Mihhail Kõlvart: Õpetajaid väärtustades tagame ühiskonna kvaliteedi tulevikus

Mihhail Kõlvart

Õpetajad on läbi aegade kandnud olulist rolli riigi ja ühiskonna tuleviku kujundamisel, mistõttu oodatakse õpetajatelt ka rohkem kui mistahes teise ameti esindajatelt. Ent riik ei saa nõuda koolmeistritele pandud ootuste täitmist selleks ise midagi vastu andmata ja panustamata.

Streik on äärmuslik meede, kuid sellega soovivad meie haritud ühiskonna ja riigi nimel iga päev töötavad õpetajad kõige lihtsamal ning selgemal viisil riigijuhtidele öelda, et samal viisil ei saa enam edasi minna. Hariduse väärtustamisel on väga suur roll õpetajatel ning kui ka riigile on haridus prioriteet, peab see peegelduma ka reaalsetes tegevustes ja otsustes. Sealhulgas õpetajate töötingimustes ja -tasus.

Riik soodustab ebavõrdset konkurentsi

Kuni riik ei sea esikohale investeeringuid haridusse, ei ole aus seada ka suuri ootusi haridussüsteemile ja õpetajatele. Ehkki oleks oodanud, et oleme 2023. aastaks jõudnud ühiskonnas ühisele arusaamisele, et haridusse tehtud investeeringud ei ole ainult isikliku arengu ja heaolu alus, vaid selle kasutegurid ulatuvad üksikisikust palju kaugemale, mõjutades kogu ühiskonda ja riigi tulevikku ning selle kvaliteeti.

Teadaolevalt ei ole õpetajate töökoormus enam aastaid olnud proportsioonis nende töötasuga, mistõttu lahkuvad paljud kvalifitseeritud pedagoogid töölt ja asemele tulevad sageli vastava ettevalmistuseta õpetajad. Olukorras, kus õpetajate keskmine vanus aina kasvab, noori õpetajaid ei ole koolidesse tulemas ja iga viies õpetaja on nõutava kvalifikatsioonita, satub ohtu ka hariduse kvaliteet.

Noorte järelkasvu ega huvi õpetajaameti vastu ei ole tekkinud ning see on paljuski tingitud just konkurentsivõimetust töötasust. Õpetajatelt nõutakse vähemalt magistritaseme haridust, samas kui nende töötasu miinimum on teistest kõrgharidust nõudvate ametikohtade palkadest kohati kolmandiku võrra madalam. Praegu ei ole riiklikust haridustoetusest võimalik maksta õpetajatele konkurentsivõimelist palka. Ja mitte ainult konkurentsivõimelist, vaid ka nende töö väärilist tasu.

Seetõttu on omavalitsused sundolukorras ja peavad ka omalt poolt panustama. Kahjuks tuleb möönda, et koolid ja omavalitsused on tihedas konkurentsis õpetajate leidmisel ning nende värbamisel. Seega ei ole kuidagi õiglane ega õigustatud, kui riik eelistab palgakasvus üht või teist piirkonda ning ressursi jagamine ühest taskust teise ei tekita lisaväärtust. Sellega riik üksnes soodustab ebavõrdset konkurentsi, lahendamata sisulist probleemi.

Riigi algatatud haridusreformid nõuavad haridusasutustelt pidevat kohanemist, tuues kaasa lisaülesandeid ja -kohustusi. Selleks et mõista õpetajate töö keerukust, tuleb heita pilk nende argipäeva kaasava hariduse kontseptsioonist lähtuvalt. Üksnes õpetaja teab, kui palju ettevalmistust ja pühendumist nõuab ühe tunni läbiviimine klassis, kus kõik õppijad vajavad individuaalset lähenemist ja mõistmist. Ilma põhjaliku ettevalmistuseta ja selleks aega võtmata ei pea ükski õpetaja sellist tundi õpilase ootustele vastavaks.

Tallinnas on õpetaja keskmine palk 120,5 protsenti Eesti keskmisest

Et tagada õppurile just tema arengut soodustav õpikeskkond, tuleb õpetajal olla mitmes rollis. Tänapäeval käib multifunktsionaalsus õpetajaametiga – nagu ka paljude teiste ametitega – kaasas, kuid õpetajalt nõuab see iga päev palju aega. Lõpuks päädib see tööjõunappuse tingimustes lihtsalt läbipõlemisega.

