Euroopa Parlament: mida nad seal siis teevad?

Kodanikuõiguste komisjoni (LIBE) missioon Lampedusal, juuni 2023. Foto: PIERO CRUCIATTI / Euroopa Liit 2023 / EP

Jana Toom, Euroopa Parlamendi liige (Renew Europe / Keskerakond)

Ma puutun väga sageli kokku olukorraga, kus inimesed lihtsalt ei tea, kuidas Euroopa Parlament täpselt toimib. See institutsioon tundub olevat nagu Kuu peal – lõpmatult kaugel ja samavõrra vähe mõjutab meie elu. See on muidugi vale – ja iga kord, kui ma kohtun inimestega, püüan selgitada, kuidas EL-i masinavärk toimib ja millist koha selles hõivab Euroopa Parlament.

Euroopa Parlament sarnaneb väliselt igale maailma riigi rahvusparlamendile, ainult väga suurele. Euroopa Parlamendi liikmeid on 705, nad on jaotatud fraktsioonidesse: konservatiivid, sotsiaaldemokraadid, liberaalid (selle fraktsiooni hulka kuuluvad Keskerakond ja irooniliselt ka Reformierakond) ja nii edasi. Kuid on üks põhiline erinevus: Euroopa Parlamendil pole seadusandliku algatuse õigust. Kuidas siis siin otsused vastu võetakse? Millel saadikud saavad ja millel ei saa mõju avaldada? Proovin selgitada.

Kuidas siis Euroopa Parlament töötab?

Peamiselt töötavad Euroopa Parlamendi liikmed kolmes suunas:

– arutame Euroopa Komisjoni poolt esitatud seadusandlikke ettepanekuid, teeme nendesse muudatusi ja seejärel hääletame, kas need saavad seadusteks või mitte;

– kirjutame ja võtame vastu raporteid mõnel teemal, sealhulgas Euroopa Parlamendi enda algatusel, ja sellised raportid võivad saada Euroopa Komisjoni seadusandlike ettepanekute aluseks või mitte;

– hääletame resolutsioonide üle, mis väljendavad Euroopa Parlamendi seisukohta ja millel pole õiguslikke tagajärgi.

Euroopa Parlamendi liikmed ei saa, erinevalt meie Riigikogust, oma seadusandlikke ettepanekuid esitada. Siiski on võimalik võtta vastu raport probleemile, mis tundub olevat oluline kogu EL-i ulatuses, ja kutsuda eurovolinikke midagi ette võtma. Pean tunnistama: Euroopa Komisjon reageerib üsna sageli.

Kuidas saab nö. tavaline inimene Euroopa Liidult õigust nõuda?

Kui rääkida tavalistest EL-i kodanikest, nö grassroots level, siis nad saavad Brüsseli huvi äratada kahe meetodiga.

Esiteks on kodanikualgatus – keeruline, mitmeaastane protseduur, mille käigus tuleb koguda seadusandliku ettepaneku alla vähemalt miljon allkirja vähemalt seitsme EL-i riigi kodanikelt. Kõik see edastatakse Euroopa Komisjonile, kes võib midagi ette võtta või siis mitte midagi teha. Ma toetasin omal ajal kõikvõimalikult Minority Safepacki algatust, mis puudutas rahvusvähemuste õiguseid, kuid mitmeaastane pingutus paljude inimeste poolt lõppes lõpuks ebaõnnestumisega – Euroopa Komisjon jäi vastuse võlgu, isegi argumenteerides oma tegevusetust. Edasi võib minna kohtusse, aga see on eraldi lugu.

Teine tee, mis viib läbi Euroopa Parlamendi, on petitsioonid. Siin on reegleid palju vähem. Petitsioonid esitatakse Petitsioonikomisjonile (kus olen aseesimees) ja neid arutatakse komisjoni koosolekutel Euroopa Komisjoni ja petitsioonide esitajate esindajatega. Siin, kuigi harva, saab Euroopa Komisjoni kiirete meetmete suunas liigutada.

Kes täpselt otsuseid teevad?

Tavaliselt peavad Euroopa Parlamendi liikmed tegema tööd kliendi materjalidega – sellega, mida Euroopa Komisjon sinna suunab. See ei tähenda, et me oleme võimetud midagi muutma. Direktiivi vastuvõtmise protseduur on keeruline, sest EL-is on tegelikult kolm kaasotsustajat:

Euroopa Komisjon (siinkohal tuletan meelde, et see koosneb 27 liikmesriigi volinikest, sarnaneb ministrite kabinetile);
Euroopa Parlament (705 saadikut);
ja Euroopa Liidu Nõukogu (kõigi peaministrite ja ka ministrite kogu kogunemine – siseasjad, kaitse jne).

