Rahvarinne 30 aastat tagasi – juuni 1990

Edgar Savisaar ja Islandi peaminister Steingrimur Hermansson ühisdeklaratsiooni allkirjastamas.

30 aastat tagasi juuni oli Eestis jaanikuiselt rahulik. Rahvarinde valitsus, peaminister Edgar Savisaare juhtimisel, oli oma normaalse töörütmi saavutanud. Rünnakuid ja nende tõrjumist nähti ette NSVL-i võimuorganite ja Interrinde tegelaste tegevustest. Eesti tekkiva poliitmaastiku kaks Rahvarindest vastaspooltel asuvat poliitilist rühmitust tegutsesid samuti vaenulikult. Vaba Eesti valimisühendus lakkus oma märtsi valimiste kaotuse haavu. Valdavalt eestimeelsete kommunistide rühmitus ei sallinud Rahvarinnet silmaotsaski ja suhtus olukorda “mida halvem, seda parem”.

Rahvuslaste pool oli kirjum. ERSP boikoteeris märtsi valimisi. Tekkiv erakond Isamaa oma mitmete variatsioonidega ja uued tekkivad erakonnad (praeguste sotside ja Reformi alged) võtsid poliitilise ülemvõimu Eesti Kongressi ja Eesti Komitee asjaajamistel. Nad vastandasid endid Rahvarindele põhjusel, et Ülemnõukogu ja Eesti valitsus olid nende arvates okupatsioonilised. Seega ei sallinud ka see seltskond Rahvarinnet silmaotsaski ja suhtus olukorda sarnaselt Vaba Eestiga.

Ajaloo võtmesündmused toimusid aga hoopis Moskvas. 12. juunil 1990 võttis Venemaa Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi Rahvasaadikute Kongress (VNFSV RK) vastu Venemaa riikliku suveräänsuse deklaratsiooni.

Boriss Jeltsin oli saavutanud VNFSV RK eesistuja positsiooni pärast märtsi valimisi. See sündmus algatas Jeltsini-Gorbatšovi poliitilise võitluse elu ja surma peale ja päädis N Liidu kadumisega 1991. aasta 25. detsembril. Seoses Vene Föderatsiooni presidendi ametikoha loomisega juulist 1991 ja uue Venemaa põhiseaduse vastuvõtmisega 1993. aasta detsembris tekkis uus poliitiline reaalsus. Riigi uus nimi, Vene Föderatsioon, võeti vastu 25. detsembril 1991.

1992. aastal kuulutas Venemaa Ülemnõukogu 12. juuni riigipühaks. 2. juuni 1994 presidendi määrusega kuulutati sama kuupäev uuesti Venemaa riigipühaks. Sellele järgneva 16. juuni 1998. aasta presidendi dekreedi kohaselt nimetati puhkepäev ametlikult Venemaa päevaks. 2002. aastal andis uus tööseadustik sellele pühale ametliku vaba päeva staatuse. Paljud venelased arvavad, et see päev on Venemaa iseseisvuspäev, kuid ametlikes dokumentides pole sellel puhkepäeval kunagi sellist nime olnud. 2003. aasta mais Levada keskuse uuringu järgi nimetas 65 protsenti vastanutest puhkepäeva Venemaa iseseisvuspäevaks. Paraku on raske nimetada seda püha massiliselt tähistatavaks ülemaaliseks pidupäevaks. Enamik venemaalasi lihtsalt rõõmustab veel ühe vaba päeva üle. Püha meenutavad üksnes ametlikud üritused nagu riiklike preemiate kätteandmine. Üldiselt ei püüa ka Venemaa valitsus pidupäeva mastaape laiendada. Näiteks tähistatakse 9. mai võidupüha märksa grandioossemalt, ehkki Teisest maailmasõjast osavõtnuid pole enam peaaegu järele jäänudki. Suveräänsusdeklaratsiooni vastu võtmist peaks praegune põlvkond alati mäletama, aga ikkagi ei tekita see kuupäev erilisi emotsioone.

Selles erineb Venemaa enamikust teistest riikidest kolossaalselt. Peaaegu kõikjal maailmas peetakse iseseisvuse saavutamise päeva peamiseks riigipühaks. Seevastu Venemaal suutis seda päeva Levada keskuse 2016. aasta küsitluse järgi õigesti nimetada kõigest 44% vastanuid. Miks on see püha unustatud? Vastuse annab eelnev väike ajalooline ülevaade 1990. aastasse, mil Venemaa oma suveräänsuse välja kuulutas. Vajadus deklaratsiooni vastuvõtmise järele tuli sellest, et Venemaa (tollal VNFSV) soovis korraldada reforme ja vähem sõltuda üleliidulistest ametnikest, kes enamasti kandsid tagurlikke vaateid. Deklaratsiooniga kinnitati Venemaa seaduste ülimust Nõukogude seaduste ees. Venemaa suveräänsusdeklaratsioon tähistas ennenägematut poliitilist lõhet. Oli ju selge, et Nõukogude Liidu ajal tähistas Venemaa mõiste sageli tervet liitu. Ent nüüd kerkis esile Venemaa kui uus poliitiline subjekt, mis oli pealegi Kremli impeeriumi poliitikaga paljuski opositsioonis. Uue Venemaa võimude suveräänsust mõisteti ameerikalikult – otsekui impeeriumi koloonia staatusest vabanemist. Ainult et venemaalaste massiteadvuses säilis ikkagi imperialistlik mõtlemine. Esimestel aastatel pärast suveräänsusdeklaratsiooni vastu võtmist hakkas rahvas pidupäeva mitteametlikult nimetama Venemaa iseseisvuspäevaks. Paljud küsisid sel puhul irooniliselt: „Kellest me küll iseseisvusime? Iseendast või?”

