Jüri Ratas, Riigikogu esimees
Reformierakonna juhi, peaminister Kaja Kallase reedene otsus vabastada etteteatamiseta ametist seitse Keskerakonna ministrit on poliitilise kultuuri uus madalpunkt. Sõnades eesmärgiks seatud toimiva valitsuse asemel on see toonud kaasa palju segadust ning ebakindlust nii ministeeriumite igapäevases töös kui välissuhtluses.
Kui peaminister hindas koalitsiooni lõppenuks, siis tulnuks tal esitada tagasiastumise avaldus Vabariigi Presidendile ning uue valitsuse ametisse astumiseni oleks jätkanud eelmine valitsuse koosseis. Praegu oleme olukorras, kus Eestit valitseb Reformierakond üksinda omamata selleks mandaati, kuna nende fraktsiooni kuulub kolmandik parlamendi liikmetest. Sellisel viisil Riigikogu enamusest mööda minemine on põhiseaduse mõttega vastuolus.
Sobimatu ja võib öelda, et suisa üleolev oli ka ministrite kui oma valdkonna tippjuhtide ametist vabastamine. Nimelt kuulsid kõik seitse ministrit enda lahti laskmisest läbi ajakirjanduse, mis on ilmselt esmakordne ja loodetavasti viimane selline juhtum Eesti poliitika ajaloos. Praegusel väga keerulisel ajal on oluline, et oleksime aktiivsed nii siseriiklike küsimuste lahendamisel kui välispoliitikas. On ilmselge, et kaheksa ministrit ei saa ega suuda viieteist ministri tööd rahuldaval tasemel ära teha.
Peaministri tekitatud võimuvaakumi asemel vajame otsustusvõimelist valitsust, mis suudab teha tulemuslikku koostööd Riigikoguga. Nii Venemaa sõda Ukrainas kui ka meie inimeste toimetuleku tõstmine ja valmistumine uueks kütteperioodiks eeldavad igapäevast pingutamist ja kokkulepete leidmist. Eesti inimeste poolt parlamenti valitud erakondade sildistamine ning õigeteks ja valedeks jaotamine on praeguses olukorras eriti kohatu. Kriiside ületamiseks tuleb ühiskonda koos hoida, mitte lõhestada. Reformierakonna valitud suund on paraku taas vastupidine.
Koalitsiooni lõpetamise üheks põhjuseks väidetakse olevat perehüvitiste seaduse eelnõu, mille nelja Riigikogu fraktsiooni liikmed ühiselt algatasid. Parlamendi enamuse soov lapse- ja peretoetusi tõsta ei õigusta aga mingil viisil Keskerakonna ministrite päevapealt ametist vabastamist. Pigem tähendab see käik Reformierakonna valitsuse irdumist parlamendist ja vastasseisu teadlikku süvendamist. Pean ainuõigeks, et liiguksime Riigikogus sel nädalal lapse- ja peretoetusi oluliselt tõstva perehüvitiste seaduse eelnõuga edasi, et hinnatõusu mõju meie peredele leevendada. Kutsun Reformierakonda veelkord üles obstruktsioonist loobuma ja eelnõu toetama.
Kujunenud kriisis ei tohi hetkekski unustada, et Eesti on parlamentaarne vabariik. See tähendab, et debatt nii oluliste poliitiliste valikute, seaduseelnõude kui ka uue valitsuse moodustamise üle peab toimuma parlamendis, mitte Stenbocki maja pressikonverentsidel või kuskil oravakoopas. Vastavalt põhiseaduse paragrahvile 65 annab just Riigikogu peaministrikandidaadile volitused Vabariigi Valitsuse moodustamiseks. Reformierakonna püüdlus parlamenti riigi juhtimisest sisuliselt välja lülitada, on lubamatu ega lähe läbi.
Ma teadsin kogu aeg et Reformierakond ei hooli sellest kuidas saavad hakkama meie riigi inimesed aga et ta nii hull on poleks pähe tulnudki. Vaevalt et K.Kallas seda üksi on otsustanud küllap tal on ässitajaid ja nõuandjaid. Ilma Reformierakonnata oleks meie elu palju õiglasem ja parem. Ansipi valitsuse ajal veeres kõik kolinal allamäge ja praegu takistavad reformierakindlased teiste teha seda mis on vajalik meie rahva heaolu nimel. Võimule saavad nad lükates kõrvale segajaid aga töötulemusi pole ette näidata. Peavoolumeedia aitab valetada ja vassida ja näe imet mõned usuvadki neid.
Tavaliselt kasutab vasaktsentristlik sotsiaaldemokraat (SPD) võimalust ette lugeda varem valmis kirjutatud avaldust, mille peale publik magama jääb. Läinud nädalal oli ta aga teistsugune.
