Tapva gaasiga, mis valel ajal otsagi saab, ringi käiv suitsiidiabistaja kõlab kui halb filmisüžee. Paraku on see täna tegelikkus ja olukord, mis on kaugel naljast. Eriti nende inimeste jaoks, kes on viimases hädas leidnud, et just see on see viis, kuidas elust lahkuda.
Kellele siis on mida ette heita? Kas inimesele, kes sellise teenuse endale koju tellis? Kindlasti mitte. Miski on viinud inimese otsuseni, kus otsustakse leida mitu tuhat eurot ja pöörduda võõra inimese poole küsimuses, mis on tohutult isiklik, raske, südantlõhestav ja elusid — mitte ainult üht — hävitav.
Kas on ette heita midagi sellise teenuse pakkujale, kes reguleerimata olukorda ära kasutab? Võiks öelda, et on, eelkõige eetiliselt. Tõenäoliselt ei ole sellise väga tõsise teenuse pakkujal vastavat meditsiinilist ettevalmistust ja teadmist ning arusaama ega ka oskust mõista, miks inimene on sellise otsuseni jõudnud ning kas see otsus tuleneb äärmisest vajadusest või emotsioonist, tema füüsilisest või emotsionaalsest tervisest või hoopis põhjustest, mis on ajutised ja lahendatavad, mitte lõplikud.
Teisalt pakub ta võimalust, mida paljud on oodanud ja vajavad.
Võimalust, mille keelamist need, kelle jaoks on see inimlikkuse ja väärikuse küsimus, ei mõista. Teatud mõttes abi, mida ei ole suudetud ega tahetud ühel või teisel moel nendele inimestele pakkuda. Siit jõuamegi ennist esitatud küsimuse tuumani — kellele on mida ette heita?
Loomulikult peab elust vabatahtlikult lahkumine olema viimane ja läbi mõeldud samm, kus on kõiki võimalikke aspekte kaalutud ja mõõdetud kümme korda ja rohkemgi. Samm, millele peab eelnema olukord, kus inimene ja pere ei tee sellist otsust üksi, vaid ainult koos pädevate ekspertidega.
Samm, mida ei tehta ajalehekuulutuse peale ning võõra inimesega.
Aga selleks on vaja, et riik ja eksperdid – eelkõige tervishoius, aga mujaltki – lõpetaksid raske, aga olulise teema kui kuuma kartuli viskamise aastast aastasse edasi. Aitab ometi iga aasta sama koha pealt arutelu algatamisest, tõdemusest, et on vaja arutelu, ja see siis lõpetada, et alustada uuel aastal uuesti.
Kui riik sörgib ringiratast ja otsuseid vastu ei võta, avanevadki meil suitsiidikontorid ja tulevikus tuleb neid pakkujaid veelgi. Aitab ometi! Riik peab küsimusele ometi kord otsa vaatama, panema paika selged reeglid ja tegema otsuseid. Olgu või halb otsus, aga on ikkagi inimlikum, kui tänane juriidiline ja emotsionaalne segadus.