Markus Meier, Kesknoorte volikogu esimees
Kohe möödub kolm aastat ajast, mil oli käimas suurejooneline presidendikampaania, kuid me peame rääkima elevandist toas. Kersti Kaljulaid jääb ühe ametiaja presidendiks.
Meremeestel on kombeks, et uppuvalt laevalt läheb viimasena päästepaati kapten. Vastasel juhul läheb kapten koos laevaga märga sängi, et võtta vastutus õnnetuse eest. Nii romantiseerib kirjandus vapraid kapteneid kui inimesi, kes lükkavad oma isikliku ego kõrvale teiste hüvanguks.
Sarnasesse seisu püüab end maalida ka president Kersti Kaljulaid, kes näitab riiki heameelega laevana, mis on sattunud tormisele merele. Tegelikkuses mõne üksiku vihmapilve tormina kujutamisel annab vastupidise efekti kapteni mainele. Nii ka president Kaljulaid kehastab kaptenit, kes kardab üksikuid tormipilvi, pole kindel laeva töökindluses ja on seetõttu juba eos valmis laevaga põhja minema, et kaitsta praegust kehtivat korda. Selline käitumine ei näita siirast soovi miskit hoida.
2016. aasta presidendivalimiste vaim ringleb veel
Presidendi probleemi juured peituvad juba selles, kuidas praegune president ametisse valiti. 2016. aastat jääme Eesti poliitikas meenutama kui aega, kus leidis aset kõige pikem ja kurnavam presidendikampaania. Tuli ju kõigi jaoks üllatusena, et kandidaadid, kes reisisid Eesti risti-rästi läbi, ei pälvinud piisavalt valijameeste toetust. Seega tuli president ära valida uuel ringil Riigikogus. Paljude jaoks tundus ja on ka senini mõistetamatu, kuidas toonased kandidaadid tegid sisuliselt tühja tööd ning uueks presidendiks valiti kandidaat, kes sai tutvustada oma seisukohti rahvale paari päeva jooksul.
Kuna riik vajas kärmelt presidenti, siis Riigikogu oma riigimehelikkuse tõestamiseks pidigi kiirelt leidma kandidaadi, kel oleks kõige vähem konflikte erinevate erakondadega. Põhimõtteliselt oli vaja inimest, kes tooli tühjaks ei jätaks.
Presidendi retoorika on muutumas
Oma ametiaja alguses ei olnud president eriti aktiivne sisepoliitikat kommenteerima, kuid ei ole saladus, et pärast viimaseid Riigikogu valimisi on uue valitsuse ja presidendi suhted külmad kui koeranina. Toimub lausa vastandumine teatud teemadel, kus president püüab heita valitsusele tagurlaste varju, sest senine väärtussüsteem olevat ohus. Sõna hate kasutamine oma emotsioonide väljendamiseks välisajakirjanduses ühe valitsuspartei vastu näitab, et president on võtnud endale kunstliku hoiaku rahva liitmiseks. Tähelepanuväärne on presidendi kantselei kommentaar, et intervjuu väljendas presidendi mõtteid ega vaja uuesti tõlkimist. Riigipea, erinevalt tavalistest kodanikest, saab kasutada enda põhiseaduslikku õigust ja esitada oma arvamus parlamendile, et põhjendada, miks üks või teine tegu on põhiseadusega vastuolus. Muu on poliitiline näitemäng.
Ka presidendi retoorika on seetõttu muutunud rohmakaks ja meenutab järjest rohkem oma valitsuses olevat vihaallikat. Kuigi on selgelt näha, et koalitsioonilepingus kirjutatu, ministrite kinnitused ja valitsuse teod näitavad, et Eesti pole kehtivatest väärtustest eemaldunud.
Samal ajal on kõige agressiivsem valitsuspartei hoopis muutunud pehmomaks, kui keskkonnaminister Rene Kokk teatas, et usub teadmistepõhist kliimapoliitikat ja et inimene mängib rolli kliimakriisis. Või siis, kui vaadata partei hoiaku muutust Euroopa Liidu osas. Räigetest euroskeptikutest on vaikselt saamas Liidu reformijad. Iseasi on muidugi see, kas ka nende nägemus EL-ist kattub minu omaga.
Seetõttu on sillad põletatud vähemalt 56 Riigikogu liikmega, keda ta ei suvatsegi veenda, vaid püüab oma isiklikku populaarsust kasvatada. Ka ei paista olevat ülejäänud Riigikogu liikmete silmades entusiasmi, et Kaljulaid püsiks ametis aastani 2026. Mõlema opositsioonierakonna pinkidel istuvad nii mitmedki alternatiivid, keda nähakse Kadriorus parema meelega istumas.
