Tapva gaasiga, mis valel ajal otsagi saab, ringi käiv suitsiidiabistaja kõlab kui halb filmisüžee. Paraku on see täna tegelikkus ja olukord, mis on kaugel naljast. Eriti nende inimeste jaoks, kes on viimases hädas leidnud, et just see on see viis, kuidas elust lahkuda.
Kellele siis on mida ette heita? Kas inimesele, kes sellise teenuse endale koju tellis? Kindlasti mitte. Miski on viinud inimese otsuseni, kus otsustakse leida mitu tuhat eurot ja pöörduda võõra inimese poole küsimuses, mis on tohutult isiklik, raske, südantlõhestav ja elusid — mitte ainult üht — hävitav.
Kas on ette heita midagi sellise teenuse pakkujale, kes reguleerimata olukorda ära kasutab? Võiks öelda, et on, eelkõige eetiliselt. Tõenäoliselt ei ole sellise väga tõsise teenuse pakkujal vastavat meditsiinilist ettevalmistust ja teadmist ning arusaama ega ka oskust mõista, miks inimene on sellise otsuseni jõudnud ning kas see otsus tuleneb äärmisest vajadusest või emotsioonist, tema füüsilisest või emotsionaalsest tervisest või hoopis põhjustest, mis on ajutised ja lahendatavad, mitte lõplikud.
Teisalt pakub ta võimalust, mida paljud on oodanud ja vajavad.
Võimalust, mille keelamist need, kelle jaoks on see inimlikkuse ja väärikuse küsimus, ei mõista. Teatud mõttes abi, mida ei ole suudetud ega tahetud ühel või teisel moel nendele inimestele pakkuda. Siit jõuamegi ennist esitatud küsimuse tuumani — kellele on mida ette heita?
Loomulikult peab elust vabatahtlikult lahkumine olema viimane ja läbi mõeldud samm, kus on kõiki võimalikke aspekte kaalutud ja mõõdetud kümme korda ja rohkemgi. Samm, millele peab eelnema olukord, kus inimene ja pere ei tee sellist otsust üksi, vaid ainult koos pädevate ekspertidega.
Samm, mida ei tehta ajalehekuulutuse peale ning võõra inimesega.
Aga selleks on vaja, et riik ja eksperdid – eelkõige tervishoius, aga mujaltki – lõpetaksid raske, aga olulise teema kui kuuma kartuli viskamise aastast aastasse edasi. Aitab ometi iga aasta sama koha pealt arutelu algatamisest, tõdemusest, et on vaja arutelu, ja see siis lõpetada, et alustada uuel aastal uuesti.
Kui riik sörgib ringiratast ja otsuseid vastu ei võta, avanevadki meil suitsiidikontorid ja tulevikus tuleb neid pakkujaid veelgi. Aitab ometi! Riik peab küsimusele ometi kord otsa vaatama, panema paika selged reeglid ja tegema otsuseid. Olgu või halb otsus, aga on ikkagi inimlikum, kui tänane juriidiline ja emotsionaalne segadus.
Väga paljud olukorrad ongi tekitatud saamatute “valitsejate” ja “kust tuul =kasum, sealt meel” poliitikute poolt + isiklikud hinge vüi ihuhädad+eksistents,küsimused,mida millele vastata ei osata+kõik käib rahas+
disharmoon. elukeskkond=hoolimatus Elusolendite vastu tapab tundlikumate Elujõu,Elutahte ,
Teie istute ju koguaeg riigikogus olgu oposits. või koalits. samuti. Mismoodi ja MIKS need “lahendatavad” probl. siis ametkondades ei lahene?
Hingekise arengu asemel HINGELINE IDIOODISTUMINE .
Tere,
arvan, et eutanaasia peaks eestis seadustatama. Kui umbes 90-aastane inimene omal jõul või rulaatorit kasutades WC- sse või dusi alla minema ei ole võimeline – siis on aeg lahkumiseks. Selle aasta mais peale kogu pere Covidi-sse haigestumist ämm enam jalgu alla ei võtnud. 70 aastane tütar ja 75 aastane väimees ei jõua
suurekasvulist vanurit pikaajaliselt hooldada. Mähkmeid vahetada, pesta ja aeg-ajalt EMO-st tagasi tuua. Omast kogemustest tundsin et kumb läheb esimesena ämm või naine. Minu selg oli ka murdumise äärel. Viimasel korral EMO-st tagasitoomisel lohistasime ämma põrandavaibaga tema tuppa. Sellises seisus inimese transpordiks peaks olema presendist ja tõsteaasadega kott. Elektrilise voodi peatsis peaks olemaelektriline konsoolkraana.
