Hugo Hiibus on kirjutanud oma raamatu „Piibu ja pliiatsiga“ sissejuhatuses: „Iga elu on lugu, aga mis mõtet on lugusid korrata? Ma pole Joosep Tootsi trikke teinud, olen ainult korra õunavargil käinud. Ma pole korraliku koolipoisi kaklust läbi teinud ja olen tänini kohtu poolt karistamata. On üks väike vabandav põhjus ja seegi marginaalne – minu elukutse.“
Hugo Hiibus sündis 6. jaanuaril 1929 aastal Pärnumaal Halinga vallas Arase külas. Lapsepõlves, raske haiguse ajal, istus väike Hugo toas ja kui kõik raamatud olid tal juba läbi loetud, siis hakkas ta igavusest joonistama. Kes oleks võinud arvata, et see aeg määrab paljus tema eluvaliku? Kooliajal lihvis ta oma joonistamisoskust aina paremaks ja peale keskhariduse omandamist Pärnu Poeglaste gümnaasiumis järgnes Kunstiinstituut.
1950. aastal avaldati Hugo esimesed karikatuurid võistlusel „Pärnu Krokodill“, kuid tunnustusest olulisem oli see, et Hugo teadis, mis suunas oma kunstivalikutes edasi liikuda, ehkki sel ajal oli üldse probleeme karikatuuride avaldamisega. Juhtus nii, et Hugo lõpetas Kunstiinstituudi graafikaosakonna satiirilise teemaga, mida polnud varem juhtunud ehk siis temast sai diplomeeritud karikaturist.
Kaastöid on Hugo teinud väga paljudele väljaannetele, alates Rahva Häälest ja Pikrist, kui see alles asutati, kuni Eesti seni viimase huumoriajakirjani Pilkaja. Tema karikatuure on avaldatud praktiliselt kõikides Eestis ilmunud väljaannetes, kuid millede üleslugemine läheks liiga pikale. Lisaks peab ära mainima tema raamatuid ja lisaks hulk erinevaid kogumikke, kus on sees tema karikatuurid. Kindlasti peab ära märkima ajalehe Kesknädal, kus läbi aastate ilmus teisel leheküljel tema karikatuuriga „Hiibuse nädal“.
Hugo oli nii Eesti Kunstnike Liidu kui ka Ajakirjanike Liidu liige. Samuti kuulus ta taasloodud Eesti Huumoriliidu juhatusse ja oli ka abiks Eesti Huumormuuseumi algatusgrupis. Suurim tunnustus saabus talle 1994. aastal, kui Hugo sai Meie Matsiks. Huvitav on ära märkida, et Hugo Hiibus pole taasiseseisvunud Eestis saanud ühtegi riikliku autasu, mida on ometigi omistatud mitmetele kunsti- ja karikatuuriinimestele. Kas see on „tänutäheks“ selle eest, et tema karikatuurid riivasid võimulolijaid, keda tema tööd halastamatult kritiseerisid? See jääbki kahjuks saladuse varju. Igatahes igast autasust on tähtsam see, et Hugo on rahva südames oma ligi 30 000 karikatuuri ja šaržiga. Elada oma elu nii, et sinust kirjutavad lahkudes kõik ajalehed, on saavutus, seda eriti huumorivaldkonnas.
Teadjamad inimesed on öelnud, et Hugo haridus tuli küll Kunstiinstituudist, kuid õige, põhjaliku hariduse, andis Kuku klubi, kus Hugo oli sage külaline, ja kunstnike ringkond. Hugo tutvusringkond oli väga lai, kuid sõpruskond jäi mõõdukaks.
Hugo sõbrad on teda kirjeldanud mitmeti, kuid iseloomustustes on omad ühisjooned: Kena ja vitaalne mees, üks viimastest eesti härrasmeestest, andekus ja mitmekülgsus kogu tema pika elu kestel, piip ja habe, inimlik, sest tal olid inimlikud pahed, rahvamees, väga positiivne, ei pidanud end staariks, hea jutuvestja, alati oli ta naeratamas ja heas tujus. Elu, mis vääris elamist iga toll, iga päev, iga pilt, iga pliiatsijoon ja pliiatsitõmme. Hugo oli nähtus. Teda ei oska muudmoodi kirjeldada kui Hugo Hiibus! Olla temaga tuttav oli juba suur au! Kui inimene ei tea, kes on Hugo Hiibus, siis pole temaga üldse enam mõtet edasi rääkida. Grand Old Man.
Kõige olulisem oli Hugo elus nali, mis oli tema elu alus. Hugo on ikka öelnud, et hea nali sobib isegi ämma matusele. Hugo naeratas ja naeris alati. Naer on terviseks ja selle tõestuseks oligi ju Hugo ise, kes elas ära pika huvitava elu. On väikseid lahkumisi, on suuri lahkumisi. Väikesed lahkumised toovad kerge nukruse, suured lahkumised suure kurbuse. Kõik need kümned tuhanded inimesed, keda Hugo on joonistanud, olid mõttes kohal, et öelda hüvasti. Hüvasti inimesele, kelle poolt joonistatud šarž seisab raamitult koduseinal. Aga Hugol on aeg puhata. Pliiats on kõrvale pandud ja jutt on lõppenud…
Hugo Hiibust jäävad leinama tema suur pere, huumori- ja kunstiringkonnad ning kogu Eesti rahvas.
Andrus Tamm, Eesti Huumoriliidu esimees