Kui ametiasutus või ettevõte otsib endale töökäsi, siis kas võtta inimene palgale või kasutada vabakutselisi tööampsutajaid? See oleneb tööst. Mugavusteenuste puhul, nagu takso või toidukuller, on täiesti sobilik, kui seda teevad vabakutselised. Aga kas näiteks kooli, lasteaia või haigla töö võiks usaldada oma suva järgi toimetavatele platvormitöötajatele? Pigem ju mitte. Aga mis siis, kui me pisut valetame, et neid paremas valguses näidata? Ei tuleks ju kõne allagi.
Tuuleparkide «odav hind» läheb ühiskonnale kalliks maksma
Kuidagi on aga juhtunud nii, et Eesti energeetikapoliitika peategelaseks surutakse täiesti juhitamatut tuuleelektrit, mis toimib just tööampsutaja põhimõttel: tuleb, kui tahab, ja töötab, palju viitsib. Kui tuult pole, ei tööta, ja kui tuult on, siis toodab üle. Energeetika on aga väga oluline strateegiline teenus ja seda peaksid kujundama lahendused, mis on täpselt juhitavad, välisriikidest sõltumatud ja selle kõige juures veel soodsa hinnaga.
Ja mis on selle tagajärjel juhtunud? Kogu ülejäänud energeetikasektor, mis suudaks tagada energiajulgeolekut, peab tegelema üksnes tuuleparkide teenindamisega. Kui tuul puhub, siis peab põlevkiviplokid seisma jätma ja katlad maha jahutama, olgugi et jaama tegevuseta hoidmine maksab kallist raha ning hilisem külmkäivitus tähendab nii kütuse lisakulu kui ka kehvemat vastupidavust. Kui aga tuul enam ei puhu, siis selleks puhuks ehitame spetsiaalselt gaasijaamad ja salvestid. Gaasijaamade tooraine hakkab sõltuma uutest Hormuzi kriisidest, sest kohaliku biogaasi jaoks oleks meil vaja tänasest neli korda rohkem lehmi. Ning mitmepäevaseid salvesteid ei ole veel leiutatud.
Kokkuvõttes on tuuleparkide töös hoidmiseks vaja üleval hoida oluliselt mahukamat süsteemi kui tuulepargid ise. Maakera sisse tuleb ehitada teine, veel suurem maakera, mis on nii paljude osapooltega ja nii kallis üleval pidada, et tekib küsimus, miks. Ja kokkuvõttes ei hakka kõik need lühiajalised salvestid ja isegi gaasijaamad tegelema mitte energiajulgeoleku tagamisega, vaid üksnes börsimatemaatika pealt teenimisega. Et hinnatippudest oma koor riisuda.
Täna näidatakse tuuleelektri entusiastide poolt uhkelt seda soodsat börsihinda, mida nad saavad tuulise ilmaga tagada, aga samal ajal vaikitakse kõigist nendest lisakuludest, mida nende turul hoidmine endaga kaasa toob.
- Paralleelselt peavad olema ootel teised võimsused, mis pidevalt täidaksid puudujääke ja vajadusel oleksid valmis tegema ära kogu tuuleparkide töö.
- Teiste võimsuste rajamine ja ootel hoidmine maksab ning see raha tuleb kätte saada nendel hetkedel, mis nad turul on. Ebatõhus töörežiim suurendab põlevkivijaama puhul ka kütusekulu ja vähendab töökindlust.
- Ainus soodne võimalus tuulejaama tasakaalustamiseks on hüdroelekter, aga Rootsi kogemus on näidanud, et ilma kallite pakkujateta turul
ei suuda tuulejaamad end ära majandada.
Kõik need kulud oleksid olemata, kui me ei peaks mahutama turule suures mahus juhutootjaid. See ei tähenda, et me Keskerakonnas oleksime põhimõtteliselt tuuleenergia vastu. Tuuleelekter võib teatud osas turul olla, aga juhitamatute võimsuste tootjad peavad ise hakkama vastutama oma toodangu stabiilsuse eest ja iga arenduse tegemisel olema saanud kogukonnaga selleks kokkuleppe. Täna hajutatakse need kulud teiste tootjate ja maksumaksja rahatasku vahel kavalalt ära ning nii võib tõesti näidata, kui odav see on. Elektritarbija igakuisel arvel muutub järjest suuremaks igasugu lisateenuste osakaal.
Tegelikult peavad need stabiliseerimismehhanismid saama osaks taastuvenergia tootmisest ja kajastuma selle hinnas. Samuti ei tohi hakata maksumaksja rahaga garanteerima kellegi kasumeid ja põrandahindu. Kogu kõikuva hinnaga börs ongi rajatud ju selleks, et üleüldse saaks juhuelektri kuidagi turule mahutada, seega on absurdne, et nüüd juhuelektri investorid otsivad kaitset sellesama börsi eest ja tahavad, et maksumaksja neile põrandahinna garanteeriks. Kes garanteerib täna juhitavatele jaamadele, mitu tundi või päeva nädalas nad saavad turul olla?
