Lauri Laats: peaministripartei jõuõlg surub partnerid tugevalt vastu maad

Lauri Laats

Praeguse poliitilise tupikseisu suurim probleem on asjaolu, et kaitselahinguid pidaval valitsusel ei ole mahti riigi ja rahva probleemidele tähelepanu pöörata. 

Sel nädalal algas riigikogu sügisene istungjärk, mis andis ajakirjanikele taas võimaluse teha poolkohustusliku galerii rahvasaadikute sõidukitest ning rahvas sai kindlustunde, et igapäevase leiva kõrval pakutakse jätkuvalt Toompea poolt ka tsirkust. Hoogu ei pidanudki võtma, sest jätkata saab lendstardis sealt, kus kevadel pooleli jäi.

Suur suvi võinuks ju ehk isegi poliitilisi pingeid leevendada, kuid idavedude käigus kaotsi läinud peaministri moraalne kompass garanteerib nüüd hoopis vastupidise. Kõige selle juures tunnevad end eriti näruselt Reformierakonna koalitsioonikaaslased, kes peavad viigilehena võõrast häbi varjama, kuid vastu hakata ka ei julge.

Reformierakonna kevadine seljavõit riigikogu valimistel tõotas endaga kaasa tuua nihke niigi nihkesse läinud poliitilises süsteemis. Korraliku häältevaruga ametisse asunud liberaalselt koalitsioonilt võinuks ju oodata stabiilset valimistsüklit, kuid peaministri partei jõuõlg surub partnerid vastu maad sedavõrd tugevalt, et eelduspärane tasakaal koalitsiooni sees ei toimi.

Riigikogu esimees, pane kand maha!

Asjaolu, et parlamendi praeguses koosseisus on toimiva koalitsiooni valemis igal juhul sees Reformierakond, paneb koalitsioonipartnereid käituma alalhoidlikult. Silmatorkamatu käitumise juures paistab aga kaugele, et magus võim on enesekriitika osas huuled kõvasti kokku kleepinud. Kuidas muidu selgitada siis asjaolu, et Keskerakonna kongressi valimistulemuse selgudes leiab riigikogu esimees Lauri Hussar aega, et meedia vahendusel Keskerakonnale kiiret hukku kuulutada, aga peaministri skandaalile hinnangut ta anda ei suuda?

Kahjuks peegeldub ka riigikogu töö ummikusse jõudmisest just selle esimehe nõrkus oma erakonna põhimõtete maksmapanemisel koalitsioonis. Eesti 200 välja käidud uus poliitika ning asjade teisiti tegemine on viinud meid tõepoolest teistsugusesse reaalsusesse.

Veel aasta või paar tagasi oleks iga poliitikahuviline välja naernud väite, et ühel päeval hääletab riigikogus koalitsioon maha opositsiooni õiguse küsida protseduurilisi küsimusi ning arupärimisi lihtsalt ei võetagi päevakorda. Kuskilt ei paista parlamendi esimehe sisemist põlemist, mis võiks anda lootust, et temast saab kompromisside sõlmija, kes suudab töörahu jälle taastada.

Jutuga, et “enamus peab saama oma tahet ellu viia” pole läbirääkimistel paraku midagi peale hakata. Riigikogu esimehe positsioon on praeguseks devalveerunud lihtsalt kõrgepalgaliseks poliitiliseks töökohaks, mis sisuliselt allub valitsuse tahtmisele. Võiks ju ka eeldada, et endise staažika ajakirjanikuna ning nüüd seadusandliku institutsiooni kõrgeima esindajana suudab Hussar panna idavedude skandaalis kanna tugevalt maha ning koalitsioonipartnerilt vastuseid nõuda, kuid asi on sellest väga kaugel.

Sotsiaaldemokraatidelgi on, mille üle mõelda, sest valitsuse senised otsused soosivad ühiskonnas kihistumist üha kiiremini ning rohkem, ebavõrdsus suureneb, keskklass kooritakse paljaks, vaesed jäävad veel vaesemaks. Vähesedki koalitsiooni peavoolust erinevad piuksatused silutakse kiirelt ära ning vastuhakku ei sallita.

Küll aga tundub, et erinevalt Eesti 200 saadikutest häirib sotse Reformierakonnas toimuv päriselt ning head nägu tehakse vaid vajaduspõhiselt. Pole välistatud, et see rahulolematus kulmineerub ühel hetkel ka peaministriparteile jõuliste tingimuste esitamisega edasise koostöö jätkumise osas, sotsidele tuleks selline seisukohavõtt kindlasti kasuks.

Kas probleemid lahenevad iseenesest?

Kogu selle poliitilise tupikseisu suurim probleem on aga asjaolu, et kaitselahinguid pidaval valitsusel ei ole mahti riigi ja rahva probleemidele tähelepanu pöörata. Jätkuv majanduslangus ning saabuv kütteperiood koos kasvavate energiahindadega on jäetud igaühe enese mureks. Planeeritavate maksutõusudega halvendatakse majanduskeskkonda ja toimetulekut veelgi ning iga kriitilise märkuse tegija sõimatakse lihtsalt läbi.

Mis siis saab? Küllap jääb ka sel korral kehtima vanarahva tõdemus, et uhkus ajab upakile. Parlament on vaid paar päeva saanud istungjärku pidada, kui koalitsioonisaadikute silmist peegeldub juba väsimus ja tüdimus selle olukorra pärast, kuhu nad on sattunud. Kuni aga peaminister Kaja Kallas ei suuda leppida mõttega, et ka keegi teine võiks olla peaminister, läheb asi üha piinlikumaks.

