Olen seisnud Eesti vaba ajakirjanduse eest ja justiitsminister Raivo Aeg pole seda rünnanud. Sellist seisukohta selgitasin oma vastuses Eesti Meediaettevõtete Liidu pöördumisele. Vastuse täistekst:
Austatud Eesti Meediaettevõtete Liit ja kõik teie liikmed!
Pöördusite täna minu poole, et saada seisukoht Eesti vaba ajakirjanduse ründamise kohta. Nagu teate, siis mõistan mina meie demokraatia eelduseks oleva vaba ajakirjanduse ründamise alati üheselt hukka. Olen teinud seda nii sõnades kui tegudes, nii avalikult kui teiega omavahel, seistes vajadusel tasakaalustatud ja sõltumatu meedia eest. Seda kõigis oma avalikes rollides, varem, viimasel ajal ning kindlasti ka tulevikus.
Näiteks seisin vaba ajakirjanduse eest siis, kui arutasime teiega mõne kuu eest Meedialiidu kaebust Eesti Rahvusringhäälingu vastu, milles süüdistasite ERR-i oma tavapärase ajakirjandusliku tegevusega ebaterve konkurentsi tekitamises. Samuti seisin ajakirjandusvabaduse eest, kui möödunud aasta kevadel kerkisid süüdistused Eesti Rahvusringhäälingu enese sisemise tsensuuri osas. Või siis, kui mind peaministrina süüdistati hiljuti ühe teie liikmesorganisatsiooni poolt alusetult liitlassuhete kahjustamises, sest Eesti ei ühinenud Prantsusmaa, Läti ja Leedu ühisavaldusega, mis oleks toonud ometi kaasa kohustuse meie vaba ajakirjandust senisest oluliselt enam seadusandlikult reguleerida. Eesti lähenemine on seni olnud avalduses pakutust liberaalsem, mis on kajastunud ka Eesti kõrges kohas ajakirjandusvabaduse indeksites.
Justiitsminister Raivo Aeg ei rünnanud minu hinnangul mainitud küsimuses kuidagi Eesti vaba ajakirjandust ning ei ole seda minu teada teinud ka kunagi varem. Minister Aeg mainis möödunud nädalal valitsuse pressikonverentsil tõesti, et ta oli palunud anda prokuratuuril „mingisugune seisukoht“ selleks hetkeks tõstatatud küsimusele eraviisilise jälitustegevuse võimalikkuse kohta. Samal pressikonverentsil rõhutas ta selgelt, üheselt ja korduvalt ka ajakirjanduse eristaatust sellistes küsimustes ning möönis õigustatult suuremat tähelepanu avaliku elu tegelaste vastu. Nagu Raivo Aeg ütles, siis peavad õigusriigis kehtima õigusriigi normid. Usun, et selles oleme me kõik ühel nõul.
Avaliku elu tegelaste, nende lähedaste ja ka laste kajastamine nii sõnas kui pildis on teatavasti üks ajakirjanduseetika keskseid küsimusi ning neid kaasusi tulebki pidevalt ja igakülgselt analüüsida. Nagu on seda tehtud Eesti avalikkuses, meie kohtusüsteemis ja ka Euroopa Inimõiguste Kohtus palju kordi varem. Nende teemade mitmetahulisust näitab ka see, et viimane on tihti asunud olulistes küsimustes liikmesriikide kohtutest erinevale positsioonile. See kõik tagabki vaba ajakirjanduse õitsemise ja arenemise.
Kõige austusega
Jüri Ratas
pole see “VABA” ajakirjandus üldsegi vaba. Kui vähegi võimalust, sunnivad Luige Hans ja Linnamäe Margus kohe oma neegreid talle mittemeeldivaid isikuid sopaga üle valama. Seejuures karistamatult, sest esivihkaja sõnutsi olevat tema ja temasuguste sõna karistamatult vaba.
Kui sõltumatu on Eesti ajakirjandus?
CNN-ile andis huvitava intervjuu New York Timesi peatoimetaja Dean Baquet. Ta ütles muu hulgas, et ei kohtu ühegi poliitikuga off-the-record, et mitte kaotada sõltumatust. Ta tõi näite, et selliseid ettepanekuid on olnud palju, isegi Barack Obamalt, aga ta ei lasknud end mõjutada.
Nüüd tuleme Eestisse ja küsime, kas peatoimetajad kohtuvad poliitikutega off-the-record (see tähendab kohtumist nö omavahel, ilma et seal räägitust kusagil kirjutatakse või isikut tsiteeritakse). Loomulikult! See on Eestis täiesti tavapärane ja ma ütleks, et lausa IGAPÄEVANE praktika, kus juhtivad toimetajad kohtuvad juhtivate poliitikute ja muude otsustajatega off-the-record. Kohtutakse kusagil nö tagatoas. Kus käib sussa-mussa. Ehk siis ei saa Eestis rääkida mingist ajakirjanduse sõltumatusest. Eestis on isegi kombeks, et peaminister ja president võtavad kamba peatoimetajaid kokku ja korraldavad neile off-the-record ürituse. Selline asi oleks USA-s, vaba ajakirjanduse sünnimaal täiesti mõeldamatu.
Ehk siis Eesti kuulub, vähemalt ajakirjanduse koha pealt teise, idapoolsesse kultuuriruumi, kus selline ajakirjanduse mõjutamine ja töötlemine on igapäevane. Ja siis imestatakse, miks inimesed lehti ei loe. No aga mida sa loed, kui see on kõrgemalt poolt ette söödetud või ära ostetud pask, vabandust väljenduse eest. Eestis pole mitte ühtegi sõltumatu ajakirjandusväljaannet. Mitte ühtegi. Kui, võibolla, mõned ristsõnade väljaanded välja arvata. Mis tähendab, et Eestis pole vaba ajakirjandust, vähemalt selles tähenduses, mida näiteks USA-s selle all mõeldakse. Ja see on üks peamisi põhjuseid, miks Eesti pole 25 aastaga Soomele arengus järgi jõudnud. Miks Eesti on jätkuvalt Euroopa viimaste seas oma elatustasemelt, sörgib teistel sabas.
