Andro Roos, Tartu Hoiu-Laenuühistu esimees
Juhtusin suurest meediast kuulma uudist, mis kõlas rohkem nagu tasuta reklaam lihtsameelsetele, et üks eestimaiseks ja eestimeelseks pangaks peetav kolme tähega krediidiasutus laseb 25-35 miljoni euro väärtuses välja allutatud võlakirju 10 aastaks 10.5% aastaintressiga. Jube. Ju vist oleme nii ühiskonna, riigi, rahva kui ka inimestena mülkas. Seejuures moraalses mülkas. Miks ma nii ütlen? Arutleme koos.
Esmalt – 10.5% aastas võlakirja investoritele. See tähendab, et välja tuleb sellel pangal laenata see 25-35 MILJONIT – sisuliselt sms-laenudena nii 12-15%ga aastas. Ühesõnaga – nii pank kui panga investorid soovivad rikastuda meie ühiskonna õnnetumate arvelt. Või leitakse ettevõtjad, kes sellise intressiga ettevõtluse nö edendamiseks (loe: riigimudast nina vee peal hoidmiseks) laenavad? Kehv ettevõtlus. Aga selliseks see ettevõtlus Eesti riigi valitsevate poliitikute poolt muidugi ka muudetamas on. Kas aga meie selliselt lausahnuse motiividel investeerides sellistele väärsuundumustele kaasa peame aitama? Kes selliselt investeerib, see väärarengule oma panuse annab, isegi kui ta sõnades ehk isamaalist juttu ajab. Või olen ma oma hinnangus liiga karm?
Teiseks – 10 aastat?!!? 10 aastat nii kõrgeid intresse – see on pangale kõva intressirisk, millest võib saada likviidsusrisk. 10 aastaga läheb euribor alla, aga selle võlakirjaemissiooni intressimäär jääb soolaseks. Kas leidub asjalikke laenuvõtjaid nii kallile rahale nt 5 aasta pärast? Kahtlane. Isegi ERIALi hoiuseintress oli vist realistlikum…
Ja kolmandaks – see sõna “allutud kohustus”. See tähendab, et kui midagi valesti läheb, siis allutatud võlakirjade omanikud on sisuliselt peaaegu võrdsustatud pangaomanikega – ehk oma raha saadakse tagasi, kui saadakse, viimases järjekorras.
Ahnus pidi upakile ajama. Meie kõik peaksime peeglisse vaatama, sest ega see, et Euroopa Keskpank intresse tõstab, ei tähenda, et meie eestlastena sellega kaasa peaksime minema. Kas poleks auväärne ja tark ja eeskujulik ja riigimehelik kui eestlastena ühiselt tegutseksime-ütleksime: “Ei. Me ei soovi rikastuda oma rahvuskaaslase arvelt! Vennaarmu suurus olgu meie rahva ja riigi troon ja kroon!” See on võimalik kui leiame endas nii mehisust kui inimlikkust.
Ahnust tuleb alla suruda, eriti kui soovitakse olla rahvuslikult, eestimeelselt mõtlevad. Sest mis eestimeelne mõte see oleks, kui teod eestimeelsed poleks.
Mõtleme. Tegutseme.
Kõik saaks korda kui meie rahvas leiaks mehisust ja inimlikkust ja ei annaks oma hääli nendele kes teevad meie elu ebaõiglaseks.
pankuritele peaks olema tõdemus, et ei tohi lubada üle eelarve muutuse (meie juhul kasvu). Kasvab eelarve 7%, peaks lubatav kasvik jääma 6,5% või isegi alla. Sest mingi varu peab samuti olema. Kuid juba 8% võib mõne aastaga ummikusse joosta.
Pangad toimivad ju nii, et laenavad välja ja korjavad rohkem tagasi. Ehk kokkuvõttes peavad pangad jääma nappi kasumisse. meie aga raha ei trüki ega saa rahavooge suunata. Liiga palju ei saa koorida, pole laenutajaid.
Seega tuleb jääda mõistuse piiresse. See LHV lubatud on vaid ajutine. Peagi saavad nad aru et on üle pakkunud ja siis läheb sahkerdamiseks kuni LHV pankrotini.
See, et pangad peavad laenama seda raha välja sama protsendiga, mida intressidena investoritele maksavad, on bullshit!
Sest pangad laenavad raha VÕIMENDUSEGA. Reeglina on see 10-20 KORDA. Aga on olnud ka sajakordseid võimendusi.
S.t. et kui pangal on 25-35 MILJONIT, siis ta laenab välja 250-350 MILJONIT. Nii, et silm ka ei pilgu. Aga mõnikord laenavad pangad näites toodust veel kaks kuni kümme korda rohkem!
.
Ning pankadel on alati küllaltki head andmed raha liikumiste-kõikumiste kohta. Inflatsioon 10% aastas, ja investori saak on NULL.
Tänu KaKa’dele oli meil eelmisel aastal inflatsioon koguni 25%! Suurem kui Ukrainas!
Ning ka see on pankadel arvesse võetud!