Tuumajaama tuleku otsustab riik

Tõnis Mölder, keskkonnaminister

Tänane energiapoliitika käib käsikäes kliimapoliitikaga ning suundub järjest rohkem süsinikuvabade energiaallikate kasutuselevõtmisele. Järgmisel kümnendil liigume fossiilkütuste ajastust välja ning selleks ajaks peavad meil olema leitud põlevkivienergiale alternatiivid. Pikaajalised prognoosid näitavad, et meie vajadus elektri järele mitte ei kahane, vaid kasvab. Seepärast tulebki praegu kõikidele kliimasõbralikele energiatootmise variantidele otsa vaadata.

Kindlasti tuleb panustada päikese- ja tuuleenergiale, kuid need sõltuvad ilmastikuoludest ega suuda tagada täielikku varustuskindlust. Praegu kasutame ka biomassi, kuid selle tuleviku üle käib terav diskussioon – kas ja kui palju puitu ja puidujäätmeid on mõistlik kasutada energiatootmiseks. Tuumaenergia suudaks tagada ilmastikuoludest sõltumatult ööpäevaringse elektrivarustuse ning selle kasutuselevõtmisest on Eestis räägitud juba aastaid. Seda eelkõige tuumajaama rajada sooviva ettevõtte eestvedamisel, kes esitles hiljuti oma plaani esitada veel sel aastal taotlus eriplaneeringu algatamiseks. Riigi eriplaneeringu algatamiseks peavad olema aga langetatud strateegilised otsused tuumaenergeetika väljavaadete kohta Eestis, mida veel tehtud ei ole.

Riik alles hakkab tuumaenergia kasutuselevõtu osas oma seisukohta kujundama. Mais tuleb esmakordselt kokku tuumaenergia töörühm, kes asub analüüsima tuumaenergia kasutuselevõtmise võimalust Eestis.

Tuumaenergia töörühma moodustavad valdkondlikku puutumust omavate ministeeriumite ning asutuste kõrgetasemelised esindajad, kelle üheks ülesandeks saab huvirühmade ja ekspertide kaasamine. Sisuliste küsimuste arutamiseks moodustab töörühm valdkondlikud ekspertgrupid, kuhu kaasatakse vastavat pädevust või puutumust omavate asutuste, ülikoolide, huvirühmade ja erialaliitude esindajad. Tuumaenergiaga alustaksime nullist.

Teema vajab ühiskonnas läbirääkimist. Ühelt poolt on vaja teaduspõhist lähenemist, teiselt poolt aga inimeste ja ühiskonna üldist valmisolekut. Kõik tekkivad küsimused peavad saama vastatud, riskid hinnatud ning maandatud.

Kui taastuvenergia kasutamine on meil juba sisse töötatud, siis tuumavaldkonnaga peaksime alustama sisuliselt nullist. Eestil puuduvad praegu tuumajaamade rajamiseks nii vajalik õiguslik raamistik, pädevad asutused kui ka valdkondlikud eksperdid.

Töörühmal tuleb hinnata riigi energiavajadust ja energiajulgeoleku tagamist järgmise paarikümne aasta vaates – kas Eestis oleks vajadust tuumaenergia järele ning kuivõrd sobituks see olemasolevasse elektrivõrku. Töörühma ülesannete hulgast võiks veel välja tuua lähiriikide energiamajanduse arengusuundade ja koostöövõimaluste kaardistamise kliimaneutraalsuse saavutamiseks. Hinnata tuleb ka seda, kas tuumajaama arendamine peaks toimuma riigi või erasektori poolt ja millised võiks olla era- ja avaliku sektori koostöövõimalused.

Ka tuleb analüüsida tuumajaama jäätmete käitlemise võimalusi ning jaama hilisema sulgemise lahendusi. Lahendada tuleks keeruline küsimus, mida teha kasutatud tuumakütusega, mille osas pole maailmas veel häid pikaajalisi lahendusi. Samas on selles valdkonnas kõige kaugemale jõudnud meie naabrid soomlased, kes kavatsevad 2025. a kasutusele võtta ligi poole kilomeetri sügavusele rajatud Onkalo lõppladustuspaiga. Järjest enam arenevad ka kasutatud tuumakütuse taaskasutamise tehnoloogiad ning praegu suudetakse seda juba 20% ulatuses ümber töödelda ja taaskasutada.

Kui me räägime, millist tuumatehnoloogiat Eestis võiks kasutusele võtta, siis me peame silmas väikesi moodulreaktoreid, mida võiks suuruse poolest võrrelda Auvere elektrijaamaga. Töörühm arutab ka seda, millise põlvkonna reaktori kasutuselevõtmist võiks kaaluda. Milline tehnoloogia valida, seda saab otsustada aga alles siis, kui need uudsed lahendused – põhinegu nad siis kolmanda või neljanda põlvkonna reaktoritel –, on ka reaalselt olemas ja ennast tõestanud.

Lisaks peab töörühm välja selgitama, milliste rahvusvaheliste lepetega peaksime liituma ja millised kohustused meile tekiksid, kui Eestist saaks tuumaelektrijaama asukohariik. Töögrupp kaardistab ka täiendavad hindamist vajavad valdkonnad, muuhulgas oskusteabe- ja tööjõuvajaduse ning arenguteks vajaliku aja, et riik saaks teha kaalutletud otsuse tuumaprogrammiga alustamise osas.