Muide, Soome juhtivate lehtede toimetajad loevad regulaarselt New York Times’i. Ma tean, et Eestis loeb seda aeg-ajalt vaid Ekspressi toimetaja Priit Hõbemägi, aga paljud teised ei oskagi inglise keelt. Selline tase siis. Kui küsida, kuidas need tegelased peatoimetajaks said, siis – hea küsimus!!! :)))))
Inno Tähismaa
Andro Roos andis intervjuu ERR-ile.
Eetrisse lasti vaid 10% intervjuust.
Andro Roos on majandus teadlane ja rahaühistu esimees.
Lisaks sellele ta organiseeris energiaühistu mis maksab osanikele pensioni.
1200 inimest panid rahad kokku ja ostsid tuulepargi mis maksab neile pensioni.
Kes panustas 10 eurot, kes 2000 eurot, kes sadatuhat-sedasi koguti raha kokku ja ostsid tuulepargi mis maksab neile pensioni.
Urmas Arumäe: terve eesti meedia on saasta täis. Prokuratuurist pole minuga keegi ühendust võtnud (10)
Toimetas Marvel Riik, 9. november 2019, 20:44
M
Urmas Arumäe.
Foto: Tiit Blaat / Ekspress Meedia
Sotsiaalmeedias sõna võtnud Mart Järviku endine nõunik Urmas Arumäe nimetab jutte huvide konfliktist tühiseks. „Kõik räägivad mingist huvide konfliktist, aga pole sellist paragrahvi karistusseadustikus. Kas see on ikka normaalne, et kogu eesti meedia arutab väidetavat Arumäe kuritegu, aga tema ise ei tea sellest veel midagi?“ kirjutas Arumäe Facebookis.
Lugu jätkub pärast reklaami.
Õhtuleht avaldab maaeluministri endise nõuniku Urmas Arumäe mõtted täismahus.
SAMAL TEEMAL
Minister Järvik eitab isiklikku huvide konflikti: „Ei ole! See on otsitud asi.“
Minister Järvik eitab isiklikku huvide konflikti: „Ei ole! See on otsitud asi.“ (5)
13. november 2019, 09:57
ÕL VIDEO | MARDI-PÄEVA VALITSUSKRIIS: „Kohtumine Järvikuga usaldust ei tõstnud“ ehk Maaeluministri saatus selgub lähipäevil
ÕL VIDEO | MARDI-PÄEVA VALITSUSKRIIS: „Kohtumine Järvikuga usaldust ei tõstnud“ ehk Maaeluministri saatus selgub lähipäevil (58)
11. november 2019, 16:55
Maaeluministri saatus selgub kell kuus õhtul! Helme: kui Järvik lahkub, kukub valitsus
Maaeluministri saatus selgub kell kuus õhtul! Helme: kui Järvik lahkub, kukub valitsus (88)
11. november 2019, 13:10
Mart Järviku poeg ajas ära maaeluministri kodukandis uudistavad ajakirjanikud
Mart Järviku poeg ajas ära maaeluministri kodukandis uudistavad ajakirjanikud
10. november 2019, 20:18
„Peab ütlema, et saada „Aktuaalsest kaamerast“ teada, et Sinu suhtes on alustatud kriminaaluurimine, on üsna uus kogemus. Terve eesti meedia on saasta täis, aga prokuratuur pole minuga ühendust võtnud siiani. Uus tundub mulle ka see, et prokurör läheb kaamera ette ja teatab, et kriminaalasi on alustatud, aga nüüd hakkame alles pabereid uurima, et kas ikka sai õige inimese vastu ja õige asja eest kriminaalasi püsti pandud. Kurat – uurinud enne kui meediasse “uhkustama” tuli.
Kõik räägivad mingist huvide konfliktist, aga pole sellist paragrahvi karistusseadustikus. Kas see on ikka normaalne, et kogu eesti meedia arutab väidetavat Arumäe kuritegu, aga tema ise ei tea sellest veel midagi? Mis riigis või mis režiimi all me elame? Keegi olevat taaskord AK-st kuulnud, et prokuratuur uurivat nüüd hoopis „toimingupiirangu rikkumist“. Selle peale oskan ma öelda vaid seda, et see paragrahv käib ametnike kohta. Mina pole sekunditki riigiametnik olnud.
Olen lihtsalt sõnatu, pettunud ja vihane – väga segased tunded.
Head sõbrad – loodan, et peate vastu!“
Peavoolu meedial puuduvad uudised.
Nende avaldatud lood on kellegi fantaasia või kellegi poolt kinnimakstud.
Olgu sul uudis milline tahes,uudis mis peaks ilmuma ajalehes,telekas,raadios vms. meedia kanalil aga kui sul pole raha maksta uudise ilmumise eest siis ta ei ei ilmu meediakanalis.
Loo lehes avaldamine on kallis loo kirjutajale.
Rohujuure tasandi elanike lood ei ilmu meedias sest neil pole raha maksta loo ilmumise eest.
Seega,peavoolu meedias ilmuvad vaid reklaamartiklid.
Arne Ruben ja Harri Kingo ajakirjandusest.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/aarne-ruben-suletud-ajakirjandus-on-vastuluure-parim-sober.d?id=45836551
Harri Kingo, 13.05.2011 11:09
Peale üldmõiste “ajakirjandus” on ka olemas konkreetsed isikud – nime ja näoga ajakirjanikud – kellest ajakirjandus ja selle sisu algab. Kui need isikud ei teadvusta ühiskonna tegelikke ja olulisi probleeme, kui nende isiklik meelestatus sunnib nad mõtlema ja kirjutama vaid selle isikliku meelestatuse väga kitsastes raamides, kui nad järgivad truult oma ülemuste primitiivset must-valget visiooni ühiskonna ideoloogilisest jagunemisest, kui nad polegi võimelised avaramal ja üldistavamal tasemel ühiskonna elu vaatlema, mõistma, analüüsima ja probleemidele lahendusi viitama… siis saamegi sellest kokku selle, mida nimetame sõnadega “Eesti ajakirjandus”.
