Soros Eesti Asjast. Kas on veel rohtu, mis avitab?

Vladimir Koslov

in memoriam Vladimir Koslov, TTÜ emeriitprofessor

George Soros tunneb muret Maailma Asja pärast, nimetades siiski oma värskes raamatus „Ekslikkuse ajastu” eraldi ka Eestit ja Baltikumi. Ent peaasi pole selles. Eesti on maailma üks, olgugi väike osa. Tähendab Eesti Asi ei ole Maailma Asjast täiesti eraldatav. Märkigem siin omalt poolt täiendusena, esiteks, et kuna inimajaloos pole eales mingit eksimatuse ajastut olnud, siis on Sorose raamatus nähtavasti silmas peetud ekslikkuse tunnistamise ajastut (ega seda ju eriti meelsasti tunnistada taheta), ja teiseks, et kuna ekslikkuse mittetunnistamise tagajärjed on nüüdisajal varasemast märksa hukatuslikumat kuju võtmas, siis ollakse (hirmu ajendil) tahes-tahtmata sunnitud pattu tunnistama.

Lihtne on öelda:„Kui halvasti, siis uuesti”, aga nii ei anna alati toimida, eriti juhul, kui oma vigu mingi hinna eest tunnistada ei taheta. Ja nentigem, valitsejad seda enamjaolt teha ei taha. Pealegi pole asi, paraku, üksnes valitsejates. Soros heidab probleemile pilgu kõrgema üldistuse tasandilt, kust avanev pilt paneb jahmatama, tekitades kõhedust. On´s asi tõesti nii hull, et maailma raskeima töö, s.o. mõttetöö tegemine (elu väärikaks jätkamiseks vajalikul tasemel) käib inimsoole lihtsalt üle jõu? Tõepoolest, küsigem endalt koos Sorosega: keda tüütu tõde õige huvitab? Väheseid, väga väheseid. Öelduga haakub näiteks akadeemik Anto Raukase ütlus:„Teaduste Akadeemia presidenti teab kindlasti mitte rohkem kui 0,1%, võib-olla isegi 0,01% eesti rahvast”.

Niipalju igatahes tundub selge olevat, et kõige vähem sisulist huvi tõe vastu tunnevad poliitikud, kes seejuures nende käes olevaid poliitikahoobi liigutades saavad ajalookäigule tõeotsijatest tunduvalt suuremat mõju avaldada. Siin peitubki kurja juur. Majandusvõimu rahalisi hoobasid omakorda liigutavad tõesalgajatest kaukamehed palju jõulisemalt kui tõeotsijad. Kogu lugu, võtkem heaks või pangem pahaks! Maailma Asi, nagu Eesti Asigi, ei ole nende inimeste käes, kes ekslikkuse ausat tunnistamist paljuks ei pane ja vigade parandamist ära ei põlga. Samas kinnitab karm tõde järjest tungivamalt, et hoolimatus tõe aupaiste suhtes ähvardab saatuslike tagajärgedega. Erinevalt tõeväänamise ahvatlusest pole aga kibeda tõe tunnistamine enamasti sugugi mitte nauditav. …

Soros ei ole ekslikkusest jagusaamise väljavaadete küsimuses enam kuigi suur optimist. Ta leiab, et ka valitsuse vahetus pole pääsetee (lk 16). Küsimus on palju keerukam, nii et võimalik lahendus peitub ehk kogu rahva meelemuutuses. Probleemiks on kas rahva võimekus taluda või, vastupidi, suutmatus sallida kriitilist eneseanalüüsi ehk lihtsalt enesekriitikat. Sellest hoiakust oleneb üldine valmidus või valmiduse puudumine meile kõigile loomu poolest kaasa antud ekslikkusest jagu saada. „Avatud ühiskonnad tunnistavad meie ekslikkust, suletud ühiskonnad salgavad seda” (lk 24). Ebakriitiline hoiak teeb inimesed kaitsetuks neid ähvardava kuritahtliku eksitamise eest, mis võib lähtuda kas räpaste poliitikute või kasuahnete „turufundamentalismi püha lehma” lüpsjate poolt. „Kui ainsaks kriteeriumiks on edu, siis on tee lahti algul ennast võimendavatele, kuid lõpuks ennasthävitavatele buumi-krahhi protsessidele” (lk 124).

