Presidendi kõne eritelu*: otsustamiskunsti rakendamata

Janek Mäggi

Aasta tähtsaim kõne ei ole presidendi kõne. Aasta tähtsaim kõne on kõne, mis läheb kõne kuulajale kõige rohkem korda. Olgu ta peetud peielauas või poe taga viina visates, olgu kõneleja tähtis või tähtsusetu, olgu ta kuulajale meeldiv või suisa vastik. Kõne, mis läheb väga korda või kõne, mis on täiesti tähtsusetu, võib pidada ka president.

Presidendi kõne formaat ei sobi igale kõnelejale. 24 minuti pikkune avalik ettekanne ja 6 lehekülge pikk tekst, mis on võrdne ajalehe kolme arvamuslooga, nõuab erakordset pingutust mitte ainult vaimselt, vaid ka füüsiliselt. Nõuab sõnaselgust, mõtteselgust, kehahoidu, näovalitsust – nõuab annet.

Kõnet ei pea ette valmistama aasta, et kogu riik korraks vakatama saada, vaid selle funktsioon on olla pidulik, luua ülev meeleolu. Nagu tööriietega ei kõlba minna pulma, ei kõlba pidupäeva kõnes rääkida paljusid asju teatud viisil. Teledebatis võib lubada palju rohkem kui laulupeopuldis, mille mittemõistmise eest on mitu Eesti kulutuuriministrit peotujurikkuja tiitli pälvinud. Ka presidendid on peotujurikkujatena üles astunud eelkõige aastapäevakõnedes. Ei ole tabanud nooti, pole pidanud viisi, sõnad pole olnud peas.

President Kersti Kaljulaidi eilne kõne oli üks tema stiilis kõnede reas. Seda ei saa hinnata skaalal meeldis või ei meeldinud, vaid tuleb hinnata skaalal: kas kõne vastas iga konkreetse kuulaja ootusele või mitte? Kui ma käin abikaasaga teatris, on korduvalt juhtunud, et meie hinnang tükile erineb oluliselt. Sest meie pead on täis väga erinevat informatsiooni, mis ei pruugi olla veidigi sarnane ning millest tekivad väga erinevad kooskõlad. Kuid me pole sellepärast veel ligi 27 aasta jooksul lahku läinud.

Kas president oskab eesti keelt?

Keele- ja kirjandusteadlane Tiit Hennoste hindas presidendi kõnet nii: „Siis lülitasin ERR kanalile ja sattusin keset presidendi kõnet. Midagi sellist ei ole ma Eesti presidentidelt varem näinud. Bürokraadi sõnavara ühendatud nii võltsi tooni ja nii kummaliste näoväänamistega, et mul jäi suu kuni lõpuni ammuli. Edasi läks sama halvasti. Võltsi tooni ja võltside emotsioonidega dialoog õhtu lavastaja ja ajakirjaniku vahel.“

Televaataja jaoks luges tervik ning seda suutsid tajuda vaid need, kes julgesid vaadata kehakeele kõrval sõnade alla, peale, sisse ja vahele. Presidendi kõne vastas kindla osa ühiskonna ootusele. Aga tal oli ka puudusi.

Lihtsad asjad. Sõnadega eputamine: kroonviirus, pärgviirus; pioneerilikult üliemotsionaalsed kohad: „Jah, vaktsineerimine on vabatahtlik, kuid juba täna, kui vaktsiine kõigile ei jagu, on meil liiga palju neid, kes saaksid, aga ei taha ennast vaktsineerida. Usaldame neid teadlasi ja arste, kes on need vaktsiinid ohutuks tunnistanud! Ma palun kõiki Eesti inimesi – kaitseme endid, meie lapsi, meie inimeste töökohti ja perede toimetulekut ning vaktsineerime end niipea, kui selleks võimalus avaneb!“; kulunud kujundid: „Me saame päriselt teoks teha vana ja varem võimatuna näinud unistuse olla ühtaegu oma kodus mere ääres metsa sees ja samal ajal ka Tallinna kesklinnas.“; ühiskonna ja maailma jagamine sõpradeks ja vaenlasteks: „Moskva eest kaitseb meid Eesti Kaitsevägi ja NATO“ või „…nii tõdes Eesti hea sõber ja endine Taani välisminister Uffe Ellemann-Jensen …“.