Ärgem unustagem tõde – Eesti kirjutav ajakirjandus on erameedia. Erameedia ei vaja mitte tõde vaid esmaselt raha. Jah, ka tõde… kui tõde toob raha sisse. Kuid nagu igal eraäril on ka kirjutava ajakirjanduse alus ja vundament raha. Raha teenimise vajadus õigustab suundumuse kirjutada seda, mis müüb. Tõest ei tohi väga kaugele sattuda – vale ja ebausaldatavus mõjub ärile halvasti. Kuid tõde saab väänata, keerata, muuta, tõest saab vaikida, tõe saab asendada millegi vähemolulisega, vähemolulise saab paisutada aga lausa kosmiliseks probleemiks. Tõde on hea kui sellega saab teenida. Kui aga ei saa – siis me loome uue ja sellise tõe ja teema, millega teenida saab. Sellise üles haibitud tõe päris täpne kujundlik nimetus on “ajakirjanduslik mull”. Keegi ei jõua kokku lugeda, kui palju neid ajakirjanduslikke mulle on aastate jooksul üle eestimaa ja läbi lugejate teadvuse lennanud… ja kui palju tõde on seeläbi üldse käsitlemata jäänud.
Tõe ja raha kohati väga vaevaline süntees erameedias on see, mis meie ajakirjandust pärsib. Kahjuks on erameedias esmane siiski raha. Tõde on üks vahendeid raha teenimiseks. Kuid on ka teisi vahendeid, ja nii on sageli tõde see, mis kannatab – ehk teisisõnu – raha prevaleerimisel tõe üle on kannatajaks lugeja, rahvas.
Lahendus võiks olla avalik-õiguslik meedia. Telemaastikul on ETV-l siiski veel päris suur roll täita, kirjutavas ajakirjanduses on aga pole meil ammu enam ühtegi avalik-õiguslikku väljaannet ja pole parata – sageli usume endiselt trükitud sõna enam kui raadiost kuuldud juttu või telekast vaadatud pilti.
Ehk oleks siiski riigil aeg asutada kasvõi üks, olgu või õhuke avalik-õiguslik ajaleht, kus poleks reklaame, klatši, pooltõdesid, seepe, ajakirjandusmulle, kasumijahti, poliitilist ettemeelestatust jms., mis erameediat pärsib? Kust ma saaks lugeda fakte ja nende arukaid tõlgendusi ja üldistusi pädeval – spetsialistide tasemel? Las ajakirjanikud-hitikirjutajad kirjutavad oma ajakirjanduslikke ühepäevahitte – kui sel kaubal on turgu, miks mitte. Kuid ma tahaks, et selle kassikulla kõrval oleks mul ka valida adekvaatset infot ja pädevat spetsialisti tasemel selgitust ja tõlgendust. See valikuvõimalus oleks aus minu kui lugeja suhtes.
Harri Kingo, 13.05.2011 12:26
Kuna “uus paber” – internet – pole enam ajalehe monopol ja omandus vaid ajalehest lahus, iseseisev ja sisult tohutult rikkam kui mistahes ajaleht olla suudab, siis ei saa ajaleht enam muud sellel tohutul vabal meediapinnal müüa kui vaid oma sisukust ja kvaliteeti. Kui seda pole – keegi seda sisutust ja ebakvaliteetsust oma kalli raha eest ostma ei hakka.
Internet võttis ajalehtedelt ära nende senise monopoli – ajakirjandusliku pinna. Seda ajalehed enam müüa ei saa – seda müüvad internetiühendust pakkuvad firmad. Ajalehtedel pole nüüd muud parata kui astuda ausasse konkurentsi interneti tohutul vabaturul oma sisukusega. Kui nad seda konkurentsi välja ei vea – pole parata.
Mõistan, et meie ajakirjandus püüab kuidagi sel internetis toimuval vabaturul püsima jääda ja üritab kõikvõimalike reklaamnippidega ennast müüa. Näiteks pakutav iPad on ju puhas ajakirjandusväline müüginipp – iPad ei loo ju ajakirjanduslikku sisu ega kvaliteeti. See ongi vaid kena kommipaber, ja kallis kommipaber. Edevad lähevad selle õnge, aga realugeja, kes eputamisest ei hooli, tahab endiselt ajakirjanikult eneselt sisu ja kvaliteeti.
Pole parata – uus ajastu on kirjutavale ajakirjandusele saabunud – aus võistlus määratul internetiturul, kus maksab vaid toodetu sisu ja kvaliteet. Ja kui ma nii olukorda näen, siis karta, meie kirjutava ajakirjanduse loojang on saabunud. Kuna ajakirjanduslik pind pole enam ajalehe monopol, kuna määratul “uuel paberil” – internetis – maksab vaid sisu ja kvaliteet, et sind otsitaks, leitaks, loetaks, et raha saaks küsida, et raha tahetaks maksta, siis meie meedial on vähe lootust selles konkurentsis püsima jääda. Meie meedial lihtsalt pole seda kaupa, mida raha eest müüa. Pole seda sisukust, pole seda kvaliteeti, pole seda hädavajalikkust lugeja jaoks, mis lugeja raha maksma paneks. On lõppemas ajalehtede monopol ajakirjanduslikule pinnale, nüüd makstakse ajakirjandusele vaid ajakirjanduse sisulise väärtuse eest.
Harjumused muidugi töötavad veel mõnda aega kirjutava meedia heaks. Mõnda aega leidub veel neid, kes lähevda ja ostavad paberlehe. Mõnda aega leidub ka neid, kellele on tähtis just iPadist ajalehte lugeda ja kellele on teisejärguline, MIDA nad loevad… Aga aeg tiksub ajalehetoimetuste kahjuks vääramatult, sest nende inimeste hulk väheneb, mitte ei kasva.
Reaalsus on, et väärtus on sisu. Vanad harjumused kaovad koos uue põlvkonna tulekuga, oskus raha lugeda ja arvestada on omane üha noorematele. Kui neis tingimustes sisu ei suudeta toota, siis pole ka laekuvaid rahavooge meie ajakirjandusele. Kui pole aga raha, siis…
Teadagi. Siis on pankrot. Ma ütlen sama poliitkorrektselt: siis on uued väljakutsed.
