Saksa-Prantsuse kultuurikanal Arte saatis eetrisse viieminutilise saatelõigu sellest, kuidas eestimaalaste ostujõud on dramaatiliselt kukkunud pärast koroonakriisi ja Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse.
“Eesti võitles eelmisel aastal ülikõrge inflatsiooniga rohkem kui ehk ükski teine Euroopa riik. Selle tagajärgi võib tänaseni tunda, sest hinnad jäid oluliselt kõrgemaks kui enne koroonapandeemiat ja Venemaa sõda Ukraina vastu. Suurema osa inimeste palgad pole sel perioodil aga hindadega võrdväärses tempos tõusnud,” seisab saate tutvustustekstis.
Terves eurotsoonis tõusid tänavu novembri seisuga hinnad 2,4 protsenti. Seejuures tõusid toiduainete, alkoholi ja tubaka hinnad 7 protsenti. Energiahinnad aga kukkusid 11,5 protsenti. Iseäranis kõrge inflatsiooninäitaja oli aga Baltikumis. Näiteks Eestis kallines elu eelmise aasta novembri seisuga 21 protsenti, muutudes tänavu novembriks, tõsi küll, sellest taas 4 protsendi võrra odavamaks.
Tõnismäe aerovõtetega algavas saatelõigus tõdeb ajakirjanik Tom Feldmann, et väliselt pole Tallinnas praeguseks jälgegi sellest võimsast inflatsioonist ja majanduskriisist, millega terve Baltikum eelmisel aastal rinda pistma pidi.
“Elukalliduse tõus tipnes enam kui 25-protsendise kasvuga, mis on tänaseks tubli 4 protsenti langenud. Küll aga pole põhjust veel rõõmustada, sest langusesse läinud kütuse- ja elektrihindade kõrval püsivad toiduainete hinnad jätkuvalt kõrgel,” räägib Feldmann stand-up‘is.
Tallinna raekoja platsi jõuluturul tõdeb Feldmann, et kuus eurot supi ja neli eurot kohvi või tee eest on paljude eestimaalaste jaoks järelemõtlemiskoht. Ajakirjanik teeb juttu enda kolmest lapsest kahega vanalinna jalutama tulnud üksikema Helena Astoniga, kes peab enda sõnul kõik kulutused eelnevalt läbi mõtlema. Aston tõi näiteks, et kuigi lapsed tahtsid temaga koos Harjumäele uisutama minna, ei pidanud ta seda võimalikuks, sest erinevalt lastest pidanuks ta täishinna maksma. Töötades küll tarkvarafirma ülekandeteenuste vanemspetsialistina, on ta endale hankinud lisatöö, müüb maha isikliku auto ja peab läbi mõtlema, kuhu lastega üldse läheb, et see rahaliselt mõistlik oleks.
“Inimesed ootavad, mis saama hakkab. Ostetakse vähe,” räägib endanimelise tekstiilistuudio omanik Mare Kelpman jaekaubandust raputavast järsust inflatsioonist. “Meie jaoks on absoluutselt kõik hinnad tõusnud – Itaalia lõngadest alates kuni raamatupidamisteenuseni välja. Sõja algusest peale pole me riskinud mingilgi määral hindu tõsta, aga kuna nüüd tõuseb käibemaks, siis tegelikult peame me tõstma hindu.”
Saatejuht märgib, et kuigi hinnad tõusevad, ei süüdista eestimaalased eurot ega euroliitu, vaid näevad põhjuseid pigem Kremlis.
“Kahjuks pole me viimaste aastate vältel suutnud piisavalt hästi enda elektritootmisvõimsust üles ehitada. Oleme suures sõltuvuses enda naabrite energiatootmisest ja -hindadest ja seetõttu on meil ka rasked ajad,” möönab Eesti Panga majanduspoliitika ja -prognoosi allosakonna juhataja Rasmus Kattai ingliskeelses intervjuus.
Feldmanni hinnangul on eestlased aga majanduslike turbulentsidega harjunud, sest pärast Nõukogude Liidu lagunemist kulus neil riigi ülesehitamiseks kümme aastat ning ka 2008. aasta majanduskriisi eest maksti korralikult lõivu.
“Peab mainima, et vaatamata taltunud inflatsioonile on hinnatase praegu 30 protsendi võrra kõrgem kui kolm aastat tagasi,” lisab Kattai.
“”Jääme rahulikuks ja paneme edasi!” – sellise suhtumisega on eestimaalased inflatsiooni ja sellega seotud ostujõulanguse peaaegu et stoiliselt ära kannatanud,” lõpetab Feldmann optimistlikult, enne kui lisab, et peale parempopulistliku EKRE pole ükski parlamendipartei üritanud kriisi enda kasuks tööle panna.
Saadet näeb kuni järgmise aasta jõuludeni aadressil www.arte.tv/de/videos/118317-000-A/estland-enormer-verlust-der-kaufkraft
BNS
Eestimaalased valisid omale sellise valitsuse. Ah et uskusid lubadusi jne. Ja vaesekesed ei teadnud mis hakkab tulema. Mina küll teadsin ja mina neid ei valinud. Ega Ansipi ja Rõivase valitsemise ajal parem polnud.
Istun vahest oodates bussi ja näen seda tohutut sõiduautoe laviini mööda sõitmas. Imestan et keset päeva sõidetakse nii palju ja rikutakse õhju ehkki ühistransport on olemas.Linnades võiks küll automaksu peale panna aga maal mitte. Õiglane on astmeline tulumaks. Olen väga vanaks elanud ja mul pole kunagi autot olnud ja ma saan hakkama. Kui oleks mul auto ja automaks siis ma müüksin auto maha. Õhku ei tohiks rikkuda.
Aga isand Pevkur korraldas tulikuumal laskemoonaturul eesti ajaloo suurima mürsuhanke ja pani sellega vähemalt 280 miljonit eurot hakkama. (s.o. iga meie füüsilisest isikust maksumaksja kohta tubli 500 eurot). Kuna hind selgub hanke käigus ja turg on n.ö. kuum, siis võimalik, et ka rohkem.
Enne sõda hanget korraldades oleks raha läinud kordades vähem sest ainuüksi 155mm mürskude hind on sõjaga seoses tõusnud 2- 4 korda.
Mul on kerkinud küsimus: ok, andsime oma mürsud ära Ukrainale, meil on moona vaja oma paarikümnele Kõuele, et nood saaksid igaüks ca paar nädalat pauku teha (iga päev ca 200 sutsakat?) Oma paarikümne Kõuega ei suuda me rinnetki hoida nii kaua s.t. kas nädalat. Meid pommitatakse õhust siledaks, meil ei ole ju õhutõrjet, idioodid. Me ei ole kaitstavad, te tattnokkadest nolgid kaitsemisteeriumist. ostke parem selle raha eest Tsahknale värsked ajud. Vanad on ta tõenäoliselt ära suitsetanud krtteabmis rohtudega.
A mida selle infoga peale hakata…..seda kesknädal teebki, kutsub inimesed keskpōrandale kokku, et koos hädaldada….see ei vii kuidagi elu edasi, ei muuda kellegi olukorda paremaks…..selle asemel rohkem ettepanekuid, lahendusi, ettevötlikust, optimismi!!!!