Teadlikumad inimesed küsivad et kus on õendusosakond ja hooldekodu. Õendusosakonnas oli juulis kõik kohad hõivatud ja lähim vaba kohaga hooldekodu 200 km kaugusel – Helmes. EMO arst ütles et transporti nii kaugele ämm üle ei ela. Isiklikult arvan, et peaks olema võimalus endal keerata kraani või vajutada nuppu.
Vaja ei ole mitte eutanaasiat, vaid õendusosakondadesse rohkem kohti ja hooldekodusid!
Miks neid siis ei ole? Kapitalismis peaks selline asi isereguleeruv olema?
.
Aga siis tekiks Auta Rollule ja teistele röövoravatele konkurent! Ning seni on osatud see ära hoida!
valel teel. Kõigepealt ärge kasutage võõrsõna EUTANAASIA, mille all mõeldakse SEADUSTATUD SUNDTAPMIST. Kasutage eestikeelset mõistet VABASURM. See tähendab inimese enda tahtmisel surmaminekut ning selle vormistamist seaduslikult. Miks keegi tahab end tappa, on puhtalt tema enda asi. Muidugi võib ka ilma kellelegi teatamata end maha lasta või oksa tõmmata, kuid jutt on seadustatud enesetapust ehk vabasurmast.
Kes soovib vabasurma minna?
1) See kes ei taha elada, kas võimetusest või elutüdimusest või soovimatusest kellegi arvel elada. Neid võib küll püüda veenda mitte oma elu lõpetama, kuid peale peab ikkagi jääma surmamineja tahe. Ta saab järelemõtlemiseks 1 nädala ja kui ta ikka soovib lahkuda, peab komisjon tema palve täitma. Kas surmasüsti või surmatableti abil. Komisjon lihtsalt tõdeb tema surma.
2) Pikalt vanglasolev isik võib lootusetusest samuti surra tahta. Kuigi meil on kirjas ka eluaegne, seda tegelikult sisult pole. Juba 25 või 30 aasta pärast saavad tagasi ellu inimesi tapma nt Romeo Kalda ja Juri Ustimenko. Vaid selle vahega et Juura kupatatakse oma kodumaale Venemaale, kus ta saadetakse Ukraina rindele hoholle tapma ja pärast ellujäämist saab Venemaa kangelaseks.
.
Kui keegi tahab aga elu lõpetada tundelisel põhjusel, on see hetkeline ning nädalaga ta võib vabalt ümber mõelda. Pigem ta tapab end esimese vahendiga ilma avalikkust teavitamata.
.
Täiesti eraldi tuleb vaadata aga riiklikku sundtapmist. Nt et sellest nagunii elulooma ei saa ning ta ise on pidevalt 5ndat aastat koomas ega suuda ise oma surma soovida või mitte soovida.
Et inimesed saaks oma surmasoovi ka sel juhul avaldada, peaks igaüks passi saamisel või vahetamisel selle ka teada andma. Nt mina sooviks sundtapmist siis, kui ma satun mingi õnnetuse järel koomasse ega saa oma tahet avaldada. Kui olen aga vana ega suuda enda eest hoolitseda, saan ma avaldada soovi vabasurma minekuks.
.
Midagi keerulist siin pole, asi tuleb vaid ära korraldada. Ning igasugused kristlikud elu ületähtsustajad pidagu mokk kinni. Nad ise ju ei kannata! Ning võltsmoraali pole meil vaja.
Ämmal peaks ENDAL KA OLEMA ÕIGUS SÕNA SEKKA ÖELDA? ja seda ilma teda vaimselt või füüsil. survestamata.
JA RIIGIL KOHUSTUS TAGADA TALLE ELEKTRILINE RATASTOOL JA OMAETTE ELUASE aiakeses, kus teda 2-4 x päevas käiks abitamas põetaja +2.- 3x nädalas teenindaja kes toob sooja toidu ja vajadusel koristab.On tal loomi, siis väokese tasu eest ka nende jalutaja-hooldaja /töötud, noored, lapsed,vabatahtlikud, õliõpilased,õpilased lisa teenimas loomakaitse järelevalve all.