Kohe saab 3, järel veel 2
Võib suure kindlusega öelda, et president Kaljulaidi viimaseks tööaastaks jääb 2021, mil toimuvad uued presidendivalimised. Tõenäoliselt teab ka president väga hästi, et oma ametiaja lõpus ta teist korda presidendiks ei kandideeri ja seetõttu on ta võtnud kohustuseks kaitsta kogu hingest praegust väärtussüsteemi. Muidugi on raske kaitsta seda, mis pole ohus, ning tulemuslikum oleks oma presidentaalset sümboolset võimu kasutada päris ühiskonna mädapaisete lahendamiseks.
Hiljuti kirjutasin mõne rea kehakeelest, vuntsidest ja habemest. Otse öeldes ka habetunud meestest. Nüüd ju mood, et kui poliitikas, siis räpaselt riietatud ja karvane.
On olnud keha keele alla kuuluvast sõrmede asetusest. Suur poleemika ja ime, suured spetsialistid jälle oravate ridadest. Tahavad ennast näidata tarkadena jne igas asjas kuid oma valitsemise ajal keerasid riigi vussi. Tarkusest ei kübetki.
Meie televisioonis on varem juttu olnud nägudest. Näe joontest ja ka ninadest. Hiljuti avalikustati, et kui inimene vaatab sulle otsa ja tema ninaaugud paistavad, siis tea, et see ei ole juht. Võib olla hea käsutäitja kuid ei enamat. Tõin näite, et meie presidendi ninaaugud on isegi rohkem kui näha. Temast näeme, et ta ei ole mingi juht vaid kellegi käsutäitja. Kahju, et meile sulimisega viimased kaks presidenti paigale pandi.
Miks Kersti sulimisega kohale sai. Tema enda mõistus ütles üles (kui seda oli) ja on ise avalikustanud, et juba vara kevadel koostas ta presidendi kõned. Meile aga toodi ta juttudega kohe tänavalt. Valijameestel oli kellegi poolt käsk antud valimised kukutada ja Kersti väljapoolt nimekirja paigale naelutada. Seda ka tehti ning rahvast lollitati nagu seda on tehtud pidevalt. Nii sai kellegi range käsu korras seenelisest meie juht, kes on isegi varem näidanud oma juhtimise oskust ilma lubadeta ja purjus olles auto juhtimisega.
Minu kirjutisest ninaaukude kohta on olnud kasu. Nüüd vaadake tema pilti. Pea asetus vaatega alla ja ninaaugud ei karga nii näkku. Kuid ikkagi on need näha.
Mõelge ise, kelle käsutäitja ta on ja kelle survel paigale pandud. Missugune riik meie valimistesse on sekkunud ja sekkunud ka meie siseasjadesse.
Viha-Kersti rohkemat saa lootagi. Tema suurim toetaja pedesotsid on omadega mättas ja teised kõik on tema vastu. Ka isamaareeturid..
Kersti Kalulaid on Reformierakonn suuvooder ja ei lahenda meie ühiskonna mädapaiseid vaid suurendab neid.Ta aitab reformistidel kukutada praegust valitsust.Ansipi ja Rõivase valitsused panid õigusmõitjateks oma inimesed. Kui muidu teistest lahti ei saadud siis otsiti valesüüdistusi. Kõik omad mehed olid ja on ka praegu õigusmõistjad. Terve meeskond töötas valestsenaariumide koostamisel-See mei presidenti ei huvita sest ta on ise ebaõiglane. Savisaarele süütõendite otsimine võttis kaua aega sest ausa inimese kohta on neid raske leida. Need kes keeldusid Savisaare vastu tunnistamast söödi poliitikast välja.Sellele protseduurile president vahele ei seganud. Mitmeid inimesi vabastati töölt kes ei meeldinud reformistidele. Mitmed ausad Postimehe ajakirjanikud kirjutasid et neile üeldakse ette mida peavad kirjutama ja keda laimama eriti Savisaart. Muidugi neid ajakirjanikke vallandati–kus siis õiglus oli- Reformierakond tahtes võimule kasutab alatuid võtteid.Keskerakond saab hääli tubli töö eest ja ei laima kedagi.
Parandan vead–peab olema Reformierakonna suuvooder, meie, öeldakse.
K.Kaljulaid rikub räigelt Põhiseadust, kui ta sekkub valitsuse koosseisu ja selle töösse. Kunagi Laari valitsuse ajal oli samasugune juhtum, kui L.Meri hakkas Laarile seletama, et talle ei meeldi see minister ja selle teise võiks välja vahetada, ühesõnaga ületas oma volitusi. Laar sai tigedaks ja nähvas talle, et kui ta valitsust rahule ei jäta, siis ta avalikustab Meri kuuluvuse KGB ridadesse. Meri oli oma elu lõpuni vait valitsuste suhtes.