Andres Kollist: inimesed on need, kelle pärast riik eksisteerib

Andres Kollist

Andres Kollist on Tallinna Ülikooli Akadeemilise raamatukogu direktor ja Keskerakonna liige.

Minu meelest oli vabariigi taastamise kõige tähtsam küsimus just meie inimesed. Milline saab olema Eesti elanikkond siis, kui üleminekuajad on lõppenud?

Kas me sellist Eestit tahtsimegi? Arvan, et jah, sellist. Suures plaanis sellist. Vaba, tolerantne, hooliv, arvestav, arenev, jõukas. Turvaline ja kaitstud. Kõike seda. Aga see, mis toonud meid siia, ei vii meid edasi, nagu on öelnud Toomas Hendrik Ilves.

Selle kommentaari kirjutamiseks andsid tõuke Tõnis Saartsi kommentaar “Eesti edulugu kohtub 21. sajandi väljakutsetega”, 20. augustil toimunud arutelud selle ja Rahvarinde rolli ümber, sisepoliitikas uuesti välja tõmmatud “vene kaart”, ühe kuue aasta taguse foto juhuslik väljatulemine.

Inimesed on need, kelle pärast riik eksisteerib. Inimeste puhul on olulised paljud asjad: et meid oleks piisaval hulgal; et me oleksime terved, haritud, hoitud ja et meie vahel ei oleks arengut segavaid, lausa hävituslikke konflikte nagu Maa vs linn, Tallinn vs muu Eesti, rikkad vs vaesed, hakkama saajad vs abivajajad, vanad vs noored, eestlased vs mitte-eestlased. Ühiskonna osade omavahelistest suhetest tulenevaid pingekohti leiaks veel: eristamine soo, nahavärvi, rahvuse, seksuaalse sättumuse järgi.

Saarts kirjutas, et võrreldes teiste postkommunistlike riikidega muidu hästi edenenud Eestis on probleemiks kujunemas järjest süvenev sotsiaalne ebavõrdsus. Ja edasi: “Sotsiaalteadustes on seesugune mõiste nagu “rajasõltuvus”, mis tähendab, et kui ühiskond on mingis kriitilises arengufaasis teatud tee valinud ja hakanud üles ehitama mingit tüüpi ühiskondlikke, poliitilisi või majanduselu korraldamismudeleid, siis on raske seda hiljem muuta, sest nende esialgu valitud mudelite ümber on juba kristalliseerunud teatud huvid ja sisseharjunud toimimisviisid.”

Riigiaparaadi töövõime ja kodanike usaldusega demokraatliku süsteemi vastu ja ka parteimaastiku piisava stabiilsusega on asjad Eestis päris hästi. Samal ajal on nii, et Eesti ühiskonna liikmeks olemisega ei käi kaasas sotsiaalse ebavõrdsuse vähenemine ja seeläbi ühiskonnasiseste pingete vähenemine.

Kõnealuse olukorra kujunemise vähemalt üks juurtest peitub arusaamas, et Rahvarinne ja Edgar Savisaare valitsus tahtsid mingit kolmandat vabariiki ja kodakondsuse nullvarianti ja Eesti Komitee vabariigi taastamist õigusliku järjepidevuse alusel.

See on sügavalt vale. Kusjuures selline vale, mis on poliitilise kaikana töötamas tänapäevani. Meenutame: Savisaare valitsus astus ametisse 3. aprillil 1990. aastal. Kaks kuud hiljem, 30. märtsil võttis ülemnõukogu vastu otsuse “Eesti riiklikust staatusest”. Selle otsusega ülemnõukogu:

  • kinnitas, et Eesti Vabariigi okupeerimine NSV Liidu poolt 17. juunil 1940 ei ole katkestanud Eesti Vabariigi olemasolu de jure, Eesti Vabariigi territoorium on okupeeritud tänaseni;
  • tunnistas Eestis NSV Liidu riigivõimu ebaseaduslikkust selle kehtestamise momendist alates ja kuulutas välja Eesti Vabariigi taastamise (restitutio ad integrum).

Restitutio ad integrum tähendab algse seisundi taastamist. Sellega oli lõppeesmärk selgelt välja öeldud. Okupeeritud Eesti Vabariigi olemasolu ei ole juriidiliselt katkenud ja eesmärk on taastada algne, enne okupatsiooni olnud olukord. Just see oli Rahvarinde ja Savisaare valitsuse eesmärk algusest peale.

Immigratsiooniseadus

Minu meelest oli vabariigi taastamise kõige tähtsam küsimus just meie inimesed. Milline saab olema Eesti elanikkond siis, kui üleminekuajad on lõppenud?