Ei ole kahtlustki, et õpetajate töötasu peab olema õiglane nagu mistahes teise ameti esindajatel. Õiglane töötasu peab arvestama kõiki õpetaja tööülesandeid, kohustusi ja spetsiifikat. Üldised palgakorralduse põhimõtted, muuhulgas töötasu alammäär, peavad olema ühtsed igas Eesti paigas, kuid samas tuleb lähtuda ka iga õpetaja töö sisust. Seega peavad kõik kvalifitseeritud õpetajad alates Kihnust Ida-Virumaani saama väärikat tasu vastavalt töökoormusele ning riik peab selleks panustama võrdselt õpetajate palkadesse, eelistamata konkreetseid piirkondi.

Kuid et tagada õpetajatele kindlustunne, õiglane kohtlemine ja vältida tasustamata töö tegemist, tuleb suurendada diferentseerimisfondi vähemalt 20 protsendini. Ja palgatõusu õigustatud ootuses on kõik õpetajad, sealhulgas kohaliku omavalitsuse eelarvest palka saavad lasteaia- ja huvihariduse õpetajad.

Käesoleval aastal tõusis õpetaja töötasu alammäär 1749 ja keskmine palk 1845 euroni, Eesti keskmise palgaga võrreldes edasiminekut ei toimunud. Tallinnas on näiteks üldhariduskoolide õpetaja keskmine palk praegu 120,5 protsenti Eesti keskmisest palgast ehk 2203 eurot. Ühtlasi tagab Tallinna linn kõikidele linna eelarvest palka saavatele õpetajatele ja tugispetsialistidele riigi kehtestatud õpetajate töötasu alammäära ehk 1749 eurot. Kuid me ei saa nende arvudega rahul olla, sest teadaolevalt sõltub töötasu suurus paljuski just töökoormusest. Liiati ei ole see praeguses majanduslikus olukorras ka piisav, et tagada õpetajate rahulolu ja järelkasv.

Kool on ühiskonna peegel

Et õpetajaid toetada ja motiveerida, oleme pealinnas haridustöötajate palgamäärasid igal aastal korrigeerinud. Nii tõusid tänavu ka munitsipaallasteaedade ja -huvikoolide õpetajate palgad ligi 24 protsenti, saavutades sama taseme kooliõpetajatega. Tallinna lasteaedades on ühtekokku 140 tugispetsialisti ning 2352 õpetaja ja 1073 õpetaja abi töökohta, mille palgakulu on aastas kokku 88,8 miljonit eurot, millest riigi toetus moodustab 2,3 miljonit ehk 2,6 protsenti. Linna 58 üldhariduskooli õpetajate ja tugispetsialistide tööjõukulud on aastas kokku 127,3 miljonit eurot, millest riigi toetus tööjõukuludeks on 120 miljonit eurot ehk 94 protsenti. Tallinna kümne huvikooli õpetajate tööjõukulu on aastas 8,6 miljonit eurot ehk Tallinna linn katab nende töötasu sajaprotsendiliselt oma eelarvest.

Ka eestikeelsele haridusele üleminekul toetab Tallinn täiendavalt veel kõiki haridusasutusi, pakkudes selleks keeleõppe võimalusi, õpetaja abisid koolidele, metoodilist tuge ja koolitust. Niisamuti soovime uuest aastast tõsta klassijuhataja tasu. Suurima omavalitsuse ja koolipidajana moodustavad haridusvaldkonna kulud igal aastal kõige suurema osa Tallinna eelarvest, kuid see on olnud meie teadlik investeering.

Kool on ühiskonna peegel, kus ilmnevad ühiskonnale iseloomulikud väärtused ja hoiakud ning nende hoidjad ja kandjad on õpetajad. Seega toetame õpetajaid, kelle suunata ja juhendada on meie riigi tulevased akadeemikud, teadlased, juhid, ministrid ja presidendid. Selleks soovivad Tallinna haridusasutused säilitada õpetajate töötasu ka streigi ajal.