Kui ajalehe lugeja loeb ajalehte netist, siis ta klikib kõik reklaamid kenasti kinni. Selleks on väga lihtne tasuta vabavara olemas. Võin juhatafda, kui teie netileht näeb välja nagu kirev jõulumuna ja te juba pakse prille kannate.
Iga reklaampinna ostja on seda tänaseks taibanud, et ajalehte lugema tulles tullakse lugema infot, uudiseid, arvamusi, kommentaare – mitte aga ahmima endasse idiootidena nende ärimeeste vilkuvaid bännereid – et “Oi kui vahva!” Ahakirjanduse lugeja pole nii loll ja ka reklaampinna ostja pole nii loll kui te kaks arvate.
Niisiis, ajalehed pole koht kuhu saab reklaampinda nii palju müüüa, et ajaleht sellest ära saaks elada. Seepärast tahavad ajalehed nüüd lugeja raha – lugemise eest.
Kuid lugejad ei taha maksta lugemise eest – see on lugeja meelest sama tark kui maksta Sahhaara kõrbes liivamüüjale liiva eest. Sest internet on infot täis, lisaks on igal veel kõrval telekas ja raadio.
Ja nüüd ajakirjandus mõtleb, kuidas saaks siiski lugeja lugemise eest maksma panna. EE ja EPL hakkasid äritsema iPad’idega – et ehk särav kommipaber aitab ka pikki tellimusi lugejatelt saada ja selega raha teenida.
See oli 10 aastat tagasi, kui reklaampindade ostjad olid naiivsed ja arvasid, et internetireklaam ajalehtede külgedel toob neile raha sisse. Ei too enam. See on reklaamiostjate häda ja see on ka ajalehtede häda. Seepärast on vaja lugejate raha.
Miljardi dollari küsimus on: kuidas lugeja raha kätte saada?
Kas te sellest saate aru? Ei saa?
Tuntud PR-mehed Toomas H. Liiv (Meola) ja Kaur Hanson avastasid enda jaoks pedofiilia.
http://innojairja.blogspot.com/2010/01/uks-kusimus-akadeemilise-pr-ja.html
Üks küsimus akadeemilise PR- ja ajakirjandushariduse kohta ja Inno kommentaar
Saabus selline küsimus/tagasiside:
Üks, millest ma aru ei saa. Kas mitte ei õpetata tulevasi PR-spetsialiste ja tulevasi ajakirjanikke lausa ühes ja samas Tartu Ülikooli meedia teaduskonnas. Neid õpetavad samad õppejõud sama programmi alusel. Nii et PR-spetsid ja ajakirjanikud on samast põlvkonnast samade kooli-sentimentidega isikud, tuttavad või sõbrad lausa.
Inno kommentaar:
nii on.
Ent PRindus on mitu korda suurem bisnis kui ajakirjandus. Sellest eriti avalikult ei räägita. PR-mehed teenivad mitu korda rohkem kui ajakirjanikud. Valdkond on lai: alates lihtsamatest pressiteadetest kuni keerukamate operatsioonideni nagu avaliku arvamuse kujundamine. Isegi ministrite, presidentide kõnesid kirjutavad PR-mehed ja -naised.
Ka ülikoolis on PRis rohkem tudengeid kui ajakirjanduses. Ajakirjanikele vaadatakse ülalt alla.
Samas, ilma ajakirjanduseta poleks PRi. Mis võib kujuneda PRile kirstunaelaks, sest kui ajakirjandus nõrgeneb ning kokku kukub, siis kaob ka vajadus PRi järele (PRi ülesanne on eelkõige pesta puhtaks isikuid, kelle ajakirjandus on sitaga üle valanud). Või kui ajakirjandus hakkab ise PRi tegema (salaja, midugi), nagu see praeguse kriisi ajal on juhtunud.
Need pole ainult Eestile omased arengud, vaid üleilmsed. Ajakirjanike sissetulekud on väiksemad, ent neil on suurem vabadus kirjutada sellest, mis neile endile meeldib. PR-mees kirjutab ainult seda, mis kellelegi teisele meeldib. Ent ka ajakirjanik ei saa olla vaba, kui tema ülemus sunnib teda kirjutama midagi muud (näiteks on teada, et kui Hans H. Luigele maksta, siis kirjutab Ekspressi ajakirjanik vajaliku artikli). Sestap pakub blogimine kõige suuremat naudingut, kirjutada sellest, mis endale meeldib. Mis ei välista, loomulikult, et see veel kellelegi meeldib.
Nii et vabadus on ajakirjanduse vallas pöördvõrdeline teenitava tuluga, blogimises on vabadust kõige rohkem, ent tulud kõige väiksemad, PRinduses vabadust kõige vähem, aga tulud kõige suuremad. Mis tekitab PRinduses suuremaid pingeid, mida siis püütakse eri moel välja elada. Näiteks tuntud PR-mehed Toomas H. Liiv (Meola) ja Kaur Hanson avastasid enda jaoks pedofiilia.
Arvamus 25.07.2019 aastal Viimsi vallamajas toimunud koosolekul arutlusel olnud peremehetute gaasitrasside kaudu toimuva elutähtsa teenuse katkestamise kohta.
Armas rahvas. Minu valduses olev H2 gaasitrassiga seotud info alates 04.10.2017 kuni 25.07.2019, mille digiversiooni maht on pea 70GB, 1058 failil. Osaliselt on siin ka Miiduranna külas asuva peremehetu gaasitrassiga seonduvat informatsiooni.
Pole kahtlust, et maagaasiga varustamine kuulub elutähtsate teenuste hulka, millel on ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele, ja mille katkemine ohustab vahetult inimeste elu või tervist.
Kogu see senine „omanikuta gaasitrassidel“ toimunud parendustöö ja asendustöö on täiesti mõttetu tegevus nii Valla, kui ka tarnijate poolt, kuna tegemist on selgelt seadusevastase tegevusega. Tegu on elementaarse õigusliku nihilismiga riikliku institutsiooni tasemel, kelleks on antud asja juures KOV, ehk täpsemaltöeldes Viimsi Vallavalitsus.