Mul oli võimalus kohe algusest, 1988. aasta kevadest alates kaasa lüüa Peet Kase juhitud Rahvarinde poliitiliste reformide toimkonnas. Esimene suurem asi, see, mille pärast ma õigupoolest tegutsema asusingi, oli immigratsiooniseaduse algatamine ja Eestisse migratsiooniameti loomine.

Peet Kask oli siis Teaduste Akadeemia Keemilise- ja Bioloogilise Füüsika ehk nn Lippmaa instituudi vanemteadur, Enn Kundla sama instituudi juhtivteadur ja mina akadeemia Keemia Instituudi juhtivteadur. Akadeemiline seltskond, millel  polnud mingit seost ei tolleaegsete võimude ei komparteiga.

Arvasin siis, et immigratsiooniseadus on olulisem kui keeleseadus. Vaevalt, et saab inimesi seaduse jõuga eestikeelseks muuta. Pole eestlasi ja nende ülekaalukat elujõudu, pole ka tuleviku Eesti riiki. 30 000 inimest Nõukogude Liidu avarustest igal aastal Eestisse, 20 000 tagasi. 10 000 värsket venekeelset inimest igal aastal lisaks. Selline ümberrahvastamine tuli peatada. Teha, mis võimalik, et tagada “eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade”.

Ideed olid lihtsad:

  • Sisserännu kvoot 0,1 protsent Eesti elanikkonnast. Kummalisel kombel kehtib praeguseni.
  • Eestist lahkuda soovijate abistamine. Migratsioonifondi kaudu saigi toetust üle 20 000 Eestist Venemaale lahkuva inimese.
  • Soodustada eestlaste ümberasumist valdavalt vene elanikonnaga Ida-Virumaa linnadesse.

Tagantjärgi tarkusena saab öelda, et esimene punkt täideti väga hästi, teine hästi, kolmas mitte nii väga.

Samal ajal kerkis küsimus Eestisse elama jäävate inimeste staatusest. Meie arusaam oli algusest peale, et riik tuleb tagasi anda selle omanikele ja pärijatele, ehk taastada algne olukord. Kui see tehtud, siis oleks ainult oma riigi tagasi saanud kodanike kogul on õigus otsustada, keda ja millistel tingimustel eneste hulka juurde kutsuda. Samaviisi otsustada, kuidas määratleda need, kes pole Eesti Vabariigi kodanikud, aga asuvad Eestis. Teisisõnu, mis on nende Eestis elavate endise NSVL-i kodanike staatus, kes ei ole Eesti kodanikud.

Küsimuse lahendamiseks töötas 1992. aasta suvest migratsiooniameti juures töögrupp (vt lisa), mille ülesandeks oli välja töötada välismaalaste õigusliku seisundi seadus.

Selle töögrupi liikmetest annab ülevaate säilinud tööaja tabel. Lühidalt oli meie kontseptsiooni sisu selles, et me tegime ettepaneku seada sisse uus dokumendi liik, välismaalase pass ja võimaldada seda passi taotleda nendel Eestis elavatel endise Nõukogude Liidu kodanikel, kellel on Eestis alaline sissekirjutus. Nad oleks saanud dokumendi koos tähtajalise elamisloaga, mida oleks siis mingi aja pärast olnud tarvis uuendada. Need, kes oleks soovinud, oleks võinud võtta mõne teise riigi, enamasti siis Venemaa kodakondsuse.

Peale Mart Laari esimese valitsuse moodustamist 1992. aasta hilissügisel asus osa sellesama töögrupi liikmetest ilma algset töögruppi informeerimata välja töötama uut seadust, välismaalaste seadust.

Suur poliitiline skandaal tekkis juba enne välismaalaste seaduse vastuvõtmist. Välismaalaste seaduse algne ja peamine idee oli lihtsustatult, et kõik Eestis elavad endise Nõukogude kodanikud, kes ei ole Eesi Vabariigi kodanikud, on Venemaa Föderatsiooni kodanikud ja kehtestada soovitud reeglistiku kohaselt tuleb neil praktiliselt Eestist lahkuda.

Tulemuseks oli see, et rahvusvaheliselt tuntud impeeriumilagundajast hakkas saama väiklane vähemuste kiusaja. Venemaa leidis siit põhjendusi oma vägede väljaviimisega venitamiseks. Euroopa julgeoleku- ja koostöökonverentsi (CSCE), hilisema Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni ( OSCE ) vähemusrahvuste ülemkomissarist Max van der Stoelist sai Eesti alaline külaline.

Max van der Stoel oli kahekordne endine Hollandi välisminister ja tähelepanuväärne rahvusvahelise elu tegelane. Eestis on temast kujundatud valdavalt negatiivne, lausa Eesti vastase tüütuse kuju. Tõsi, tema rohked visiidid Eestisse tekitasid enamasti ajakirjanduses pahameelelaine, kuid suures plaanis tulid need Eestile kasuks. Kaasa arvatud meie astumisel Euroopa Liitu ja NATO-sse.