„Me osutame igakülgset abi,” rääkis kantsler väriseva hääle ja jäise näoilmega. „Seda võiks ka tunnistada.” Seejärel loetles ta kõik, mida tema valitsus oli juba saatnud – suhteliselt pikk nimekiri, kuid mis koosnes peamiselt kergerelvadest. Ta loetles üles ka raskerelvad, mis saadetakse: 30 õhutõrjeautot Gepard, mis saadetakse millalgi sel suvel. Seitse iseliikuvat haubitsat Panzerhaubitze 2000, mis saadetakse samuti sel suvel. Nendest tarnetest oli juba teatatud. Ent siis lubas Scholz tarnida kaasaegse õhutõrjesüsteemi nimega IRIS-T SLM, mis tõenäoliselt saadetakse millalgi sügisel. Kiiev saab ka Saksamaa sõjaväe Bundeswehri varudest neli MARS II mitmikraketisüsteemi.
„Teeme, mida suudame,” ütles Scholz. Ja siis kõigile neile, kes aru ei saanud, lisas ta: „See, mida teha tuleb, on täpselt see, mida see valitsus järgib.”
Pärast kõnet nägi Scholz – nagu talle on omane – endaga üsna rahul olevat. Valitsuse pingil istudes õhkus temast kindlustunnet, et tal õnnestus edukalt ümber lükata kõik relvatarnetega seotud süüdistused, mis talle viimastel nädalatel on esitatud. Kuid kas kantsleri enesega rahulolu on tõesti õigustatud?
Seni pole Saksamaa otse Ukrainasse toimetanud ühtegi raskerelva. Ja isegi kui kõik süsteemid, mida nüüd lubati, jõuavad lõpuks riiki, ei saa tagasi teha seda pikka aega, mis on Berliinil selleks kulunud. Iga varem Ukrainasse jõudnud relv oleks võinud sõja käiku Kiievi kasuks pöörata.
Scholz ja tema valitsus mängivad selgelt ajaga. Esialgu ei uskunud nad, et ukrainlastel on Venemaa vastu šansse, ja saatsid vajaliku miinimumi, alustades 5000 kiivrist. Hiljem oli see segu ebakompetentsusest ja tahte puudumisest – ja soovist end liitlaste taha peita. Rääkimata keeldumisest võtta endale rahvusvaheline juhtroll.
Tundub tõenäoline, et Scholz poleks kunagi relvi tarninud ilma välisriikide ja oma valitsuskoalitsiooni tohutu surveta. Kantslerit on tulnud survestada iga sammu astuma. Vaid kaks päeva enne seda, kui Scholz teatas kavandatavast õhutõrjesüsteemide tarnimisest, ütles Ukraina välisminister Dmõtro Kuleba Itaalia päevalehele La Repubblica: „On riike, kust me tarneid ootame, ja teisi riike, kust ootamisest oleme tüdinud. Saksamaa kuulub teise gruppi.” Scholzi sotsiaaldemokraatide erakonna juhtkonnas peetakse selliseid kommentaare jultumuse tipuks.
Viimasel ajal on Saksamaalt Ukrainale antavat sõjalist abi isegi järsult vähendatud. Nagu nädalaleht Welt am Sonntag teatas, pole viimasel ajal tarnitud isegi kergeid relvi. Ajalehe teatel läks 30. märtsist 26. maini Saksamaalt teele vaid kaks saadetist ja need koosnesid väiksematest relvadest nagu tankitõrjemiinid. Civey küsitluse kohaselt ei usu pooled sakslased, et Scholz teeb kõik endast oleneva, et varustada Ukrainat kiiresti vajalike relvadega.
Ja seda hoolimata asjaolust, et Kiiev vajab kõikvõimalikku abi. Venemaa edeneb Ida-Ukrainas, nii et sõjaeksperdid on hakanud arutama, kui kaua Ukraina sõjavägi suudab rünnakule vastu seista. Saksamaa välisluureagentuur Bundesnachrichtendienst (BND) kardab, et Ukraina vastupanu võidakse järgmise nelja kuni viie nädala jooksul murda. BND analüütikud on viimastel päevadel mitmetel salastatud infotundidel märkinud, et kuigi venelased liiguvad edasi palju aeglasemalt kui sõja alguses, suudavad nad iga päev vallutada väikeseid tükke. BND peab võimalikuks, et Putini väed suudavad augustiks kogu Donbassi oma kontrolli alla võtta. Mis tähendab, et on tohutu vahe, kas Saksa relvad jõuavad kohale järgmisel nädalal või millalgi augustis.
