemine kaitseb ennast terve mõistuse inertsuse, eelarvamuslikkuse ja erapoolikuse vastu sellega, et on või vähemalt püüab olla rangelt loogiline ja rakendab järjekindlalt mõtlemismetoodilisi võtteid ja -meetodeid, mis aitavad eemaldada subjektiivseid eksimusi. Ühenduses objektiivsuskriteeriumiga tähendab see, et seni, kui ollakse veel väga oma terve mõistuse kammitsas ja juhindutakse teadusliku töö juures kogu aeg sellest, mis nagu palja silmaga nähtav, ei ole veel eeldusi nähtusi päris objektiivselt käsitleda.
Terve mõistus ei ole midagi kivinenut või muutumatut. Ta kohandub suurepäraselt teadusega ja allub kergesti koolitamisele. Kes on teaduslikust seletusest aru saanud, selle terve mõistus töötab juba teisiti. Samas on terve mõistuse poolt dikteeritu ja teaduslikult objektiivse vahekord väga keerukas. Kui ühelt poolt on ilmne, et terve mõistus orienteerub vastavalt teaduse arengule ümber, siis teiselt poolt tuleb alati arvestada, et ka teaduslikult koolitatud inimese terve mõistus võib petta.
Valitsev võim, olgu religioonile või rahale tuginev, saab endale ikka lubada nn tervele mõistusele tuginevaid otsuseid, vältimaks asjade teaduslikku käsitlust, sedastab filosoof Bryan Magee. Kas pole midagi õpetlikku meile 21. sajandi teadmistepõhisesse ühiskonda Galilei sõnumis ilmaelu teadusliku käsitluse vajalikkusest versus terve mõistus, ja võimude pädevusest asjade otsustamisel tervest mõistusest lähtuvalt? Moraalina peaks vist rõhutama, et juhid, kes toetuvad nn tervele mõistusele, on populistid ja toovad oma rahvale vaid kaotusi ühiskondade konkurentsis probleeme teaduslikul alusel käsitlevate naabritega. Seega – kui ühiskonnas mingid asjad kisuvad kiiva (nagu Pisa torn pildil) või on „suisa kraavis” (nagu varade nn tagastamine meie omandireformis), siis tasub lahendeid otsida ikka teadlaste abil.
Jüri Ratase valitsuse nelja aasta tegevusprogrammis lähtutakse viiest prioriteedist, sealhulgas teadmistepõhisusest elik teaduslikust lähenemisest ühiskonna majanduselu korraldamisel. Loomulikult on soovitav tugineda kaasaegsetele teadmistele, st teadusele meie ühiskonnas kõigi probleemide käsitlemisel ja lahendusteede otsimisel. Jõudu tööle!
mõistus on ostetav-müüdav ehk kujundatav. Piisab kellelgi rind paljaks rebida ja kaevikust välja ronida ning karjuda “vpirjott tavaarissi” ja kari terve mõistusega kutte-mutte tormavadki järele, mis sest et kuulid neid peagi maha niidavad.
Teaduslikkus on aga samuti vaieldav ehk ka ümberlükatav. Meil nimetatakse teadusetegemiseks mingi asja kallal nokitsemist, ehkki mitte midagi uut ei looda ning tulemus toob ainult rahvale kahju. Võtan näiteks kasvõi Reilpeldiku. Mis on sellel pistmist terve mõistuse ja teadusega? Kas niipalju, et mõni tahab teiste arvel kuskile sõita või mõni teadlane arvutab, et sinna saab nii 25,7237% kiiremini? Võibolla on terve mõistus hoopis selline, et ei hakka meile hiina kaupa tulema läbi mitme ümberlaadimise ja sõitjaidki kuskile lõunapoole tuleb vaid paarsada päevas, kuigi päevas lubati isegi 4 või 8 reisi teha. Kes selle kinni maksab, seda ükski teadlane välja ei too. Miks? Sest teadlased on rahva ülalpidamisel, see raha aga kanditakse valitsuse jaoatada nn riigikassasse. Sealt need teaduslikud lollused kinni makstaksegi, muidu ei saa teadlased sentigi.
Olen küsinud, mille eest meie teadlased nõuavad neile eraldatava raha suurendamist? Kus on meie toodetud jalgrattad, autod, lennukid, majapidamistarbed, jalatsid, riided ja palju muud. Miks pole meie teadlased midagi loonud, et meie neid saaks ise toota? Miks pean mina maksma kinni “teadlaste” olesklemise ja teadlaste sooja õhu tootmise? Kus on lahendid, et me saaks edukalt ümber töödelda põlevkivi aherainet? Miks me kõik mättasse ajame või maha ärime, et hiljem neid tooteid palju kallimalt tagasi osta? Sellele teadlased ei vasta.
Just sellepärast pole mul ka vähimatki usku Jurka teadusejutlustesse, sest Jurkal endal pole teadusest aimugi. Tühi valimismula aga ei maksa sentigi.
Rekkaro võiks üles nimetada need leiutised, mis on meil ka rakendatud ja meil ka toodetakse?
Minu terve mõistus ei saa aru kuidas võivad reformierakondlased karistamatult laimata, sepitseda valesüüdistusi tublidele ja ausatele inimestele. Kuidas on võimalik nii palju alatusi teha võimule saamise nimel segades teiste tööd ja rikkudes nende tervist. Minu terve nõistus ei saa aru kuidas inimesed usuvad nende valesid ja annavad neile hääli vaatamata sellele et nende valitsemise ajal vaesus aina kasvas.
nn.”terve mõistus” ei pruugi üldse mitte olla TERVE selle posit.mõttes. vaid on PRAGMATISMI Ajupesu.
Selline “mõistus” ei ole emotsionaalne intelligentsus ega positiivses suunas edasi viiv jõud. Liiga sageli on ta matsmühaka eneseõigustus oma madalale läbumõnule.
teadusemees (vist Saari) juba kuulutas, et vaid 1% rahataotlusteks esitatutest on algupärased, mis loovad midagi uut. Seega tuleks meie teadlastele annetada mitte 1%, vaid 0,01%. Las peavad end ise oma mõistusega siis ülal. Et rahakulutus oleks ka õigustatud. Vaat siis toimiks ka TERVE mõistus.