Lahenduse saab tuua ainult üks tegevus ja selleks on gaasitrassile omaniku
seadmine läbi valla, rakendades Vabariigi Valitsuse määruses nr 211, 08.08.1996
sätestatut.
Paraku tänast asjade seisu arvestades tekib tahtmatult küsimus, kas ei oleks eelnevalt kõigile senitoimunule valla poolt, vajalik moodustada komisjon vallavalitsuse vaimse tervise mõõtmiseks ja kaardistamiseks. Sellekohane sadus on vastu võetud 01.01.2019.
1. Huvitav pretsedent võib sellest „peremehetust gaasitrassist“ välja kooruda, kus rootsi kardinate taha tuleks panna keegi, kes on sisuliselt aastakümneid lubanud oma haldusalal viljeleda majandustegevust ettevõtetel, kelledel selleks puudus igasugune õiguslik alus. Sisuliselt on tegemist majanduskuriteoga. Kes annab ja kellel on õigus anda luba äritegevuseks juriidiliselt mitteeksisteeriva ehitise vahendusel elutähtsa teenuse osutamiseks. Paraku pole sellele siiani tähelepanu pööranud ei Riigikontroll, ega ka jõustruktuurid.
2. Asja menetlemise käigus on selgunud, et Vald on oma haldusalas aktspteerinud äritegevust elutähtsa teenuse osas seni ehitusregistris puuduva rajatise/te kaudu.
3. Nüüd, kui tänase päeva seisuga on seadusekohaseks teenuse lõptamiseks jäänud 29 päeva (AS Gaasivõrk kiri 30.07.2019 GV-3.2-K19-216-V), küsin mina Aare Pernik, Sõstra tee 7 kinnistu valdaja, miks ja missugustel põhjustel on vald üle 20 aasta jätnud minu küsimused sellel teemal vähimagi tähelepanuta. Kõigi tänavate lahtikaevamise juures, mida on toimunud kümneid kordi, olen korduvalt küsimuse püstitanud, kus on gaasitrass? (Viimati ka Heki tee-Kesk tee rekonstrueerimise ja Tammepõllu taristu kohta Männi teel).
4. Tavaliselt on ikka nii, et probleemi lahendamiseks moodustatakse komisjon. Kuna komisjon moodustatakse (üldjuhul) ikkagi selle probleemi esilekutsujate pooliku lahendi koostajatest (st poliitikutest ja ametnikest), on tulemuseks paremal juhul vaid “peenhäälestamine”.Ainuüksi “komisjoni moodustamine” võttis vallal aega 7 kuud peale 107 allkirjaga ühispöördumist. Asi on nii mõttetusse tupikusse jooksnud, et ka valla poolt väljapakutud asendustegevusse kaasatud äriettevõte Adven Eesti AS on täesti õigustatult pöördunud kohtu poole VV korralduse nr 65, 05.02.2019 toodu tühistamiseks, mille on allkirjastanud Siim Kallas ja selle komisjoni poolt koostatud VV korraldus nr 189, 02.04.2019, mis on allkirjastatud vallavanema Laine Ranjärv. Dokument tugineb kõrvalistele oletuslikele seisukohtadele ja juriidilises mõttes täiest kõlbmatu loodetud resultaadi (gaasitrassile omaniku leidmine) savutamiseks.
5. Juridilises mõttes õigustatult on ka ÕK keeldunud tulenevalt kohtu poolt menetluses olevat asja kommenteerimast, kuigi küsimus ÕK-le polnud suunatud protsessi mõjutamiseks, vaid hinnangu andmiseks KOKS-i tõlgendamisel kommunaalmajanduse küsimuse lahtimõtestamiseks.
KOV-I ülesanded
1. 6.1. Põhiseadus
2. 7.2. Kohalike omavalitsuste korraldamise seadus
3. 7.3. Planeerimisseadus
4. 7.4. Asjaõigusseadus
5. 7.5. Asjaõigusseaduse rakendusseadus
6. 7.6. Võlaõigusseadus
7. 7.7. Ehitusseadustik
8. 7.8. Hädaolukorra seadus
9. Ja paljud tesed seadused, ning õigusaktid
Elutähtsad teenused on loetletud hädaolukorra seaduses ja neid on 14:
1. elektriga varustamine;
2. maagaasiga varustamine;
3. vedelkütusega varustamine;
4. riigitee sõidetavuse tagamine;
5. telefoniteenus;
6. mobiiltelefoniteenus;
7. andmesideteenus;
8. elektrooniline isikutuvastamine ja digitaalne allkirjastamine;
9. vältimatu arstiabi;
10. makseteenus;
11. sularaharinglus;
12. kaugküttega varustamine;
13. kohaliku tee sõidetavuse tagamine;
14. veega varustamine ja kanalisatsioon.
Elutähtsa teenuse osutajate kriteeriumid on sätestatud järgmistes eriseadustes:
• ehitusseadustik,
• elektrituruseadus,
• elektroonilise side seadus,
• isikut tõendavate dokumentide seadus,
• kaugkütteseadus,
• krediidiasutuste seadus,
• maagaasiseadus,
• tervishoiuteenuste korraldamise seadus,
• vedelkütuse seadus,
• ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seadus.
Tänavad Haabneemes, mis on seotud probleemse maagaasi trassiga.
1. Mereranna tee
2. Väljaku tee
3. Kolhoosi tee
4. Haava tee
5. Kesk tee
6. Kase tee
7. Kase põik tee
8. Sõstra tee
9. Männi tee
10. Kuuse tee
11. Rohuneeme tee
12. Remmelga põik tee
13. Remmelga tee
Omandamine ja omandi üleandmine.
