Vello Rekkaro, TTÜ emeriitdotsent
Sageli väidetakse enesekindlalt, et „iga terve mõistusega inimene saab sellest niimoodi aru” või „terve mõistuse järgi on see sedasi või suisa normiks”. Siis meenub mulle aastaid tagasi Tallinna Tehnikakõrgkooli toimetiste jaoks kirjutatud ülevaateartikkel „Teaduse rakenduslikke probleeme“, kus sissejuhatavas osas tuli käsitleda teadmiste elik teaduse ja nn terve mõistuse suhestumist.
Teadusliku käsitluse kriteeriumide loendis asetub teaduse põhitunnuse – originaalsuse järel teisele kohale objektiivsuse ehk tõelevastavuse taotlus, mille all mõistetakse püüet avastada ja kirjeldada mingi nähtusega seotud tõelisi põhjusi, nende tõelisi omadusi ja seaduspärasusi. Ja seda hoolimata sellest, kas need järeldused on kooskõlas üldlevinud arusaamade, tavade, moraali või hea tooniga, isegi vastava ala suurimate autoriteetide arvamustega. Objektiivsusega ühenduses tõstatub küsimus teaduse ja terve mõistuse vahekorrast.
Terve mõistus on inimesele intuitiivselt omane võime kujundada arvamusi kõige tema ümber toimuva kohta. Terve mõistuse alusel formuleeritud seisukohad on tavaliselt niisugused, mille puhul arvatakse, et järeldus on igaühele palja silmagagi näha. Terve mõistuse tähtsus on teaduses suur, ent teadus ei ole sama, mis terve mõistus. Nende vahekorda väljendab hästi tees: teadus kasvab terve mõistuse pinnal, ent vabaneb selle mõjust sedamööda, kuidas ta läheneb täiuslikkusele. Teadus hakkabki oma erifunktsiooni ühiskonnas täitma alles siis, kui ta on suuteline ütlema ka midagi niisugust, milleks inimene oma lihtsalt terve mõistusega ei ole suuteline.
Terve mõistuse (või mõtlemise) võimaluste piiratus tuleneb enamasti mõtlemisviisi inertsusest. Mõtlemisel tuginetakse alati varasematele teadmistele, need ei tarvitse aga mitte alati asjade olemust õigesti peegeldada. Teaduse ajalugu näitab, et üks osa omal ajal üldiselt teaduslikuks peetud teadmistest on olnud äärmiselt ebatäpsed, teised aga ka lihtsalt väärad, mistõttu neid on tulnud hilisemas teaduse arengus kas tundmatuseni täpsustada või isegi kõrvale heita. Pole põhjust arvata, et kõik meie ajal teaduslikuks peetav on sajaprotsendiliselt teaduslik ja jääb selleks, ilma et selleski ei tehta kord tulevikus olulisi korrektiive. Siis selgub kõigile käegakatsutava tõsiasjana, et mitmed teaduslikuks peetud seisukohad on olnud õigupoolest ebateaduslikud ning nende alusel terve mõistusega formuleeritud arvamused on olnud eksiarvamused. Tavalise mõtlemise ja teadusliku mõtlemise tähtsam erinevus on, et viimane on või vähemalt taotleb järjekindlalt olla eelarvamustevaba.
Teaduslik mõtlemine kaitseb ennast terve mõistuse inertsuse, eelarvamuslikkuse ja erapoolikuse vastu sellega, et on või vähemalt püüab olla rangelt loogiline ja rakendab järjekindlalt mõtlemismetoodilisi võtteid ja -meetodeid, mis aitavad eemaldada subjektiivseid eksimusi. Ühenduses objektiivsuskriteeriumiga tähendab see, et seni, kui ollakse veel väga oma terve mõistuse kammitsas ja juhindutakse teadusliku töö juures kogu aeg sellest, mis nagu palja silmaga nähtav, ei ole veel eeldusi nähtusi päris objektiivselt käsitleda.
Terve mõistus ei ole midagi kivinenut või muutumatut. Ta kohandub suurepäraselt teadusega ja allub kergesti koolitamisele. Kes on teaduslikust seletusest aru saanud, selle terve mõistus töötab juba teisiti. Samas on terve mõistuse poolt dikteeritu ja teaduslikult objektiivse vahekord väga keerukas. Kui ühelt poolt on ilmne, et terve mõistus orienteerub vastavalt teaduse arengule ümber, siis teiselt poolt tuleb alati arvestada, et ka teaduslikult koolitatud inimese terve mõistus võib petta.
Valitsev võim, olgu religioonile või rahale tuginev, saab endale ikka lubada nn tervele mõistusele tuginevaid otsuseid, vältimaks asjade teaduslikku käsitlust, sedastab filosoof Bryan Magee. Kas pole midagi õpetlikku meile 21. sajandi teadmistepõhisesse ühiskonda Galilei sõnumis ilmaelu teadusliku käsitluse vajalikkusest versus terve mõistus, ja võimude pädevusest asjade otsustamisel tervest mõistusest lähtuvalt? Moraalina peaks vist rõhutama, et juhid, kes toetuvad nn tervele mõistusele, on populistid ja toovad oma rahvale vaid kaotusi ühiskondade konkurentsis probleeme teaduslikul alusel käsitlevate naabritega. Seega – kui ühiskonnas mingid asjad kisuvad kiiva (nagu Pisa torn pildil) või on „suisa kraavis” (nagu varade nn tagastamine meie omandireformis), siis tasub lahendeid otsida ikka teadlaste abil.
Jüri Ratase valitsuse nelja aasta tegevusprogrammis lähtutakse viiest prioriteedist, sealhulgas teadmistepõhisusest elik teaduslikust lähenemisest ühiskonna majanduselu korraldamisel. Loomulikult on soovitav tugineda kaasaegsetele teadmistele, st teadusele meie ühiskonnas kõigi probleemide käsitlemisel ja lahendusteede otsimisel. Jõudu tööle!