Edgar Savisaarele taheti järgneda ja usuti, et kõik on võimalik

Maria Jufereva-Skuratovski, Riigikogu liige (Keskerakond)

Mäletan, nagu olnuks see alles eile, kuidas tulin linnapea Edgar Savisaare vastuvõtule (ka sinna pääsemine polnud kergete killast) ja ütlesin ausalt:  “Unistan Teie meeskonnas töötamisest. Oskan hästi tekste kirjutada, loenguid pidada, inimestega suhelda ja olen väga vastutustundlik.”

Kaks päeva hiljem helistati mulle linnakantseleist ja tehti ettepanek asuda Leo Vaino juhtimisel tööle meediaspetsialisti vabal ametikohal. Esimesed kuus kuud ma sõna otseses mõttes ei uskunud oma õnne, seejärel aga mõistsin, et mu unistus on täitunud. Ma töötan legendaarse Savisaare meeskonnas!

Innustas ja sütitas

Need neli aastat, mil ma koos Edgariga linnavalitsuses töötasin, kujunesid tõeliseks poliitika- ja kommunikatsiooniülikooliks. Vähe sellest, et töö oli huvitav, ka Edgar ise äratas imetlust ja kohati aukartust.

Ta oli hämmastava töövõimega, mõnikord tekkis tunne, et ta ei väsi kunagi ja töötab 24/7. Ta võis hilisõhtul helistada, anda ülesande, mis tuli võimalikult kiiresti täita. Ja kummalisel kombel leidus selleks alati jõudu ja aega, sest sa tundsid end olulise osana suurest masinavärgist, mis pöörles päeval ja ööl.

Edgar innustas ja sütitas. Kui ta pidas kõnesid ainult talle omase jõu ja karismaga, haaras ta kuulajad endaga kaasa, kütkestas neid oma ideedega ning muutus sellistel hetkedel ilusaks ja nooreks. See oli tõeline maagia. Talle taheti järgneda ja usuti, et kõik on võimalik.

Edgar ütles mulle: “Kui mõni uks sinu ees ei avane, siis ära anna alla, mine lõpuni, jää endale kindlaks, mine edasi!“ Ta ise tegi alati nii. Teda ei peatanud miski.

Edgar oli nagu kaheksajalg. Tekkis tunne, et tal on näpp pulsil kõigis Eesti piirkondades, et ta on üheaegselt igal pool ja teab kõigist kõike. Edgar leidis alati aega inimestega vestlemiseks ja neilt nõu küsimiseks. See oli kirjeldamatult meeldiv tunne, kui niisugune legendaarne inimene sinu arvamust küsib, selle ära kuulab ja mõnikord isegi ellu viib. Ühel niisugusel kohtumisel, kui arutasime, kuidas suurendada valijate aktiivsust, tegin ma ettepaneku rajada valimisjaoskonnad kaubanduskeskustesse. Inimene läheb poodi leiva järele ja ühtaegu ka hääletab. Nüüd on isegi raske ette kujutada, et kunagi oli teisiti.

Saatuslik NO99 muusikal

Arvan siiani, et NO99 muusikal tõmbas Edgarile häda kaela. See oli šamanistlike võtetega etendus, mis ennustas Raudse Edgari surma ja osutus üldse prohvetlikuks poliitiliste jõujoonte osas. Sõna otseses mõttes järgmisel päeval pärast etendust said kõik teada, et Edgar on haiglas koomas.

Siis rabeles ta välja, kuigi kaotas lahingus elu eest jala. Ta jätkas tööd, poliitilist võitlust. Ta ei lasknud saatuselöökide peale pead norgu. Ta läks alati lõpuni. Ta ei näinud ega tahtnud näha suletud uksi.

Aitäh, Edgar, kõigi õppetundide ja meie vestluste eest südamest südamesse. Sa olid tõeliselt lahke inimene. Sa kaitsesid neid, kes olid sulle kallid. Ma tunnen sinust väga suurt puudust. Igavene mälestus.

2 kommentaari
  1. eestlane 1 päev ago
    Reply

    Edgar Savisaar oli on ja jääb eestalste ajalukku kui Rahvuskangelane,kes võitles ja seisis selle eest,et eestlaste maa kuuluks ja jääks eestlastele kodumaaks.Au lahkunud Suurmehele ja Eesti Rahvuskangelasele,Edgar Savisaar´ele! Ta väärib tõesti graniidist mälestussammast Toompeale.

  2. Sergei. 13 minutit ago
    Reply

    Lahkus mees, kes nooruses meie kandis kõndis raamatuga. Lugupidamine mehele kes püüdis natukenegi sõbralikku suhet luua naabriga- aga ka sellest tehti skandaal. Meil peetakse lugu ainult neist , kes müüsid end täiega uusokupantidele,

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.