Adveni kaebusest kohtule. Kõik vastavad nn faktilised asjaolud on kaebaja poolt arvatavasti vaidlustatud ning vastutajal (VV-l) puudub õiguslik alus omaniku määramiseks. Sealt võib negatiivset otsust Advenile loota ainult juhul, kui kohtunik on määratud VV korraldusega. Kas VV loodab maksumaksja rahe eest kanda need pikalevenivad kohtukulud korstnasse, mille positiivset resultaati VV-le pole õiguslikult võimalik loota.
Tulenevalt eeltoodust on minul ainult üks küsimus:
Miks Viimsi Vallavalitsus on seni keeldunud rakendamast oma haldusalas Vabariigi Valitsuse määrust nr 211, 08.08.1996, mille rakendamisel laheneks kõik “omanikuta” gaasitrasside probleemid kuu aja jooksul?
Esitatud küsimusele on tänaseni (02.08.2019) vastus saamata. Puhkusel viibiva abivallavanema Margus Kruusimägi sõnade järgi pidi see VVm nr 211, 08.08.1996 eiramine valla poolt olema Refi poliitiline otsus.
Kui vaadata loole lisatud koosoleku fotol olvaid Viimsi valda esindanud persoonide näoilmet, on tegu ilmselt väga meeldiva etendusega, millele lisan vallavanema suust tulnud kommentaari asja sisule. Laine Randjärv: “Meie eesmärk on, et inimesed ei jääks külma”. Samas tunnistas Randjärv, et 1. septembriks hangete ja seega ka gaasitrassi kordategemisega ühele poole ei jõuta.”
Kas on võimalik lapsikumat seisukohta välja haududa? Sooja vett vajavad kodud ka kütteperioodi vahelisel ajal, või ei?
Kõikvõimalike hangete korraldamine mingi akti alusel on puhas jama. Kuidas on võimalik riiklikke vahendeid (raha) eraldada juriidiliselt olematule objektile? Omaette küsimus on veel HD koostamise dokumentatsioon ja selle vaidlustamisega võivad tagajärjed hankijale.
Valla esindajad pajatasid usinasti mingist arusaamatust pealesunnitud asenduslepingust?
Kogu maagaasiga seonduv on selgelt fikseeritud Maagaasiseaduses (MGS) ja mingit asendustegevust seal ette nähtud ei ole, Tarbija vajab ainult seda lahendust.
Rahvas peab rajama omale riigi. Riik peab rajama vundamendi ühiskonna Maslow püramiidile. Seejärel peab riik ehitama sellele vundamendile Maslow püramiidi I korruse, tagades kõigile ühiskonnaliikmetele nende materiaalsete ja füsioloogiliste põhivajaduste rahuldamise. Selleks peab riigil olema ja rahvaettevõtte printsiibil toimima oma energiatootmise, oma elamute rajamise (ja mitte mingisuguste riigiüürimajade ehitamiseks, vaid inimestele päriskodudeks), oma metsavarumise ja töötlemise, oma maavarade varumise ja töötlemise, oma toidu kasvatamise ja töötlemise trustid jne. Need trustid – rahvaettevõtted peavad tagama, et elanike põhivajadused on rahuldatud, et tekiks juurde ühiskondlikku kapitali, mille arvelt vähendada maksusid ja maksukoormust, mis oleksid etalonina eeskujuks kõigile teistele riigis tegutsevatele ettevõtetele ja mis aitaksid luua Eesti inimestele sellega eeltingimused ühiselt saavutada Maslow püramiidi II, III, IV jne astmete vajadusi ja eesmärke, millega Eesti võiks riigi ja rahvana olla eeskujuks tervele maailmale!
Teeme ära, Eesti rahvas!
Julius Lux kirjutas Ingrid Veidenbergile :
August 28 ·
Kunagi avaldas ajakiri DIREKTOR 6 lk-l minu mõtteid ajakirjanduse teemal. Olen jätkuvalt seda meelt, et ajalehtedes ja ajakirjades avaldatakse ikka ainult ühtede ja samade kaaneinimeste ja arvamusliidrite lugusid. Aga Eestimaal on palju väga andekaid ja huvitavaid inimesi ja väikesi (võib öelda pere-) klubisid, kes vääriksid kordades rohkem tähelepanu, kui need ikka ühed ja samad kaaneinimesed. Oleks neil kaaneinimestel (kuhu kuuluvad ka mõned nn meedia poolt staarideks tembeldatud noore lauljad – ilmselt ei ole ka staari mõiste paljudele selge) ka mingi sõnum edasi anda, siis ehk loeks Kahjuks ei avalda meie lehed isegi lugusid, mis on saadetud Eesti lehtele avaldamiseks ja kus kajastatakse seda, et üks või teine klubi on esimesena Eestist hakkama saanud väga andeka etenduse lavastamisegavõi mõni amatöör fotograaf on esimese eestlasena pakkunud väljaspool Eestit Eesti loodust relklaamiva näituse . Aga jah, kui midagi meie ajakirjanikele etteheita, siis oled kohe paha poiss.
Mikk Rand :”
.. loodetavasti on ajakirjanikud varsti nagu igand poes, kus alamakstud kassiirid vahetatakse välja automaatide vastu
Mikk Rand https://www.facebook.com/mikk.rand
4 hrs ·
Mulle tundub, et ajakirjanduseetika järgi on üks kena reegel ÜLDISELT toimimas – kui tehakse lugu, kus kedagi/organistasiooni mainitakse teatud kindlas hinnangut andvas kontekstis, siis antakse talle ka SÕNA!
aga siinkohal seda tehtud pole. Siim Rohtla? Hendrik Alla?
nii et väita võib mida iganes
kõige kurvem on see, et siinkohal on jäetud märkimata, kui palju inimesi on üle terve Eesti saanud Kinokoja kaudu VÕIMALUSE filmi vaadata. ja see võimalus, eriti Eesti kontekstis, peab olema.
ebaprofessionaalsus on taunitav, eriti meie konnatiigisuuruses meedias! Õnneks on kaasajal olemas ka sotsiaalmeedia (kus võtad sõna, kui ikka vaja, ei pea ootama, kas antakse)
… loodetavasti on varsti ajakirjanikud varsti nagu igand poes, kus alamakstud kassiirid vahetatakse välja automaatide vastu wink emoticon
(provokatiivne väide, Hendrik-Alla-suguste uudislaadsete toodete kontekstis)
Mikk Rand
Kinobuss-Kinokoda-Kinovõrk
Inno Tähismaa :” Olen Facebooki kasutaja olnud kümmekond aastat. Ma olin ilmselt üks esimesi kasutajaid Eestis, koos Delfi asutaja Allan Martinsoniga, Eestis kasutati siis põhiliselt suhtlusportaali Orkut (mõned küsivad, mis see veel on, aga oli selline, üsna popp asi) ja Rate (nooremate hulgas). Nüüd on kõik, nii noored kui vanad Facebookis.