Välismaalaste seaduse mahendatult kehtima hakanud redaktsioon tähendas praktilises elus seda, et Eesti riik käsitles siin elavaid mittekodanikke Venemaa Föderatsiooni kodanikena. Kui selline inimene soovis reisile minna, pidi ta taotlema ühekordse ajutise reisidokumendi ja selle peale reisi lõppu tagastama.

See oli analoogiline Nõukogude Liidus kehtinud korraga. Ka siis anti – kui muidugi üldse anti – välispass ühekordseks reisiks ja võeti peale reisi jälle ära. Välisminister Jaan Manitski ütles ÜRO peaassambleel esinedes, et Eesti käsitleb mittekodanikest Eestis elavaid endise Nõukogude Liidu kodanikke Venemaa Föderatsiooni kodanikena.

Nii loodi olukord, kus kasvõi selleks, et elamiseks ja reisimiseks normaalne dokument saada, suruti Eestis elavaid mittekodanikke võtma enesele Venemaa kodakondsus. Välismaalaste seaduse ideoloogide strateegiline eesmärk oli, et kui juba Vene kodanikud, siis Venemaale nad elama ka lähevad.

Selle erakordselt rumala strateegilise “tarkuse” ja tegevuse tegelik tulemus oli targu see, et Eesti riigi sisse hakati kasvatama Vene riiki. Kui kogu ettevõtmine oleks lõpuni jooksnud, oleks Narvas ja Sillamäel elanud üle 90 protsendi Vene kodanikke, Ida-Virumaal tervikuna 70–80 protsenti.

Eesti riik ütles nendele inimestele ühemõtteliselt, et teie president on Moskvas. Seda teadke ja nii elage. Moskva poolt vaadates: igal riigil on mitte pelgalt huvi, ikka kohustus hoolitseda ja kaitsta oma kodanikke, elagu nad siis kus tahes.

Mäletan, kuidas üks vene keeles kirjutav ajakirjanik küsis tookord minult: “Miks te käsitlete meid rämpsuna, millest on vaja vabaneda, miks mitte sõjasaagina?” Tõepoolest, miks?

See suhtumine on hinge jäänud paljudele. Kui eestimeelne ja eestikeelne, õigemini kakskeelne Eesti kodanik küsib: “Miks te nüüd ukrainlasi sedasi vastu võtate, aga meid põlgasite”, siis tasub korraks, pigem lausa pikemalt mõttesse jääda küll.

Lätis olid ja on praegugi samalaadsed rahvastikuprobleemid. Ainult, et kui meil elab Venemaa Föderatsiooni kodaniku passiga umbes 60-70 protsenti, siis Lätis vaid ca 20 protsenti mittekodanikest.

Üllatav on veel ikka veel lugeda, et välismaalaste seadus on olnud lausa sedavõrd oluline, et ilma poleks meid Euroopa Liitu võetudki. Lisaks n-ö Vene riigi Eesti riigi sisse kasvatamisele oli tegelik olukord ju hoopis vastupidine. Tookordsed reeglid, sh kodakondsust puudutavad, vajasid just Euroopa Liitu ja NATO-sse saamise tingimuste täitmiseks korralikku remonti.

Vene küsimus

Endise Nõukogude Liidu kodanike dokumentide probleem leidis mingigi, kuigi mitte igavesena mõeldud lahenduse alles 1995. aastal, kui moodustati Tiit Vähi teine valitsus. Ka siis käis välismaalase passi väljaandmise ümber terav poliitiline võitlus. Küsimus oli lihtsalt öeldes selles, et kas jätkata poliitikat, et Eesti riik ei anna siinsetele mittekodanikele normaalseid dokumente ja suurendab edasi Venemaa Föderatsiooni kodanike arvu või toimub kursimuutus.

Olin tookord üks läbirääkijaid koalitsiooni moodustamisel. Ei olnud lihtne, aga veel keerulisem oli peaminister Tiit Vähil kokkulepitut pärast ellu viia. Nii tugevad olid paljude väljakujunenud poliitilised hoiakud.

Loo algusesse tagasi pöördudes. Minu arvates on toodu eluline näide Tõnis Saartsi mainitud rajasõltuvusest. Tegu on kriitilises arengufaasis ühiskonna poolt omaks võetud ja hiljem raskesti muudetavate hoiakute, poliitiliste korraldamismudelitega, lihtsalt sisseharjunud ja poliitilise dividende tõotavate toimimisviisidega.