„Scholz üritab asendada tegelikud tarned teadaannetega,” ütleb opositsioonilise CDU kaitseekspert Johann Wadephul. „Selle asemel, et kiiresti kohale toimetada jalaväe lahingumasinaid, on ta teatanud kavatsusest tarnida tulevikus teadmata ajal keerukas süsteem. Kuid Ukraina vajab praegu praktilist abi.” Teine parlamendi juhtiv konservatiiv Thorsten Frei lisab, et otsustav on tegevus, mitte teadaanded. „Saksamaa valitsus tegutseb selles küsimuses loiult, ilma igasuguse hoo ja energiata.” Ta ütleb, et ei saa eitada „muljet kantsleri teatud kalkusest”.
Sellist juttu võis opositsioonilt muidugi oodata. Kui aga vaadata tagasi 100 päevale, mis on möödunud sõja algusest, saab selgeks, et Scholzi valitsuse passiivsus on olnud süsteemne.
Saksa relvatarnete draama esimene vaatus tuli lavale kohe pärast seda, kui Venemaa alustas sissetungi. Hoolimata rohkest eelhoiatusest oli Berliin halvatud. Kulus kaks päeva, enne kui valitsus hakkas uuesti läbi vaatama pikaajalist tabu sõjatsoonidesse relvade tarnimise osas.
Ja signaal selleks tuli välismaalt, millest on samuti saanud süsteem. Sõja algusele järgnenud reedel helistas Hollandi kaitseminister Karin Hildur Ollengren oma Saksa kolleegile Christine Lambrechtile ja teatas, et Holland kavatseb Ukrainale tarnida 400 tankitõrjerelva. Kuivõrd need relvad olid toodetud Saksamaal, vajati selleks Berliini luba. See oli üleskutse, mis suurendas kohe ka Berliini huvi tegutseda.
Saksa kaitse- ja välisministeeriumi juhid jõudsid kiiresti järeldusele, et Hollandile loa andmine on vältimatu. Kuid see tähendas ka seda, et Saksamaa pidi ise midagi ette võtma. Scholz veetis selle laupäeva kohtumisel oma lähimate nõunikega, mille jooksul kujunes Saksa sõjaväele 100 miljardi euro suuruse rahasüsti idee. Kuid Scholz otsustas muuta ka oma seisukoha relvaekspordi osas. Kaitseministeerium sai korralduse ette valmistada transpordiks sobivad relvad ning väejuhid korraldasid mitmesaja tankitõrjeraketi ja maa-õhk raketi Stinger veoautoga üle piiri Poolasse toimetamise.
Kuid need kiired päevad, mis järgnesid vahetult Venemaa sissetungile, määraksid ka kursi, mida muu maailm on tõlgendanud pelglikkusena.
Reformierakondlased ei tee ise midagi kasulikku ega lase ka teistel teha. Eelmine valitsus tegi palju head sisepoliitikas ja tore oleks näha seda valitsust taas võimul. Reformierakondlastega pole tõepoolest võimalik koostüüd teh. Keskerakonna ministrid on tublid olnud välja arvatud välisminister kes sõidab ringi ja vestleb ehkki sellest pole mitte midagi kasu ja meie riigile pole ta midagi head teinud. Uues valitsuses peaks ta välja vahetama ja välisministriks panema mõni majandusteadlane või lihtsalt inimene kes sõlmib meie riigile kasulikke lepinguid. Soovin edu ja loodan et endised partnerid hakkavad Keskerakonnaga koostööd tegema.
Tahaks küll sellist valitsust kus poleks Reformierakonda. aga ega Brüsseli tegelastest meil ka kasu pole, Nad tegelevad sanktsioonide väljamõtlemisega Venemaal elab palju igasuguseid rahvusi ja ma ei saa aru milleks neid peab karistama. Sõda Ukrainas on Bideni ja veel mõnede Euroopariikide süü kes ässitasid Ukrainat tagasi võtma Krimmi ja õigustasid Donetskis toimunud venelaste ahistamist. Bidenil pole Ukraina rahavast midagi, USA ju lasi pommitada mitmeid naftariike ja nppd tahab Venemaad nõrgestada Ukraina sõja kaudu. Venemaal ei jäänud muud üle aga ilma väljaspoolt tuleva ässitamiseta poleks süda või oleks juba lõppenud aga seda ei lasta teha.
See, et Hollandi kaitseminister helistas Saksa kolleegile ja see alles ergastas Scholtzi jt. Saksa juhtide tahet Ukrainale relvi saata, tähendab ainult seda, et relvatootjad ja ärikad panid rattad käima = raha pani rattad käima.