Algul oli Facebook minu jaoks põhiliselt lihtsalt uudishimu objekt. Sest erinevalt USAst, kus Facebooki kaudu otsisid end üles endised klassi- ja koolikaaslased, oli Eestis selle kasutamine juhuslik. Ma tunnistan, midagi põnevat seal esialgu polnud.
Hiljem, kui Facebook Eestis üsna popiks sai, umbes viis aastat tagasi, oli see juba midagi enamat kui koolikaaslaste üles otsimise veeb. Seal oli tekkinud grupid ja kogukonnad, ja seda mitte koolitee, vaid ühiste huvide, elukoha jms pinnalt. Nii nagu päris elus. Facebooki peegeldas päris elu, oli nagu päris elu veebis. Facebook on osanud seda teha kõige paremini, palju paremini kui vana traditsiooniline meedia. Seetõttu on Facebooki saatnud enneolematu elu.
Täna võib Facebookis üles leida mitte üksnes koolikaaslase, vaid ükskõik kelle, näiteks inimese, kellega eile teises maailma otsas tänaval juhuslikult kohtusid. Facebookis liigub tohutult infot. Ma pole ise Facebooki suurem panustaja, aga mulle meeldib sealt asju lugeda. Mis seal salata, Facebookis liigub rohkem infot kui mistahes meedia kanalites. See kehtib eriti Eesti kohta, kus meedia on nõrk ja kallutatud ning muutunud liiga meelelahutuslikuks. Seejuures on Facebookis info enamasti otseallikast, ilma vahendaja-poolsete täiendusteta. Ning mis peamine, Facebook on muutunud mitte ainult info tootmise, vaid selle analüüsimise ja selekteerimise kohaks. Kasutajad, kes on su sõbrad, kel on sinuga ühised huvid ja taust aitavad sul infot selekteerida tänapäeva tohutust infohulgast. Nad teevad seda oma nime all ja paremini kui mistahes muu meedia, ja otsekui minu jaoks. Täiesti tasuta. Mis mulle väga meeldib. Ja, ausõna, endale olulise info hankimiseks polegi muud meediat enam vaja, ei ajalehti, televisiooni ega raadiot. Piisab Facebookist. Muide, nii kummaline kui see ka pole, meedia hangib juba ise infot Facebookist.
Kas te teate, et internet alustas USAs juba 1983. aastal? Aga sel oli vähe kasutajaid, kuni inglane Tim Berners-Lee leiutas 1993. aastal Šveitsis aadressisüsteemi world wide web ning ameeriklane Marc Andreessen rajas sellele aasta hiljem brauseri Netscape Navigator. Sellest sai alguse interneti plahvatuslik areng, mispeale Microsofti looja Bill Gates ennustas, et paberil ajalehed kaovad ära. Ent ajalehed püsisid, kuni tuli Facebook. Täna on löögi all kogu ajakirjandus. Enne iPhone’i tulekut oli Nokia nutitelefone tootnud kümme aastat, aga ilma erilise eduta. Nii nagu iPhone tappis Nokia, tapab Facebook klassikalise ajakirjanduse. See juhtub üsna ruttu ja sinna pole enam midagi parata.
http://objektiiv.ee/fookuses-facebook-ja-teised-sotsiaalmeedia-hiiud-lukkasid-kaima-tsensuurimasinad/
https://www.youtube.com/watch?v=GBBcDuu_Ksk&t=67s
Aadu Birnbaum kirjutas :
FACEBOOK JA TEISED SOTSIAALMEEDIA HIIUD LÜKKASID KÄIMA TSENSUURIMASINAD
Varro Vooglaid ja Markus Järvi räägivad seekordses saates “Fookuses” tsensuurist sotsiaalmeedias, mille käigus kustutasid Facebook, Apple, Spotify ja YouTube Alex Jonesi populaarse alternatiivmeedia kanali InfoWars kontod. Ideoloogilise diktatuuri karmi kätt on sotsiaalmeedias tunda saanud ka üksikisikud, kelle hulka kuuluvad ka käesoleva saate autorid.
Käesoleva nädala alguses kõrvaldas YouTube oma võrgust 2,5 miljoni jälgijaga Alex Jonesi kanali, sama tegid ka sotsiaalmeedia hiiud Facebook, Apple ja Spotify.
Markus Järvi hinnangul näitab see, et globaalküla liigub üha kiiremini edasi nõukogudeliidustumise ja sovetiseerumise kursil, kus sõnavabadus ja demokraatia ilutsesid paberil, mitte praktikas.
“Huvitav on vaadata, kuidas lääne ühiskonda jõuavad needsamad repressiivmeetmed, mida siin Ida-Euroopas on juba Nõukogude Liidu ajal nähtud. Igasugune meedia, mis ei järgi ideoloogilist peavoolu, surutakse maha ja represseeritakse sellisel viisil, et sa ei saa enam kõneleda või vähemalt levitada oma sõnumit,” tõdeb Varro Vooglaid ja räägib, kuidas kõik need vahendid, millega peavoolule alternatiivi pakkuv sõnum leviks miljonite inimesteni, lõigatakse läbi.
Saates vaatlevad Järvi ja Vooglaid lähemalt Alex Jonesi kaasust ja räägivad sekka ka enda kogemustest Facebookis, kus korduvalt on eemaldatud saate autorite postitusi ja kommentaare teemadel, mida on sildistatud ebamäärase ja laialivalguva mõistega “vihakõne”.