Jätame siinjuures pikema arutelu selle üle, kui arukas on Lätis vastuvõetud seadus nõuda kõigilt seal elavatelt Vene passiga inimestelt läti keele eksamit. Tulemuseks on see, et aasta lõpus oleks tarvis umbes 10 000, enamasti eakat inimest riigist välja saata. Või siis Eestis liikumas olev plaan kõrvaldada Vene kodanikud kohalike võimuorganite valimistelt. Nii palju ehk siiski, et Läti ega Eesti sisemist stabiilsust selline poliitika ei tõsta ja Ukrainal sõda võita ei aita. Ühiskonna osade omavahelise suhete suhte kujundamisel on vene kaart ikka laual.

Arusaadav, et Eesti ühiskonnal napib jõudu käsitleda kohalikku vene küsimust pelgalt kui suhtumist vähemusrahvusesse. Ajalugu on meie geenides. Lisaks Ukraina sõda ning Venemaa venelaste valdav suhtumine sellesse. Ka Eestis elava vene kogukonna mõnede aktivistide putinistlikud väljaastumised. Tuleb loota, et meie mitte-eestlastest kaasmaalased seda ka omalt poolt mõistaksid. Me kõik elame Eestis ja meie otsene huvi on, et siinsed venelased oleksid eurooplased. Küllap suurem osa ongi.

Ühiskonna arengust annab tunda seegi, et näiteks Ameerika president on mustanahaline, Prantsusmaa presidendil on ungari juured, Inglismaa peaminister on hindu. Meile omases maailmas pole enam ammu vaid kuningaid, on kas kuningas või kuninganna. Eestis oleme õnneks nii kaugel, et nii president kui ka peaminister on olnud naine. Ka see, et meie suhtumine vähemustesse on selline, et kuulume riikide hulka, kus kehtib abieluvõrdsus.

Päritolu, etniline, keeleline, rahvuslik, abieluline kuuluvus ei saa olla kellelegi takistuseks ühiskonnas edenemiseks kuni kõige kõrgemate ametiteni välja. Mõeldamatu, et siin oleksid mingid nähtavad, poolnähtavad või aimatavad klaaslaed.

Meil on Alika Milova Narvast, Viktoria Ladõnskaja-Kubits Lasnamäelt, Tanja Mihhailova Kohtla-Järvelt, Mihhail Kõlvart, Lasnamäelt. Asjad käivad eesti keeles. Mida rohkem selliseid inimesi, seda tugevam on Eesti. See ongi päriselt ühiskonna terviklikkus. Nii arendamegi riiki, mis “peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Eestis on kõrgeim võim rahva käes. Keda ta valib, keda armastab, nii ongi.

4 kommentaari
  1. Eve 7 kuud ago
    Reply

    Meie rahvas ei saa isegi presidenti valida. Kui oleksid võimul olnud tublid erakonnad nagu oli Rahvaliit ja praegu on Keskerakond ja EKRE siis oleks küll olnud meie Eesti nagu me tahtsime. Aga Laari, Ansipi, Rõivase valitsused ja praegune K.Kallase valitsus tõmbasid kriipsu peale unistusele sellisest Eestist nagu me tahtsime ja ega ühest liidust teuse minek ei toonud ega too midagi head.

  2. Jane 7 kuud ago
    Reply

    Kõikide aegade parim poliitik on meie riigis olnud Edgar Savisaar. Ta oli aus, hooliv, suure töövõimega. See mis Savisaarele tehti meenutab stalinistlikke kuritegusid. Väga paljud eestimaalased armastasid ja austasud teda. Tema haiguse ajal paluti kirikutes tema tervenemise eest.Aga jube on mõelda et kapo tuli rüüstama tema kodu ja surmavast haigusest pääsenud inimene istus ratastoolis ja vaatas pealt. Hiljen veeti teda veel kohtusaali.Muidugi polnud tal mingit süüd.Tema eksnaine läks Reformierakonda ja sai tänu oma endise mehe laimule isegi Riigikokku ja kord isegi Kross loovutas oma koha seal talle. Ma lugesin seda kuskilt. Ega ainult Savisaart ei laimatud seal Reformierakonna tagatoas, said ka mõned teised keskerakondlased oma osa.Kunagi kirjutasid mõned Postimehe ajakirjanikud et neile üeldakse ette millest kirjutada või keda laimata.

  3. Jaak 7 kuud ago
    Reply

    Tore et teadlased kirjutavad suun artikleid.

  4. ei keegi 7 kuud ago
    Reply

    riik ongi lihtsalt üks inimeste loodud organisatsioon eneste teenindamiseks (nagu korteriühistu), selle erisusega, et ta kipub neil üle pea kasvama, neid endid tsenseerima, ajupesu tegema, suuremate taldu lakkuma jne

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.