Andro Roos, Tartu Hoiu-Laenuühistu esimees
Juhtusin suurest meediast kuulma uudist, mis kõlas rohkem nagu tasuta reklaam lihtsameelsetele, et üks eestimaiseks ja eestimeelseks pangaks peetav kolme tähega krediidiasutus laseb 25-35 miljoni euro väärtuses välja allutatud võlakirju 10 aastaks 10.5% aastaintressiga. Jube. Ju vist oleme nii ühiskonna, riigi, rahva kui ka inimestena mülkas. Seejuures moraalses mülkas. Miks ma nii ütlen? Arutleme koos.
Esmalt – 10.5% aastas võlakirja investoritele. See tähendab, et välja tuleb sellel pangal laenata see 25-35 MILJONIT – sisuliselt sms-laenudena nii 12-15%ga aastas. Ühesõnaga – nii pank kui panga investorid soovivad rikastuda meie ühiskonna õnnetumate arvelt. Või leitakse ettevõtjad, kes sellise intressiga ettevõtluse nö edendamiseks (loe: riigimudast nina vee peal hoidmiseks) laenavad? Kehv ettevõtlus. Aga selliseks see ettevõtlus Eesti riigi valitsevate poliitikute poolt muidugi ka muudetamas on. Kas aga meie selliselt lausahnuse motiividel investeerides sellistele väärsuundumustele kaasa peame aitama? Kes selliselt investeerib, see väärarengule oma panuse annab, isegi kui ta sõnades ehk isamaalist juttu ajab. Või olen ma oma hinnangus liiga karm?
Teiseks – 10 aastat?!!? 10 aastat nii kõrgeid intresse – see on pangale kõva intressirisk, millest võib saada likviidsusrisk. 10 aastaga läheb euribor alla, aga selle võlakirjaemissiooni intressimäär jääb soolaseks. Kas leidub asjalikke laenuvõtjaid nii kallile rahale nt 5 aasta pärast? Kahtlane. Isegi ERIALi hoiuseintress oli vist realistlikum…
Ja kolmandaks – see sõna “allutud kohustus”. See tähendab, et kui midagi valesti läheb, siis allutatud võlakirjade omanikud on sisuliselt peaaegu võrdsustatud pangaomanikega – ehk oma raha saadakse tagasi, kui saadakse, viimases järjekorras.
Ahnus pidi upakile ajama. Meie kõik peaksime peeglisse vaatama, sest ega see, et Euroopa Keskpank intresse tõstab, ei tähenda, et meie eestlastena sellega kaasa peaksime minema. Kas poleks auväärne ja tark ja eeskujulik ja riigimehelik kui eestlastena ühiselt tegutseksime-ütleksime: “Ei. Me ei soovi rikastuda oma rahvuskaaslase arvelt! Vennaarmu suurus olgu meie rahva ja riigi troon ja kroon!” See on võimalik kui leiame endas nii mehisust kui inimlikkust.
Ahnust tuleb alla suruda, eriti kui soovitakse olla rahvuslikult, eestimeelselt mõtlevad. Sest mis eestimeelne mõte see oleks, kui teod eestimeelsed poleks.
Mõtleme. Tegutseme.