Saate lõpus räägitakse kokkuvõtlikult, milliseid samme peaks astuma, et mööda hiilida iseenesest mõistetavaks saanud sotsiaalmeedia filtrist ning milleni üha jõulisemate ja käremeelsemate nootideni välja jõudnud ideoloogiline vastuseis
Harry Raudvere 22.04.2018 12:59
Ma ei saa lahti mõttest, et meie missioonide (sõdurite) tegevus välismaal sarnaneb NKVD karistussalkadega tegevusega omal ajal Eestimaa pinnal. Minna võõrale maale kohalike elanike vastu sõjalisele missioonile – kui see maa ei ole meie riigile sõda kuulutanud? Tundub nagu okupeerimise moodi või kuidas? Oleme täna ju tunnistajaks, et 9/11 sündmused olid USA valitsuse ja sõjardite provokatsiooniks suveräänsete maade anastamiseks. Olematute keemiarelvade otsimine ja lojaalsete nukuvalitsuste paika panemised riigi ressursside omamaiseks. Sellist läänelikku demokraatia eksporti oleme ju korduvalt näinud. Halenaljakas on kuulata Inglise peaministri vabandamisest, kui nende sõjardite tegevuse tulemusena on tuhanded naised ja lapsed tapetud ning riigid anastatud. Palun vabandust, et eksisin, sest minu luurajad valetasid mulle!! Kes on selliste valede eest kohtu alla antud? Häbematult vastik on ausatel inimestel taluda sellist kaksikmoraali. Täpselt sarnased mustrid on täna välja mängitud Skripal mürgitamise loos ja Süüria keemiarünnakutega. Kui me koos oma liitlastega nii kõvad oleme ja kogu aeg Venemaad kõiges süüdistame, siis minge ja lööge need venelased mättasse. Või loodate Venemaa majanduslike sanktsioonidega põlvili suruda? Idioodi unustus! Ah, Venemaa on üksi ja tal ei ole liitlasi? Aga kuhu on meie propagandamasin jätnud India ja Hiina. Kõige masendavam on loomulikult see, et meie kaitseministeeriumi tegevus näitab täna avalikult, et oleme okupeeritud riik ja me peame saama rinderiigiks. Kas ikka peame?
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/video-ja-fotod-narvas-peeti-veteranipaeva-tutvustame-inimestele-ka-oma-kaitseliidu-organisatsiooni?id=81840779
1)Rahvas vajab portaali kus vabalt saab sõimata riiki.
Sedasi sõimates sõkaldest eraldatakse terad.
2)Saamatu peavoolu meedia kirjutab lugusid mida peale ajakirjanike teised ei loe.
Ajakirjanikud ise kommeteerivad omi lugusid kommentaariumis.
3)Kuna ERR peaks olema Eesti Rahvus Ringhääling siis selle kommentaarium peaks olema vabalt kasutatav. Paraku seda ei ole sestap kommentaare pole.
4) Postimees kardab rahva arvamust ja sestap kommentaariumis on vaid Postimehe ajakirjanike kommentaarid.
5) Tallinna TV-s sai kommenteerida vaid Facebooki konto omamisel.
Paraku facebookis toimub suukorvistamine ja tagakiusamine,inimoiguste rikkumine,sõnavabaduse maha tallamine.
Seega,on vaja portaali kus saab kommenteerida ilma registreerimiseta.
Kesknädal paraku on ebapopulaarne. Küllap need kodaratesse kaikaid loopijad s.o. nende jaburate kommentaaride kirjutajad sihilikult peletavad eemale kommentaariumist.
Mu tuttav kirjutas kommentaari ja samal hetkel ilmusid kolm kommentaari milledes teda hirmutati. Ta kohkus ja enam ei kommenteeri.
laulud7
Jumal on õiglane kohtunik
7
1 Taaveti palvelaul, mida ta laulis Issandale benjaminlase
Kuusi sõnade puhul.
2
Issand, mu Jumal!
Sinu juures ma otsin pelgupaika,
päästa mind kõigist mu tagakiusajaist
ja kisu mind ära nende käest,
3 et vaenlane ei rebiks mu hinge nagu lõvi
ega murraks, ilma et oleks päästjat!
4 Issand, mu Jumal!
Kui ma olen seda teinud,
kui mu käte küljes on ülekohus,
5 kui ma olen tasunud kurjaga sellele,
kes minuga pidas rahu –
ma olen ju tahtnud vabastada sedagi,
kes põhjuseta mind taga kiusas -,
6 siis ajagu vaenlane taga mu hinge
ja saagu see kätte,
tallaku maha mu elu
ja vajutagu mu au põrmu! Sela.
7
Tõuse, Issand, oma vihas,
astu üles mu rõhujate raevu vastu
ja ärka mulle abiks,
kes oled kohtu seadnud!
8 Rahvahõimude hulk ümbritsegu sind,
pöördu nende üle tagasi kõrgele!
9 Issand mõistab kohut rahvastele.
Mõista minule kohut, Issand,
mu õigluse järgi ja mu veatust mööda!
10 Lõppegu ometi õelate kurjus
ja kinnita õiget;
sest sina oled
südamete ja neerude läbikatsuja,
sina, õiglane Jumal!
11 Mu kilp on Jumala käes;
ta päästab need,
kes on õiglased südamelt.
12
Jumal on õiglane kohtumõistja
ja Jumal, kes iga päev ähvardab.
13 Kui keegi ei pöördu,
siis ta ihub oma mõõga,
tõmbab vinna oma ammu
ja sihib sellega.
14 Siis ta seab enesele valmis oma surmarelva
ja oma nooled teeb ta leekivaiks.
15 Vaata, see on lapsevaevas nurjatusega
ja rase vaevaga
ning toob vale ilmale.
16 Ta on kaevanud augu, on selle õõnestanud,
ja ta kukub iseenese tehtud kaevandisse.
17 Tema sünnitatud vaev tuleb tagasi
ta oma pea peale,
ja ta vägivald langeb
ta pealaele.
18 Ma tänan Issandat ta õigluse eest
ja laulan kiitust Issanda,
Kõigekõrgema nimele.