On veel kaks asutust, mis mõjutavad otsuste vastuvõtmist: liikmesriikide alaliste esindajate komisjon ja muidugi EL-i juhtide tippkohtumine. Nad töötavad, nagu ka Euroopa Liidu Nõukogu, täielikult läbipaistmatult, suletud uste taga. Teoorias on igal ELi liikmesriigil vetoõigus välispoliitika ja julgeoleku küsimustes. Ja kui minister naaseb Euroopa Liidu Nõukogu koosolekult, rääkides, kuidas ta kõigest jõust kaitses Eesti rahva huve, kuid ei suutnu midagi teha, siis ta valetab: ELi liikmesriik võib rakendada vetoõigust absoluutselt igale otsusele.

Kuidas käib seaduste vastuvõtmise protsess?

Naaseme siis seaduste vastuvõtmise protsessi juurde. Vastates Euroopa Parlamendi raportile, koostab Euroopa Komisjon oma direktiivi eelnõu versiooni. Seda versiooni arutatakse paralleelselt nii Euroopa Parlamendis kui ka Euroopa Liidu Nõukogus, mõlemad asutused teevad sellesse muudatusi ja saadavad eelnõu tagasi Euroopa Komisjonile. Tulevad kolmepoolsed läbirääkimised, nn triloog, kus Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu esindajad jõuavad konsensusele. Direktiivi eelnõu saadetakse viimast korda tagasi Euroopa Parlamenti ja me kas võtame direktiivi vastu või lükkame selle tagasi.

Minu kogemuse põhjal võin öelda, et uute algatuste kriitiline koht on Euroopa Liidu Nõukogu. Euroopa Parlament on ambitsioonikas – mõnikord isegi liialt. Euroopa Komisjon on palju pragmaatilisem. Aga Euroopa Liidu Nõukogus istuvad ministrid, kes juhinduvad mitte ainult üleeuroopalistest, vaid ka riiklikest poliitilistest kaalutlustest. Euroopa Liidu Nõukogus kärbitakse sageli Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi algatusi või isegi raiutakse need radikaalselt läbi.

Aga isegi kui seda ei juhtu, on pärast Euroopa Parlamendi poolt direktiivi heakskiitmist vaja aega, et selle sätted üle võtta liikmesriikide rahvuslikku seadusandlusse. Nad ei tee seda alati hea meelega, mille eest võib Euroopa Komisjon neid karistada. Üldiselt kulub algatuse ilmumisest selle rakendamiseni sageli 10-15 aastat – väga pikk aeg. Kahjuks pole praeguse EL-i struktuuri juures lihtsalt alternatiivi.

Mis toimub komiteedes?

Euroopa Parlamendi liikme peamine töö on kindlasti mitte saalis esinemine. Plenaaristungid on muidugi olulised, kuid need toimuvad kolm ja pool päeva iga nelja nädala tagant – ja seejuures, muide, mitte Brüsselis, vaid Strasbourgis. Euroopa Parlament elab ametlikult kahe linna peal. See on väga kulukas ja väga väsitav: pidevalt istuvad 705 Euroopa Parlamendi liiget, vähemalt sama palju nende assistente ja tuhandeid töötajaid erinevatesse transpordivahenditesse ja sõidavad Strasbourgi, eraldades teel väga palju CO²-e. Me räägime pidevalt sellest, et see halb tava tuleks tühistada. Aga Prantsusmaa (Strasbourg on Prantsusmaa linn) paneb alati veto kõigile sellistele otsustele. See on küsimus mainest ja kohaliku majanduse arengust… Euroopa maksumaksjate arvelt.

Ülejäänud aja töötavad Euroopa Parlamendi liikmed peamiselt komisjonideks – seal jaotatakse ja arutatakse raporteid. On kakskümmend komisjoni, neist 18 on „seadusandlikud”, nad võivad kutsuda Euroopa Komisjoni seaduseelnõude väljatöötamisele. On kaks erandit – Petitsioonikomisjon ja Väliskomisjon. Petitsioonikomisjonil on veidi erinev töömehhanism ja Väliskomisjon tegeleb ainult retoorikaga: kõik otsused selles valdkonnas tulevad liikmesriikidest, Euroopa Liidu Nõukogust ja riigijuhtide tippkohtumistelt.

Euroopa Parlamendi liikmel on kohustus töötada kahe komisjoni liikmena – ühes täisliikmena ja teises asendajana -, kuid pole keelatud võtta ka suuremat koormust, kui tal on selle vastu huvi. Minul on neli komisjoni: Petitsioonikomisjon ja Kodanike õiguste, justiits- ja siseasjade komisjon (täisliige), Regionaalarengukomisjon ja Õiguskomisjon (asendusliige). Komisjonides jaotatakse raporteid. Igas raportis on peamine raportöör mingist ühest fraktsioonist ja variraportöörid teistest fraktsioonidest. Just raportite arvu põhjal ma hindaksin, kes ja kui tõhusalt töötab. Näiteks minul on selle koosseisu jooksul kokku 24 raportit, samas kui Riho Terrassil ja Andrus Ansipil on kolm.

Mida saavad teha Euroopa Parlamendi liikmed?