Suur ebaõnnestumine oli koht, kus president rääkis laste panemisest „õigesse“ kooli, mis on tõenduspõhisusest kaugel. „Vajame veendumust, et kõigil siia sattunuil, ükskõik kas nad on tulnud varem või nüüd, on võimalus ja isegi kohustus panna oma laps eestikeelsesse kooli,“ on väide, mis on ühiskonnale ohtlik. Ka need inimesed, kes räägivad mitut keelt, ei pruugi vallata isegi oma emakeelt. Kardan, et Tiit Hennoste on minuga nõus, kui väidan, et suurem osa nendest inimestest, kes kinnitavad, et nende emakeel on eesti keel, ei oska seda kuigi palju. Võtta inimeselt tema emakeel ja sundida teda (täpsemalt tema lapsi) hakkama „eestlaseks“, on pehmelt öeldes integratsioonivastane vihakõne (ÕS: sõim). Midagi sellist tehti Austraalias aborigeenidega.

Sest kodus omandavad inimesed oma keeleoskusest erakordselt väikese osa. Soomes elavast kuni 100 000 eestlasest paljude lapsed on soomekeelsed, identiteedivärina ja rahvustunde häiringuga – usun, et üks neist, 90ndail lapsena Soome kolinud, kuid Eestiga tihedat sidet pidav, minu tuttav Eron Krillo nõustub minuga. Eesti venelane peab saama olla venelane. Elada ema keeles.

Arvajad hindasid kõnelejat

Kui lugeda läbi erinevad arvustajad, on vähe neid, kes hindasid presidendi kõne sisu, ülesehitust, mõtet ja sõnumit. Arvustajad hindasid kõnelejat. Kellele president meeldib, kiitsid. Kellele president ei meeldi, olid teravad. Õigus oli loomulikult mõlemal.
Kui kõne tehniline pool – tühi saal, seetõttu etlejat segadusse ajavad promterid (loe: etteütlejad), mis oli telesaate tegijate täielik valearvestus – kõrvale jääta, andis Kaljulaid oma oskuste-, ande- ja võimetekohase etenduse.

Kuid presidendil ei tasu kriitikat (ÕS: hindavat eritelu) oma kõne kohta võtta kui kohtunike stiilipunkte. Kriitika tuleb kreekakeelsest sõnast kritikē, mis tähendab otsustamiskunsti. Poliitika ei ole mingisugune kompromisside kunst, ta on otsustamiskunst, mida juhib hindav eritelu. President peab pidama pidupäeval piduliku kõne, mis liidab, õilistab ning hoolib. See on alus, mis määrab kõne hinde.

Minu selle aasta vaimselt veetlevaima kõne, mille nii verbaalne kui kirjalik esitlus olid imetletavad iga liigutuse, rõhu, täpi ja täheni, pidas õiguskantsler Ülle Madise. Ta kirjutas:

„Parim kohtuanekdoot käib kaunilt kogu elu kohta.
Kohtunik kohtualusele: “Kas te teate, et peate rääkima ainult tõtt?”
“Ei,” vastab kohtualune, “seda ma ei teadnud.”
“Niisiis, mida te võite enda õigustamiseks öelda?”
“Mnjaa, sääraste kitsenduste juures ma ei teagi, mida öelda.”
Vaikus on valest parem. Kas siis sellist Eestit me tahtsime?“

Aga noh, kõned kõnedeks. Kõik Eesti inimesed on valitsejale kohustuslikult ühtviisi armsad, kuigi kõik üksteist ei salli. “Sest te kõik olete joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid, taignapead!“ nagu ütles vend Johannes. Kas me sellist Eestit tahtsime? See polegi oluline. Sest paremaks ei ole me teda elada suutnud. „Eesti mõte on olla Eesti,“ märkis Madise. „Kõige mõistlikum ja kõige parem riik maailmas.“ Ja minu meelest ta seda juba ongi, ka ilma mitte ühegi kõneta.

*eritelu – analüüs