Iga nädalaga, mil laekub juurde järjest uusi segaseid asjaolusid ning mil Kaja Kallas muutub järjest ärritunumaks, suureneb ka üldine tüdimus. Piisavalt kõrge keemistemperatuuri tulemusel kerkib ühel hetkel kaas pealt ning see juhtub pigem varem kui hiljem.

8 kommentaari
  1. Nojah 8 kuud ago
    Reply

    Kõik on õige. Minu meelest Aga Riigikogu esimehest peab ju ka aru saama. Suure palga pärast on ta valmis toetama meie valitsuse totraid otsuseid ja kui ta seda ei teeks kaotaks oma koha. Peavoolumeedia on ka Reformierakonna hääletoru. Kunagi kirjutasid mõned Postimehe ajakirjanikud et neile öeldakse ette millest kirjutada ja keda laimata ja eks nad pidid oma töökohast loobuma. Aga me pole iseseisvad, oleme liidus ja teiste käsualused. Nüüd on meil ka vilets valitsus ja sellist Eestit küll ei tahtnud.

  2. Tähelepanelik Tööline 8 kuud ago
    Reply

    Tõsi ta on. Hästi ja sõnaosavalt seletatud.
    Kuid üks suur asi on siiski taustal ja see asi pole hea… Kogu meie väikese ning iseseisvusetu (USA)sateliitriigi sisepoliitika on kõigest tuletis. Totter tuletis isama totrast -diootsest-russofoobsest, ebaõnnestunud, sõda provotseerinud USA hegemooniat justkui tugevdada ning NATO-t laiendada tahtvast rapsimisest.
    See totter ja lühinägelik poliitika koos kõigi tuletistega variseb kokku lähiaastatel. Ja mis me siis teeme? Olukorras kus kõige suuremaks kaotajaks on Euroopa. Läheme koos Euroopaga allavett-sest dollaripõhine Bretton Woods ühes Euroopaga läheb allavett?
    Ma arvan, et KE juhtkonnal on siiski sahtlis (mitte prügiurnis) koostöölepe Ühtse Venemaaga ning pisut mõistust (nagu hõimuvelledel Ungaris)-et see Eesti heaks tööle rakendada päästmaks mis päästa annab enne kui peame hakkama kartulikoori sööma.

    Tagumine aeg on mõista, et möödas on vigurdamise ja lolli mängimise aeg, on saabunud reaalpoliitika aeg ja aeg meelde tuletada O. von Bismarcki sõnu: ” Ärge oodake, et kui olete Venemaa nõrkuse ära kasutanud, saate igavesti dividende. Venelased tulevad alati oma rahale järele. Ja kui nad tulevad – ärge toetuge jesuiitide lepingutele, mille olete alla kirjutanud ja mis teid väidetavalt õigustavad. Nad ei ole seda paberit väärt, millele need on kirjutatud. Seetõttu tasub venelastega kas ausalt mängida või üldse mitte mängida.”

  3. Jane 8 kuud ago
    Reply

    Keskerakonnas on mitmeid tublisid poliitikuid ja üks paremaid on L.Laats.

  4. Jaak 8 kuud ago
    Reply

    Ega Brüsseli poliitikud ei luba meie poliitikutel välispoliitikas õigust mõista. isegi mina tavainimesena mõistan et kui poleks olnud väljaspoolt ässitamist ja tapariistade andmist Zelenskile poleks ka sõda ja kõik oleks jäänud endiseks. Aga Biden tundus ise huvi Donbassi vastu kus ta pojal on aktsiaselts. Eks peamine oli tahe Venemaad nõrgestada ja ega ilmaaegu eu saadetud NATO-t Venemaad ümbritsema. Mitmed naftariigid olid USA poolt pommitatud ja minu teada esimese asjana Biden lasi Süüriat pommitada. Aga ka parimad poliitikud ei tohi halvustada USA ega EL-u tegevust. KESKERAKOND ON ALATI TEINUD SISEPOLIITIKAS PALJU HEAD MEIE RAHVALE JA OLEKS TEINUD KA EDASPIOI.Meie väike ja vaene riik ei peaks teisi riike abistama sest vajame ise abi eriti kui meil on nii vilets valitsus nagu praegu.Ja vihavaenu õhutamine toob vaid meile endale häda kaela.

  5. m.k. 8 kuud ago
    Reply

    Keskerakond peaks europarlamendis liberaalide fraktsioonist ruttu välja astuma.
    Kuidas saab olla üldse samas fraktsioonis…Reformierakonnaga.
    Keskerakond on ainuke alternatiiv reformile.

  6. robert 8 kuud ago
    Reply

    Peaministri toetamine oravapartei liikmete poolt on vääritu See näitab kui moraalitu saab üldsegi üks erakond olla Aga tõsi on ka see et oravate enesekindluse taga on olnud ka keskerakonna laialivalguv poliitika Referendum lasti põhja e valimistega nõustuti JUstkui Kalevipoeg kes ise oma jalad alt nüsib Suslov lasi jalga aga no nüüd saab ta isamaalaste hulgas ussitada Ratas lasi end riigikogu aseesimeheks susserdada ja lakub kellegi teatud organeid Pole tahetud vastu seista jeestidvesti propale ega sotslitside homolembusele Tulemus on käes Paistab kas lukumeister jälle peab lukke vahetama või ehk saate Kesknädala andetust toimetajast lahti Kuidagi on usk keskerakonna uuest tõusust niruvõitu Kui vaid erakonna esimees selg sirgu kõnnib aga ümber kari koogutajaid jasussutajaid pole midagi head loota

  7. Jura Koffimassin 8 kuud ago
    Reply

    Kesikud = kleptoparasiidid.

  8. Tõnuh 8 kuud ago
    Reply

    Valitsevad erakonnad ei tee midagi meie rahva heaks Keskerakond on parim erakond.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.