Kas leidub siis üldse veel rohtu, mis abi võiks tuua? Meie siin oma tagasihoidlikus maanurgas ei saa maailma asjade käiku küll teab kui suuresti mõjutada, kuid ometi peame tunnistama, et mingi osa vastutusest tuleviku ees lasub ka meil. Väär oleks käed rüpes oodata, mis juhtuma hakkab või siis piirduda teiste, eriti oma naabrite tegude taunimisega. Ekslikkusest jagusaamine eeldab konstruktiivseid otsinguid. Jah, just otsinguid, sest valmisretsepte ei suuda pakkuda ei Soros ega keegi teine. Põhijäreldus seisnebki otsingute hoogustamise vajaduses. Enesega rahulolu uinutab. Soros eristab muide ekslikkuse mitmeid variante, kaasa arvatud viljakas ekslikkus, mis kannab positiivseid vilju ja pakub teatavat pinda optimistlikele lootustele.

Lootuste täitumine aga eeldab vaimsete jõuvarude pingule tõmbamist, suutmaks senisest paremini toime tulla eelnimetatud maailma raskeima tööliigiga – mõttetööga. Pingsad, arukalt mõtestatud otsingud on tõesti vist parim võimalik rohi, mis meil oma vältimatut ekslikkust arvestades eluhoidlikul kursil püsida aitab. Eestlaskonna ja kogu inimkonna hea haldjas on tõelembus. Selle haldjaga tasub sõprust teha.

3 kommentaari
  1. to soros 1 päev ago
    Reply

    Senine eluviis ,jumalaks Pragmatism on kolbad lagedaks pesnud – millega mõelda, TUNDA või tõde tunnetada.
    Soros ise seisab niljardärina Pragmatismi laineharja kaitse all, st. tema miljardid.
    KUI temas tõesti mingi hingevalu ärkas? siis raamatu kirjutamisest ei piisa, et kõike muuta. Peab kirjutama veel palju raamatuid ja mis kirjutatud, patimad, ebatavalisemad, Hoolivust kaitsvad neist, kalevi alt välja koukima, kui neid keegi lugeda oskab.
    Ja need, mis levinud ja ilmunud pole, on vaja abi nende tõlkimiseksm mida seesama pragmatism takistab, sest autoritel ei pruugi niigi palju raha olla, et tahta elus püsida, rääkimata tõlkide palkamisest, õige ja ausa väliskirjastuse leidmisest. Äärealadel võib sündida paljugi ,nAD pole veel nii ajupestud ja tööstressis kivistunud.

  2. Vello 2 tundi ago
    Reply

    Jüri tõstatas küsimuse, et kuidas peab edasi liikuma, kui kõik ei ole sugugi hästi? Sest üha sagedamini ju kõlab meie avalikkuses hüüatusi: “Kuidas ja miks selline kobarkäkk meil jälle sündis?” Nutikamad otsivad selgust ka minevikust, et millest nüüd need asjad võisid tingitud olla! Ajaloo õppetundide teadmine tuleb aga kõigile kasuks, sest võimaldab edaspidi sarnaseid vigu vältida. Ja siit tuletub oluline tarkus – abstraktset tõde polegi vaja nö otsida – aitab vaid leitud vigade parandamisest ja siis selgub ka tõde.
    Teine asi on see, kuivõrd inimesed on valmis tehtud vigu tunnistama ja omaks võtma. Selle üle muretsevadki Soros ja Koslov ning just ühiskonna võtmepositsioonidel olevate persoonide, POLIITIKUTE puhul. Rahameestest rääkimata!
    Lähenevate valimiste eel oleks meil kui oma riigi lähitulevikku suunavate esindusisikute valijail NÕUE anda oma hääl vaid selle erakonna esindajale, kes on siiani oma TEGUDEGA ka lubadusi järginud. Meest sõnast, härga sarvist? Lobisejaid, suure suuga lubajaid oleme ju aastakümneid juba näinud. Mäletate Ansipi 5 rikkama riigi sekka viimist? Kuid oleme püsivalt kõige vaesemate seas. Edendajaid, suurendajaid, parendajaid, vähendajaid, tugevdajaid … jne pole mõtet tõsiselt võtta. Kas üritame seekord kõik koos tõesti VALIDA TEGIJAID? Teeme ära!

  3. eepmisele 1 sekund ago
    Reply

    POLE JU KEDAGI …!

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.