Otsitakse vabatahtlikke riigieelarve koostamiseks

Lauri Laats

Lauri Laats Riigikogu liige, Keskerakonna aseesimees

Valitsuskoalitsiooni kõnelused riigieelarve teemadel suutsid tõenäoliselt üllatada ka läbirääkijaid endid. Kuidas oleks kui bussijuht palub poole sõidu pealt järjest reisijatel rooli taha istuda, sest ometi teavad ju inimesed ise oma koduteed kõige paremini? Kuidas oleks kui arst palub operatsiooni kestel ühel hetkel patsiendil endal jätkata, sest kes ikka inimese keha nii hästi tunneks kui mitte inimene ise? Kui see kõlab kõhedust tekitavalt, siis kuidas oleks kui valitsus palub rahval endale ise maksud määrata, sest kes ikka teaks, mida maksta kui mitte inimesed ise? Ometi oleme sellisesse olukorda jõudnud, anno Domini 2023.

Arrogantsist dissonantsini

Reformierakonna kevadine valimisvõit oli muljetavaldav, pole mõtet eitada. Kampaania ehitati üles suurepäraselt ja veenvalt ning omajagu andis hoogu ka konkurentide kesine sooritus. Sellega sai ilus aga ka otsa, sest sisuliselt juba järgmistest päevadest hakati kampaanias räägitut lahustama ning lubadusi tagasi võtma. Kõigele sellele löödi aga kõlavalt käega, sest päästeti selle hinnaga Eesti ju hirmuäratavast konservatiivsest poliitikast.

Peame aga nentima, et ennustused efektiivse koalitsiooni musternäitest kukkusid läbi ning mida kuu edasi, seda sügavamale ummikteele on Eesti poliitika jõudnud. Põhjalikke analüüse väärib opositsiooni obstruktsioonile järgnenud koalitsiooni vabameelne tõlgendus parlamendi töö korraldamisest – ja küllap neid ka tulevikus tehakse. Prunt opositsiooni suhu polnud aga veel päris kinnigi löödud kui juba üllatas peaminister oma idavedude skandaaliga, mille  näol oleme saanud veenduda, et osad on võrdsemad kui teised – quod licet Iovi, non licet bovi.

Seegi polnud aga veel kõik, sest valitsuskoalitsiooni kõnelused riigieelarve teemadel suutsid tõenäoliselt üllatada ka läbirääkijaid endid. Justkui välgust tabatud pilkudega tunnistati kaamerate ees, et raha on otsa saanud ning valimistel lubatut tegelikult täita ei saa, hoopis ära peab hakkama võtma. Sellele järgnesid nii mõnegi ministri uhkelt sõnastatud pressiteated, kuidas just nende valdkonnast enam kuidagi pole võimalik midagi kokku hoida. Teised ei vaevunud aga sedagi tegema.

Puudu on 400 miljonit

Selleks, et valitsus jõuaks arusaamisele, et käituma peab väga kokkuhoidlikult ning riigi rahaga on kitsas käes, kulutati 17 700 eurot Vihula mõisas nõupidamisele. Tõsi, tegemist on küll äärmiselt kena kohaga, mis paljudele inimestele tööd ja leiba tagab, seega päris tühja see kulutus ei läinud. Ometi võinuks tühja rahakoti tõdemusele sama hästi jõuda ka Stenbockis istudes ning hulk aega oleks kokku hoitud.

Reformierakonna mantra, kuidas osatakse riigi rahaasjadega ümber käia, hakkab aga mõjuma juba pilkeloona, sest nüüd on asutud otsuseid langetama katse- ja eksitusmeetodil. Sealjuures pole vajalikud ei analüüsid ega ekspertarvamused, Riigikontrolli kriitika eelarve koostamise põhimõtete osas kõlab samuti vaid kurtidele kõrvadele. Välja tullakse hoopis teadaandega, et 400 miljonit on tulureal puudu, aga kirja pannakse see tulu ikka, selleks et rahvas ise saaks otsustada, millist maksu suure rõõmuga maksta. Väärib meenutamist, et Reformierakonna maksuküüru kaotamise valimislubadus – see puutumatu püha graal – maksab umbkaudu just sellise summa… Joosep Toots ütleks tõenäoliselt oma kuulsa: „Kui te nüüd nalja ei tee, siis on see küll päris kena nali.“

Kõrgema võimu kandja on andnud mandaadi Riigikogule, kes valinud ametisse valitsuse. Seesama valitsus laiutab nüüd aga käsi eelarve koostamise ülesande täitmise osas, mis on selgesõnaliselt kirjas põhiseaduses! Mida tehtaks juba mainitud bussijuhi või arstiga, kes paluvad inimestel endil töö üle võtta – küllap nende leib enam väga pikk ei oleks. Aga peaminister, näe, ütleb et tema lahkumine oleks hetkel vastutustundetu. Sellistel hetkedel tekib tunne, et meie maakera sees võib tõepoolest olla üks teine ja hoopis suurem maakera.