Seitse Euroopa Parlamendi liiget 705 hulgas tundub tilgana meres, kuid see ei ole nii. Ja muide, Eesti (ja ka Läti) seitsme esindaja arvuga on seotud ebamugav probleem: Euroopa Parlamendi liikmete arv sõltub riigi rahvaarvust, kuid Euroopa Liidu valimistel hääletavad ainult ELi kodanikud. Tavaliselt need hulgad kattuvad, kuid meie riikides, nagu me teame, on väga palju mittekodanikke ja kolmandate riikide kodanikke. Nende inimeste arvel on Eestil täiendav mandaat, kuid mittekodanikud ei saa otsustada, kes selle saab.

Üks Euroopa Parlamendi liige pole nagu tegija, aga seitse inimest on võimelised paljuks. Kõik sõltub sidemetest, kogemustest, kokkulepetest ja ka võimest seista oma seisukoha eest. Võtame näiteks komisjonid: neid on kakskümmend, meid on seitse. Puhtalt aritmeetiliselt suudaksime katta kõik komiteed, kui igaüks võtaks enda peale kolm erinevat. Kahjuks pole meie poolt kaetud sellised teemad nagu majandus, tööturg, kultuur ja haridus, transport, kalandus. Küll aga istuvad kolm eestlast Väliskomisjonis ja tegelevad palja retoorikaga. Palju kisa, vähe villa. Ma pakkusin äsjavalitud Euroopa Parlamendi liikmetele, et lepime kokku, kes milliseid komiteesid võtab, kuid kõik ei ole nõus töötama ühiste huvide nimel.

Muuseas, rääkides huvidest, on veel midagi, mida kõik meie Euroopa Parlamendi liikmed võiksid teha, aga ei tee. Iga Euroopa Parlamendi liikme jaoks eraldatakse vahendeid mitte ainult Brüsseli assistentidele, vaid ka kohalikule büroole. Nendest rahadest aru andma ei pea. Nii et lõpptulemusena on Eestis büroo ainult minul. Mida teevad nende rahadega ülejäänud? Oleks väga huvitav kuulda vastuseid.

7 kommentaari
  1. Nii et 4 nädalat ago
    Reply

    rahva petmiseks on parlament tühi koht. MOTT.
    Aga selgitamata jäi, kes on siis see PEREMEES?

    • Valima AIVO 4 nädalat ago

      Loomuselt PETERSSOON!

  2. Sergei. 4 nädalat ago
    Reply

    Sergei Murašov esitas 2024 02. Euroopa Parlamendile 705 eksemplari tõlgituna pöördumise.
    Pöördumises täpne kirjeldus konkreetse isiku ümber toimuvast, pretsedentidest , seadusetusest riigis.
    SÕNUM KA SELLINE. Eesti ametnike vastu sanktsioonid , Eestis toimub nn. süsteemne üle laskmine. ja võimude poolt on see praktiliselt seadustatud. IIK HÜVITAGU ISE KAHJUD JA TEGELEGU KABAKATEGA ISE EDASI !!!
    JANAKE , KUS ON Sergei pöördumine-
    Borell- Euroopa hoolitsetud aed , muu maailm metsik loodus.
    Indias vägistati bussis naist- karistada said ka need , kes olid tummad tunnistajad ( need kes ei sekkunud asjasse.
    Antud juhul toetab minu ettevõtte ( pere) kallal toimuvat õigusinstitutsioonid ja riigipeani välja !!!!

  3. Eluvaatleja 4 nädalat ago
    Reply

    Kesknädal võiks uurida, kas mõni Breznevi aegse NSVL ülemnõukogu siinne saadik ka veel elu ja tervise juures on ja kui jah, siis ka intervjueerida. Oleks päris huvitav lugeda, kuidas see nende omaaegne töö võrdluses meie praeguste liidudeputaatidega ka välja nägi. Kuigi tundub, et ega suurt vahet ilmselt polnud. Vähemalt siis töö tulemuslikkuse koha pealt.

  4. Nojah. 3 nädalat ago
    Reply

    Läksime ühest liidust teise. Mina leian et iga riik peab olema vaba ja otsustama ise mis talle hea on.

  5. Jaak 3 nädalat ago
    Reply

    Mina valin Jana Toomi.

  6. Soo 2 nädalat ago
    Reply

    Tahaks teada mida on meie saadikud Brüsselis meie riigi heaks teinud. Tegelikult arvan et mitte midagi. Kadusid nagu vits vette. Aga raha saab. Ainult Jana Toomist on vahel kuulda olnud. Eks paljudpoliitikud tahavad sinna. Ratas isegi reetis oma erakonna et sinna pääseda sest eks tema arvates polnud tal perspektiivi. tal on tähtis saada head palka. ja ilmneb tema pugejalik loomus.kui teine reetur kiik oleks saanud erakonna esimeheks poleks Keskerakonnal mingit perspektiivi ja hääli saaks vähe. Juba Ratase esimeheks olemise ajal ei tahetud hääli anda Keskerakonnale. Kõlvart on tubli esimees, tark ja hooliv. Ta ei poe kellegi ees vaid hoolib meie riigist ja eestimaalastest iSelline peabki olema Eestimaa parima erakonna esimees.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.