Ei ole selles ÜLELOOMULOKKU MiDAGi. Pole tarvis kõrva susistada kui suureks tüliks on, armastuseta sugulastele peale sundida ja võimatutesse oludesse panna.Paranetakse ka siis ja elatakse 97-100 a.
Aga VÕIMALUS peab tal olema jui soovib elust lahkuda-millal.kus ja kas üldse-
tEMA VALIK pisikese karbikese sees vastav rohi,tema enda käes./,muidugi seegi kontrollitud, et kaabakad ei hakkaks äri tegema ja taevas teab mida karpi soperdama.
NII LIHTNE SEE ONGI KUI EI ARVESTATA KÕIKE RAHAPÕHISELT ,KUI MINGI EETIKAiVA VEEL SÄILINUD/TATUD.
TEGELIKULT KÕIK ÜKSKÕIKSED JA SAAMATUD-PUUSUVAD UHKUS/mitte kõrkusega ära vahetada/ JA LOOVUS=ORJAOLEMUS!
Eks ole, see eluase aiakeses , selle all ilmselt mõeldud tema enese ,st.talle kuuluvat kodu, jutt on haigest ämmast, mitte mingit uutlaadi hooldusasutust.Liiati rlavad need hooldajad ilmselt ämma kodus, ämma endises kodus või tema rahadega,vähemalt osaliselt ämma rahaga soetatud eluasemel.
Ja üks abikaasa on ämma laps, st.ämm pühkis kunagi ta peput, haris kakat,ehk luges unejuttu ja lohutas, toitis, riietas jm, kasvatas kuis oskas või jaksas.Jumal hoidku, mitte et seda peab talle nüüd tagasi “makstama” ,oo ei ! aga mõtlema võiksid põlvkonnad siiski ükskord hakata ja tegutsema, kuidas terves riigis oma vanemaid põlvkondi n,ö,pidada, kas neil siis lapsi oli või ei. Uskuge, see on selle riigi suutlikkuse, Mentaliteedi ja seega kestvuse küsimus.
küll siis saab elundidoonorluseks materjali müüa !
kedagi ei hoita meie med.süst. 5a koomas. kooma on vajalik mõnikord kunstl.tekitada surte vigastuste korral,et anda organismule puhkust.
1 nädalaga armuvalu jms.üle ei lähe. enda arvates kalli inimese lein võib kesta 20.a.pärast,kui see läbi, võib juhtuda, et imestatakse,kuidas ma sellise tüübi pärast
kurvastasin?!
depress.võib surmasoovi tekitada ja sellega kaasnev neurasteenia.neid meie kolbakutistajD aga ravida ei oska nii, et inimese elu jooksul kogutud elamused,mis ongi ta nn.hingearengu osa alles jääksid- need kustutakse elektrisokis koos südamevaluga.
kirjuta aga passi surmasoov ja sind ei ravita enam üldse.missugune haigla ravib
insulti õigesti – regionaal ja kliinikum. arsti lauale peab jõudma alla 40 min.
see võimatu -järeldus- eriti just vanad viiakse maakonnahaiglasse surema ja kui see küllalt kiiresti ei toimu vanadekodu surilasse ravi asemel. see ka mitmete teiste haiguste puhul. maakonnahaiglatel pole lihtsalt suutlikkust.
üldjoontes on sul õigus. usklikud räägivad, nagu saatana käsilased. on Issand andnud ju ka narkoosi valude leevendamiseks. samas on koletu hulk inimesi,kes
ilma kannatusteta ei mõista kunagi, milliseid kannatusi tekitasid nõrgematele/eelkõige loomadele/ nad ise. alles surivoodil ehk mõikavad, kui siiski…
Tere,
infoks niipalju et ämmal oma isiklikku elamispinda pole kunagi olnud. Alati on olnud ametieluruum. Hiljem elas tütre vabaksjäänud korteris ja viimased 10 aastat väimehe ja tütre majas. Olgu lisatud et ämma elamine väimehe ja tütre
juures on igasuguse seksi surm (see pole naljaks öeldud).
Tänaseks on olukord lahenenud – ämma perearst oli puhkusel ja väimees palus oma perearstil ämma üle vaadata.
Perearst tuli, vaatas ämma üle (ämm täbaras olukorras) ja leidis õendusabis vabanenud koha. Suur tänu perearstile.
Veel tahaks tänada õendusabi arste ja eriti rasket tööd tegevaid med.õdesid ja hooldajaid. Minu abikaasa hakkab toibuma, eluvaim (eluisu) hakkab taastuma.
Lõpp hea – kõik hea.