Olen seisnud Eesti vaba ajakirjanduse eest ja justiitsminister Raivo Aeg pole seda rünnanud. Sellist seisukohta selgitasin oma vastuses Eesti Meediaettevõtete Liidu pöördumisele. Vastuse täistekst:
Austatud Eesti Meediaettevõtete Liit ja kõik teie liikmed!
Pöördusite täna minu poole, et saada seisukoht Eesti vaba ajakirjanduse ründamise kohta. Nagu teate, siis mõistan mina meie demokraatia eelduseks oleva vaba ajakirjanduse ründamise alati üheselt hukka. Olen teinud seda nii sõnades kui tegudes, nii avalikult kui teiega omavahel, seistes vajadusel tasakaalustatud ja sõltumatu meedia eest. Seda kõigis oma avalikes rollides, varem, viimasel ajal ning kindlasti ka tulevikus.
Näiteks seisin vaba ajakirjanduse eest siis, kui arutasime teiega mõne kuu eest Meedialiidu kaebust Eesti Rahvusringhäälingu vastu, milles süüdistasite ERR-i oma tavapärase ajakirjandusliku tegevusega ebaterve konkurentsi tekitamises. Samuti seisin ajakirjandusvabaduse eest, kui möödunud aasta kevadel kerkisid süüdistused Eesti Rahvusringhäälingu enese sisemise tsensuuri osas. Või siis, kui mind peaministrina süüdistati hiljuti ühe teie liikmesorganisatsiooni poolt alusetult liitlassuhete kahjustamises, sest Eesti ei ühinenud Prantsusmaa, Läti ja Leedu ühisavaldusega, mis oleks toonud ometi kaasa kohustuse meie vaba ajakirjandust senisest oluliselt enam seadusandlikult reguleerida. Eesti lähenemine on seni olnud avalduses pakutust liberaalsem, mis on kajastunud ka Eesti kõrges kohas ajakirjandusvabaduse indeksites.
Justiitsminister Raivo Aeg ei rünnanud minu hinnangul mainitud küsimuses kuidagi Eesti vaba ajakirjandust ning ei ole seda minu teada teinud ka kunagi varem. Minister Aeg mainis möödunud nädalal valitsuse pressikonverentsil tõesti, et ta oli palunud anda prokuratuuril „mingisugune seisukoht“ selleks hetkeks tõstatatud küsimusele eraviisilise jälitustegevuse võimalikkuse kohta. Samal pressikonverentsil rõhutas ta selgelt, üheselt ja korduvalt ka ajakirjanduse eristaatust sellistes küsimustes ning möönis õigustatult suuremat tähelepanu avaliku elu tegelaste vastu. Nagu Raivo Aeg ütles, siis peavad õigusriigis kehtima õigusriigi normid. Usun, et selles oleme me kõik ühel nõul.
Avaliku elu tegelaste, nende lähedaste ja ka laste kajastamine nii sõnas kui pildis on teatavasti üks ajakirjanduseetika keskseid küsimusi ning neid kaasusi tulebki pidevalt ja igakülgselt analüüsida. Nagu on seda tehtud Eesti avalikkuses, meie kohtusüsteemis ja ka Euroopa Inimõiguste Kohtus palju kordi varem. Nende teemade mitmetahulisust näitab ka see, et viimane on tihti asunud olulistes küsimustes liikmesriikide kohtutest erinevale positsioonile. See kõik tagabki vaba ajakirjanduse õitsemise ja arenemise.
Kõige austusega
Jüri Ratas