Delfi arvamusartiklis 12. juunil 2017 järeldab Vadim Štepa: täna on Venemaa (iseseisvus)päev, aga riiki, mis sel päeval sündis, pole olemas. Praegu peetakse Venemaa Föderatsiooni nii Vene impeeriumi kui ka Nõukogude Liidu järglaseks – lihtsalt veidi vähendatud piirides. 1. juulil 2020 korraldab Vladimir Putin uue põhiseaduse rahvahääletuse. Pärast seda on paras aeg unustada Jeltsini aegne põhiseadus ja 12. juuni 1990. Eeldada võib samasugust metamorfoosi nagu tehti 2005. aastal. Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäev 7. ja 8. novembril asendati 4. novembri Rahvusliku ühtsuse päevaga. 1917. aasta sündmuste tähistamine ei jõudnud isegi sajani. Rahvuslik ühtsus saavutati aastal 1612.

Eestimaal tähistati 30 aastat tagasi jaanilaupäeva ja jaanipäeva. Võidupüha tähistamine 23. juunil ootas veel Eesti taasiseseisvumist.

Rein Ruutsoo kronoloogia:

26. juuni – Toris kavandatud eelkõige Saksa mundris võidelnud veteranide kogunemist kasutab Interrinne rahvuslike vastuolude süvendamiseks ja pingete suurendamiseks. Narvas toimub allkirjade kogumine Tori kogunemise ärakeelamiseks. Muinsuskaitse Selts keeldub koostööst Rahvarinde valitsusega. Tegelikult kordub ja areneb struktuurselt välja rahvusliku ja poliitilise konflikti mudel, mis kulmineerub Lihulas samba kriisis (2005) ja Pronksiööga (2007) Tallinnas. Erinevalt viimastest püüdis Rahvarinde valitsus tollal konflikti vältida.

Olav Anton

4 kommentaari
  1. Nojah 3 kuud ago
    Reply

    Tänu Venemaale saime me vabaduse. Jeltsin tegi meile suure teene. E.Savisaar ja teised tublid Eestimaa inimesed tegid palju selleks et vabadust saavutada riskides isegi eluga. Aga vabadus tuli veretult ja Rahvarinne oli suur jõud vabaduse saavutamisel.isamaa tegevus oli siis vale. Ja see jube paneemia mis tuleb Reformi tagatoast tahtis lahti saada E.Savisaarest kes on vaid austamist väärt. Aastaid otsiti talle süüdistusi. Ega pole neid kerge leida nii ausa inimese puhul. Kes ei tahtnud tema vastu süüdistust esitada söödi poliitikas völja. Eks teisedki tublid inimesed on langenud valesüüdistuste võrku. Kui palju paremja õiglasem oleks meie elu vabas Eestis ilma Reformierakonnata kelle valitsemise ajal lisaks ebaüiglusele ka vaesus aina kasvas.

  2. Nii 3 kuud ago
    Reply

    selgub, et rahvarinne töötas just eestluse kehtestamise vastu. Oleks ka need end eestlastena tundnud, oleks paljud sisepoliitilised jamad ära jäänud ja me oleks täna paremal järjel. Kuid ega me ilma Andrese ja Pearu kisklemisteta saa ning ka rahvarinde vastutöötamine iseseisvuse jätkamisele oli loomulik nähtus. Õnneks paljud rahvarindelased said ajapikku aru oma eksimustest ja lahkusid sest moodustisest, kuid nad läksid ikkagi koos punase taagaga ja osa on seniajani võimul.

  3. Maali Maalt 2 kuud ago
    Reply

    Noh seda, et Muinsuskaitse Selts tegutses KGB näpunäidetel, teadsid rahvarindelased ammu. Mäletan, kuidas me töökaaslastega läksime Tammsaare parki 23. veebruaril. M.Talvik oli oma ruuporiga Viru katusel ja karjus loosungeid ENSV heaks. Trivimi Velliste kõndis Tammsaare pargis ENSV lipuga ja hõiskas ELAGU ENSV. Olid ka mõned trikoloorid, aga vähe. Mäletan, et tol ööl ei saanud kaua uinuda. Sellest kõik see algas.

  4. Nojah 1 kuu ago
    Reply

    E.Savisaar on teinud väga palju meie riigi vabaduse saavutamiseks. Ta on meie riigi suurkuju kes sattus alatute inimeste löögi alla.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.