Kultuuriminister, Keskerakond
Eesti inimeste tervena elatud eluaastate tase on murettekitavalt madal. Elame küll kauem, aga paljud aastat neist haigemana ning kahjuks saame siin tõmmata võrdusmärgi just vähese kehalise liikumisega, mis on üks suuremaid riskitegureid seoses inimeste tervisega. Maailma terviseorganisatsiooni 2015. aastal tehtud prognoosi kohaselt on 2025. aastaks 62% Eesti elanikest ülekaalulised.
Tõepoolest, vaadates pelgalt numbreid, olen nõus võrdlusega, et istumine on uus suitsetamine. Tervise Arengu Instituudi poolt 2018. aastal tehtud uuringust selgub, et 40% Eesti täiskasvanutest tegeleb liikumisharrastusega kaks korda nädalas vähemalt 30 minutit. Maailma terviseorganisatsiooni (WHO) poolt antud liikumissoovituse kohaselt peaksid täiskasvanud tegelema mõõduka kehalise aktiivsusega minimaalselt aga 150-300 minutit nädalas. Seega pole seis Eesti inimeste kehalise liikumisega just hea ning liigne kehakaal ja erinevad südame-veresoonkonna haigused on saanud vaid hoogu juurde. Näiteks kaotasime nendel samadel põhjustel juba 2015. aastal elanike peale kokku ligi 42 600 eluaastat. Keskmiselt on see 600 inimese terve eluiga. Tänaseks on numbrid veelgi kurvemad.
Veelgi murettekitavam on aga Eesti laste madal liikumisaktiivsus – ainult 24% lastest liigub piisavalt. Kahjuks on iga neljas esimese klassi laps ülekaaluline. Kui WHO juhiste kohaselt peaksid lapsed olema kehaliselt aktiivsed vähemalt 60 minutit iga päev, siis paraku on aktiivsed õuemängud kaotanud laste silmis oma võlu ning moodsa ajastu nutivahenditest on saanud peamised põhjused istuva eluviisi süvenemisel.
Mõistagi on ka vanematel oluline roll laste elutee ja harjumuste kujundamisel ning vanemate eeskuju mõjutab last läbi terve tema elu. Selleks, et muuta hoiakuid ning et liikumisest saaks kogu ühiskonnale normaalne igapäeva osa, vajame aga muutust.
Kultuuriministri ametisse asudes ütlesin ühes intervjuus, et algkoolis võiks olla iga päev üks kehalise kasvatuse tund. Lisaks positiivsele tagasisidele tõi see kaasa ka nurinat, aga paraku ei suuda lasteaed või kool pakkuda piisavalt paljudele lastele sellist väljundit, mis tekitaks neis positiivseid emotsioone ning mõjutaks neid aktiivset eluviisi jätkama ka iseseisvalt väljaspool kooli. Siin võib pidada suunanäitajaks Elva linna, kes on käivitanud pilootprojekti, kus esimeste klassi lastele tagatakse koostöös spordiorganisatsioonidega igapäevane liikumistund. See on suund mille poole peame liikuma ka teiste koolidega, alustuseks vähemalt esimeses kooliastmes. Vajadus on mõistagi suurem, aga siiski aitab iga väike samm tõsta teadlikkust ning toob esile liikumise vajalikkuse. Laste vähene liikumine on probleem, millest ei ole tõesti võimalik enam kuidagi mööda minna. Kool valmistab ju lapsi ette eelseisvaks eluks ning minu arvates peab see sisaldama reaalainete kõrval tundi või teisi lahendusi, mis pööraks tähelepanu meie kehale ja vaimule. Täna tehtavatest otsustest sõltub, milliseks kujuneb Eesti elanikkond 20 aasta pärast või kui palju peab riik vähesest liikumisest tingitud terviseprobleemidega võitlemiseks tervishoidu lisaraha suunama
Seda on mõistnud ka Vabariigi Valitsus, kes on seadnud inimeste tervise järgmiste aastate üheks prioriteediks. Nii koalitsioonileppes kui ka tegevusprogrammis on kirjeldatud, et eesmärk on inimeste tervena elatud aastate arvu tõstmine ja tervislike eluviiside edendamine.
Eestis on palju kompetentseid liikumisharrastust edendavaid organisatsioone, kuid puudu jääb valdkondade ülesest koostööst. Valitsuse 100 päeva plaani sai ka eesmärk töötada välja liikumisharrastuse kontseptsioon, mis aitaks muuta süsteemi senisest laiapõhjalisemaks, koordineeritumaks, efektiivsemaks, koondades selleks kõik vajalikud teadmised, et teaduspõhiselt ja süsteemselt juhtida liikumisharrastuse arengut Eestis.
Kindlasti on Kultuuriministeeriumi soov tuua see teema ka riigieelarve strateegia läbirääkimistele, sest võrrandil on kaks poolt – efektiivne süsteem aga ka lisaraha projektideks, mis aitavad inimeste liikumisaktiivsust tõsta. Kriisi tingimustes kujunevad tänavused läbirääkimised tõenäoliselt pingelisteks ning milliseks kujuneb lõpptulemus on hetkel veel vara öelda.
Vaatamata sellele on meil olemas visioon ning seda aitab püüda arengustrateegia „Eesti sport 2030“, mis sihib eesmärki, et 2030. aastaks liiguks Eestis sarnaselt Põhjamaadele vähemalt 65% elanikkonnast. Hetkel oleme eesmärgist veel kaugel, kuid liigume selle saavutamise suunas. Selleks, et ebatervislikest eluviisidest tulenev kahju ei ületaks liikumisharrastusest tulenevat kasu, tuleb mõista vajadust liikumisharrastuse arengut senisest rohkem toetada ning selle juurutamisesse järjekindlat panustada.
Terved inimesed on riigi jaoks olulised ning murettekitavatele numbritele peame reageerida. Muutus ei sünni küll üleöö, kuid samm-sammult probleemiga tegeledes suudame senist tendentsi muuta. Ometi algab see kõik ikkagi meist endist, sest liikumine on võimalus teha oma kehale teene, mida keegi teine meie eest teha ei saa.