Teadlik eksitamine
Lisaks hinnablufile on tuuleparkide huvides hakanud bluffima ka teadus. Hiljutine kurioosum, kus kliimaministeerium tellis 340 000 euro eest uuringuid tuulegeneraatorite võimalike tervisekahjude kohta, aga uuringute asemel uuriti üksnes seni tehtud uuringuid ja «ebamugavatesse» nüanssidesse teadlikult ei tungitudki, on eriti küüniline. Ei mingeid juhtumiuuringuid!
Ja asjaga seotud inimeste retoorikast kumab selgelt läbi, et eesmärk oligi mitte uurida võimalikku probleemi, vaid toetada kliimaministeeriumi soovi näidata, et probleemi pole. Marek Strandberg toob selle huvitava nõiaringi ka oma artiklis hästi välja: inimesed kurdavad tervisehädade üle, teadlased viitavad senistele standarditele, midagi uut juurde ei uurita.
Loogika on lihtne. Kui asi on äriliselt jätkusuutlik, siis ei ole vaja kulusid kavalalt mitmesse kohta hajutada, vaid saabki need võtta ausalt osaks kogu teenuse maksumusest. Kui asi on ohutu, saab teha objektiivseid uuringuid ega pea valetama. Kui aga neid põhimõtteid ei järgita, siis teavad järelikult ka asja eestvedajad väga hästi, et see asi pole nii ilus, kui räägitakse. Teisisõnu – inimesi eksitatakse teadlikult.
Me oleme jälle ajas, kus valitsusel puuduvad sisulised argumendid ning selle asemele võetakse ette sildistamine ja demagoogia.
Seetõttu räägivadki tuuleelektri tulihingelised pealesurujad meile pigem emotsionaalsete kujundite, mitte faktide ja arvude keeles. Et tuuleelekter on justkui «tulevik» ja ükskõik, kui tugevad on vastaste faktid, ikka on see «minevikku kinnijäämine». See, et üks on «tulevik» ja teine «minevikku kinnijäämine», on samasugune retoorika, nagu kasutati 1950. aastatel nõukogude propagandas, halvustades «minevikku kinni jäänud kodanlasi», kes keeldusid aktsepteerimast uut riigikorda. Ehk siis me oleme jälle ajas, kus valitsusel puuduvad sisulised argumendid ning selle asemele võetakse ette sildistamine ja demagoogia.
Kuulates aprillis linnade ja valdade päevade debatil sotside esimehe Lauri Läänemetsa arvamust, kuidas tuuleparkide suhtes tõrksatelt omavalitsustelt tuleks maa ära võtta ja riigi poolt jõuga need planeeringud läbi suruda, tekib samuti paralleel 80 aasta taguse ajaga.
Ideoloogilise rohepöörde aeg on läbi
Tegelikult peab täna mõtlema hoopis selle peale, millisel lahendusel on perspektiivi ja millisel mitte. Ja tööampsukultuur energeetikas ei ole perspektiivne. Valetamisel ei ole perspektiivi. Püsival sõltumisel välisriikidest ei ole perspektiivi. Kalli hinnaga elektril ei ole perspektiivi. Ka ebastabiilset elektrit soosiv börsiloogika ei ole sisuliselt perspektiivne, sest meie oma väikesel turul ei saa selle kaudu samaaegselt korraldada endale soodsat hinda (oleme selleks liiga väikesed) ega energiajulgeolekut (sest meie soodsad lahendused lähevad selle kaudu kalliks). Mäletate, kui aprillis puhus meil harukordselt tugev tuul, aga mujal mitte? Soodne elekter läks Soome ja meie hind oli ikkagi kallis, sest oleme liiga väikesed, et hinda börsil odavaks mõjutada.
Ainult meie teeme pikaajalise mõjuga otsuseid nõuete järgi, mis ilmselt varsti muutmisele lähevad.
Muu maailm on sellest aru saanud – söejaamad töötavad nii Saksamaal kui Hiinas ning muu läänemaailm on juba üsna selgelt öelnud, et ideoloogilise rohepöörde aeg on läbi. Ainult meie oleme siin aegunud ideoloogiate romula ja keeldume muudatustega kaasa minemast. Ainult meie teeme pikaajalise mõjuga otsuseid nõuete järgi, mis ilmselt varsti muutmisele lähevad.
Eestil on kogemus, kuidas põlevkivist saab soodsat ja stabiilset elektrit. Katsed seda asendada on lõppenud sellega, et me ostame nüüd poole oma energiast välismaalt sisse ja hind on tõusnud mitmekordseks. Lahenduseks ei saa olla veel rohkem seda, mis meile need probleemid tõi. Põlevkivi on ainus, mis tagab meile kõik esmavajalikud tingimused elektri tootmiseks. Midagi paremat meil ei ole. Seetõttu peab põlevkivi jääma meiega nii kauaks, kui midagi paremat ilmub. Kogu riigi poolt poputatav tuuleelekter seda ei ole ja võib hoopis nende tõhusamate tulevikulahenduste ees ukse sulgeda.