Uuring: Eestis püsib usaldus inimõiguste järgimise suhtes kõrge

Eestis püsib usaldus inimõiguste järgimise suhtes kõrge, kuid demograafilised erinevused on märgatavad.

Sel aastal tellis Inimõiguste Instituut Turu-uuringute AS-ilt avaliku arvamuse uuringu, mis põhineb 2025. aasta oktoobris toimunud Omnibussi veebi- ja telefoniküsitlusel ning kaardistab Eesti elanike hinnanguid inimõiguste olukorrale demograafiliste tunnuste lõikes.

Tulemused näitavad, et 77,2 protsenti elanikest leiab, et inimõigusi Eestis järgitakse – see hinnang on võrreldes 2024. aastaga sisuliselt muutumatu. Samas ei ole inimõiguste tajumine kõigi ühiskonnagruppide vahel ühesugune: hinnangud erinevad piirkonna, rahvuse ja keelekeskkonna lõikes, mis viitab vajadusele arvestada ühiskonna mitmekesisust ka edaspidistes poliitikates.

Aastatel 2012–2020 paranes hinnang inimõiguste olukorrale Eestis märgatavalt. Kui 2012. aastal uskus inimõiguste järgimisse 54 protsenti elanikkonnast, siis 2020. aasta COVID-19 pandeemia alguseks tõusis see näitaja 88 protsendini, mis oli vaatluse kõrgeim tulemus. Pärast 2020. aastat on hinnang järk-järgult langenud ja stabiliseerunud viimastel aastatel ligikaudu 77 protsendi tasemel.

Analüüs toob esile kolm olulist murdepunkti: 2014. aasta Krimmi annekteerimise ja Donbassi sõja, 2020. aasta pandeemia ning 2022. aastal alanud Venemaa täiemahulise agressiooni Ukrainas. Need sündmused on mõjutanud erinevaid elanikkonnarühmi erinevalt. Eestlaste ja Ukraina päritolu elanike seas on usaldus Eesti kui õiguspõhise riigi vastu kasvanud. Venemaa kodanike ja määratlemata kodakondsusega isikute seas on vastupidine trend: usaldus on vähenenud.

Inimõiguste järgimise tajumises esineb märkimisväärseid piirkondlikke erinevusi. Kõrgeim positiivne hinnang registreeriti Valgamaal, Lääne-Virumaal ja Jõgevamaal, kus üle 93 protsendi elanikest leiab, et inimõigusi järgitakse. Ida-Virumaal usub inimõiguste järgimisse 54,6 protsenti elanikest, mis tähendab ligikaudu 40 protsendipunkti suurust erinevust võrreldes kõrgeima hinnanguga piirkondadega.

Erinevused ilmnevad ka Tallinna ja ülejäänud Harjumaa vahel. Harjumaal ilma Tallinnata peab inimõiguste olukorda heaks 87,9 protsenti elanikest. Tallinnas on sama näitaja 73,9 protsenti.

Rahvuse ja kodakondsuse võrdlus näitab selgeid erinevusi. Eesti rahvusest ja Eesti kodanikest elanike seas usub inimõiguste järgimisse üle 80% vastanutest. Vene rahvusest elanike seas jääb see näitaja 55–65 protsendi vahele. Muude Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud hindavad olukorda positiivselt 76–77 protsendi ulatuses. Ukraina päritolu elanike seas on usaldus eriti kõrge. Määratlemata kodakondsusega isikute seas on positiivse hinnangu osakaal alla 40 protsendi. Viimase kümnendi jooksul on mitte-eestlaste ja mittekodanike hinnang siiski paranenud 5–7 protsendipunkti.

Vanuse lõikes on kõige positiivsemad hinnangud 20–29-aastaste seas, kellest 91 protsenti usub inimõiguste järgimisse. Kõige kriitilisemad hinnangud on 30–49-aastaste rühmas, kus positiivne hinnang jääb 70–73 protsendi tasemele. Selles vanuserühmas puututakse kõige sagedamini kokku riiklike ja kohalike institutsioonidega. Tööelu, haridus, eluasemeküsimused, sotsiaalpoliitika ning tervishoid mõjutavad otseselt õiguste tajumist.

Vanemates vanuserühmades muutub hinnang taas positiivsemaks. 75-aastaste ja vanemate seas ületab positiivne hinnang inimõiguste järgimisele 84 protsenti.

Soolised erinevused on minimaalsed. Meeste ja naiste hinnangud inimõiguste järgimisele on peaaegu identsed, mis viitab sellele, et tajumust kujundavad pigem vanus ja sotsiaalmajanduslikud tegurid, mitte sugu.

Inimõiguste tajumine on seotud majandusliku kindlustunde ja haridustasemega. Kõrge sissetulekuga leibkondades ulatub positiivne hinnang ligikaudu 90 protsendini. Madala sissetulekuga rühmades jääb see umbes 60 protsendi juurde. Kõrgharidusega inimesed hindavad inimõiguste olukorda märgatavalt positiivsemalt kui madalama haridustasemega vastajad. Majanduslik ebakindlus ja piiratud võimalused mõjutavad otseselt seda, kuidas inimesed õiguste rakendumist tajuvad.

Andmed näitavad, et Eestis püsib inimõiguste järgimise suhtes valdav hinnang kõrgel tasemel. Samal ajal ei ole inimõiguste kogemus elanikkonna seas ühtlane. Piirkonniti ja rühmiti esinevad märkimisväärsed erinevused. On piirkondi, kus inimõigusi tajutakse igapäevaste sotsiaalsete praktikate loomuliku osana. On ka piirkondi, kus õigusi kogetakse abstraktsemalt või ebapiisavalt. Ida-Virumaal leiab ligikaudu pool elanikkonnast, et inimõigusi ei järgita. Tallinna ja Harjumaa erinevused näitavad, et ka majanduslik ja sotsiaalne kontekst kujundab tajusid olulisel määral.

Kui inimõigusi käsitleda demokraatia toimimise näitajana, viitavad andmed sellele, et Eesti inimõiguste raamistik toimib laiapõhjaliselt. Samas on inimeste kogemus sellest raamistikust ebaühtlane. Just sotsiaalsed ja piirkondlikud erinevused annavad detailse pildi sellest, kuidas erinevad rühmad riigi toimimist tajuvad.

Lähiaastate üheks oluliseks väljakutseks on inimõiguste formaalse tagamise kõrval inimeste kogemusliku tasandi tugevdamine — see tähendab, et õigusi tajutaks ja kasutataks igapäevaelus järjekindlalt. Tähelepanu vajavad piirkondlikud ja sotsiaalsed erinevused inimõiguste tunnetamises ning arusaam, et õigustega kaasnevad kohustused. Inimõigused kujundavad ühiskondliku kooselu põhimõtteid ning nende toimimine sõltub nii institutsioonidest kui ka inimeste enda rollist.

Analüüs tugineb demograafilisele avaliku arvamuse uuringule, mis mõõdab hinnanguid inimõiguste järgimisele erinevates ühiskonnarühmades. Sarnaseid uuringuid viiakse läbi ka Euroopa Liidu tasandil, sealhulgas Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti, Eurobaromeetri, European Social Survey ja World Values Survey raames. Eesti andmeid saab Euroopa tulemustega võrrelda eeskätt trendide ja mustrite tasandil.