Artikkel ilmus ka Postimehes

2 kommentaari
  1. üks pedagoog läks vähemaks keskist 5 kuud ago
    Reply

    aga võib olla see oligi hea , et reformi ülekolis? Kuidas nüüd Riigikogus edasi – juunis ütles too – et temale teerull ei meeldi ja nüüd astus sinna. Riigikogu kohast peaks ta nüüd jääma ilma , sest valitud koht kuulub Keskile ja peaks järgmine sissesaama sellele kohale , mitte -et mandaadi saanu kõnnib oma kohaga kuskil mööda ilma ringi – natuke siin ja siis jälle mujal …. Riigikogusse valinud pole temale mandaati andnud elevandi moel trampimiseks , tundub -et EV 2 on muutunud prügikastiks nagu hr.Baskini Vanalinnastuudio etenduse nimi oli.

    —————————
    Võimalik , et järgneval on seos ülekolijaga ? See oleks huvitav lugu – baltimaade ja venemaa kauba esindaja 🙂
    https://www.yrittajat.fi/yhteystiedot/nikolai-juferev/

  2. Tähelepanelik Tööline 5 kuud ago
    Reply

    Kuulsin Lindora laadal ühemeeleheitel pensionäri sajatamisi peaministri aadressil . Nägi laadal riigikogu liiget Sibula Priitu ja küsis talt, et mis te lasete sel Kallase Kajal eesti rahvast koorida, et kas teil seal Toompeal tõesti ei leidu juppi nööri, et ta üles puua !!!?… Mina füüsilist vägivalda ning arveteõiendamist heaks ei kiida aga viimastel aastatel Eestis toimuv: hüperinflatsioon ja elukalliduse tõus, moraalselt küsitav toimetamine nii vene suunal kui ka siseriiklikult -kodanikele näkku valetades ja neiletagantjärgi veel näkku irvitades võimaldab mul mõista pensionäri meeleheidet ning frustratsiooni.

    Ja siis peale kõike seda… dr. Jufereva-Skuratovski ülekolimine RE-sse… !!

    Sedasorti reeturlust nimetaksin mina poliit-kadakasaksluseks, tõusikmatsluse eriliseks agregaatolekuks. Rõve-ilge-rõlge poliitpuuk paljastas oma võimuapla-ahne palge. Prrrr. Külmavärinad tulevad peale kui mõtlen , et kes krt sellise tõusiku on teinud ja kasvatanud ? Kui oleks näinud kui tehti ja kasvatati, oleks öelnud: ärge tehke.

    Ma saan aru kui noor inimene areneb, saab vanemaks, targemaks, hakkab taipama tasapisi, meel muutub aga et kui doktorikraadiga kõrge parteitegelane kandideerib ühes erakonnas ja siis hüppab poole aasta pärast 180 kraadi teise suunaga paati…? Müüdav hing, moraalne värdjas saab nii teha. Muud mitte.

    p.s. “Kadakasaksluse” mõiste oli ajakirjanduses 20.saj. alguses pidevalt ja erinevates seostes esil üldjuhul negatiivse konnotatsiooniga. Selle mõiste ümber koondusid mitmesugused avalikkuses levinud halvustavad hoiakud “ümberrahvastunute” või nende inimeste suhtes, kelle puhul polnud üheselt selge, millisest rahvusest nad olid. Eesti iseseisvumise ajaks oli “kadakasakslase” mõiste tähendus kunagisega võrreldes mõneti laienenud ja enam ei tähistatud sellega ainult nn. poolsakslasi, kes täielikult assimileerumata olid osaliselt omaks võtnud sakslaste eluviisi. Seda saaks defineerida kui sakslase aseainet – ersatz-sakslast, s. o. kui niisugust eestlast, kes rumaluse või ainelise kasu pärast oma rahvuse maha salgab, sellega ennast oma loomulikust rahvuslikust tagapõhjast lahti ütleb ja igaviisi katsub Saksa rahvuse mantlit enesele selga tõmmata. Et aga inimesel raske on looduse poolt kaasa antud põhijoontest täiesti lahti lüüa, siis jääb kadak kahe rahvuse vahele rippuma ja peaks olema õieti ühte viisi vastik mõlemale poolele rahvusliselt mõtlevale kodanikele – nii eestlastele kui sakslastele.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.