Elame üle ka praeguse aja

Eesti inimesed on toime tulnud igasugustel aegadel ning küllap saadakse mingil viisil hakkama ka Kaja Kallase kolmanda valitsuse poliitika tulemustega. Meil on erakordselt palju nutikaid inimesi ja töökaid ettevõtjaid, kes leiavad edu ning kasvu toovaid lahendusi. Riigi juhtimisel pole sugugi häbiasi parimaid teadmisi kaasata. Seda peab aga tegema päriselt, mitte vaid siis kui on vaja viigilehte riigieelarve augu ette.

Raske on uskuda ministrite siiraid silmi kui mahukate seaduseelnõudel arvamuse andmiseks jäetakse tihti vähem päevi kui kahel käel sõrmi, kuid maksutõusu lubavad üllad valitsejad oma alamatel ise välja pakkuda – ja seda kohe päris pika aja jooksul.

Lõpetuseks sobib hästi Andrus Ansipi hinnang praegusele olukorrale: „Rahvaga ei räägita piisavalt ja ei mõelda ka tulevikule piisavalt.“

3 kommentaari
  1. Jane 7 kuud ago
    Reply

    Keskerakonnas on palju tublisid, tarku ja hoolivaid poliitikuid. Laats on parimatest parim. Praeguses valitsuses pole ühtegi sellist. aga näe imet rahvale meeldivad sellised poliitikud kes ei soovi meie rahva elu paremaks muuta ja valivad neid ja ni saimegi sellise viletsa valitsuse. ja nüüd sümpatiseerb neile erakond Isamaa ehkki selle erakonna poliitikud pole teinud meie rahva elutaseme tõstmiseks midagi kuigi kõlavais sõnu on olnud ohtralt. nad on olnud vaid kohatäiteks.ja Karilaid reetis Keskerakonna ja läks sinna üle. On ka teisi reetureid. Kuigi Keskerakond on praegu madalseisus on ta Eestimaa parim erakond ja nende valitsemise ajal tehti sisepoliitikas palju head.

  2. Jaak 7 kuud ago
    Reply

    Muidugi räägib Laats alati õiget juttu ja on parim. Ma ei saa aru miks nii palju miljoneid meie maksumaksja raha anti Ukrainake, Me vajame ise abi ja ei pea kedagi abistama. LAS NEED KOLM VALITSEVAT ERAKONDA HAKKAVAD KOGUMA OMA SUUREST RAHAKOTISTVÕTTES RAHA JA PANEVAD RIIGIKASSASSE. RAHVAS EI PEAKS KANNATAMA NENDE RUMALATE TEMPUDE PÄRAST. See raha mis läks tapatalguteks oli nagu tilk merre aga meid oleks aidanud. Meie valitsus on hoolimatu meie rahva heaolu suhtes.

  3. Tähelepanelik Tööline 6 kuud ago
    Reply

    Poleks iialgi osanud arvata, et kunagi milleski Andrus Ansipiga ühte meelt saan olla …aga olin kui ta irvitas ikka väga lahtise lõuaga selle nalja üle mida eesti ajakirjandus miskipärast endiselt Eesti peaministriks nimetab. Naeran minagi.
    Kunagi kui mu tütar -pesamuna oli pisike-nii 3-4 aastane, siis tegime ükskord lõunalauas tema aadressil nalja. Tema ei naernud, oli mossis. Ütlesin talle lohutuseks, et me tegime nalja, ära mossita… tirts vastas, et nali on siis kui kõik naeravad:)
    Sõjaprintsess on aga puhta püksata, alasti oma imbetsiilsuses ja infantiilsuses – see on selline üldrahvalik nallanummõr et isegi oma-oravapuntra vanad töllid irvitavad.
    On tõesti nallakas kui laps on lollakas.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.