Kersti Sarapuu: mis meil seal riigikogus siis ikka toimub?

Ma täielikult mõistan Pipi-Liis Siemanni hämmingut ja masendust sellises olukorras, millesse ta on sattunud viimastel nädalatel riigikogus töötades, sest endise väga tubli kohaliku omavalitsuse juhina sai ta tõesti ise otsustada oma tööülesannete ja nende täitmise eest. Praegu on ta aga peaministripartei saadik koalitsioonis ja vastutav väljatöötatud kavatsuste vastuvõtmise eest.

Pipi-Liis Siemann nimetab opositsiooni tegevust jonniks, meie aga oma põhimõtete eest seismiseks ja valijatele antud lubaduste täitmiseks. Oma tahte saavutamiseks on tõepoolest mõnikord vaja omajagu jonnakust, aga esikohal peab olema inimeste toimetulek, mitte jõukamate huvide eest seismine.

Nimetada opositsiooni väikeseks hulgaks, on vale. Praeguste reitingute (Norstat) järgi on opositsiooni toetus ligi 49 protsenti ja see suundumus jätkub. Reformierakondlaste valimiseelsest valede mullist on õhk välja lastud. Nad on oma hääled kogunud vassides, seetõttu pole neil mandaati tegeleda algatustega, milleks mandaati ei küsitud.

Valitsus murdis sõna

Reformierakond ei rääkinud enne valimisi maksutõusudest sõnagi, seega puudubki tal mandaat nende elluviimiseks. Käibemaksu ja tulumaksu tõstmine kümme protsenti olukorras, kus Eesti püsib inflatsioonitabeli eesotsas, on lihtsalt küüniline. Valitsuse tulumaksureform võtab raha vaesematelt inimestelt ja jagab seda rikkamatele.

Reformierakonna valimislubaduse katteks niinimetatud maksuküüru kaotamiseks kulutatakse riigi eelarvest 495 miljonit eurot, millega keskmisest jõukamatele inimestele kingitakse iga kuu 700 eurot maksuvaba tulu. Suur küsimärk on maksutõusude mõju majandusele, sest vähegi tõsiseltvõetavat analüüsi pole tehtud.

Omaette küsimus on see, miks Eesti 200 ja sotsid toetavad Eesti inimestele, ettevõtjatele ja majandusele nii negatiivselt mõjuvaid maksutõuse. Kui küsimusele, kuidas peaksid hakkama saama 750 kuni 1200 eurot teenivad inimesed, kellele lisaks peretoetuste vähenemisele jääb tulumaksu suurenemisega vähem raha kätte ning käibemaksu tõus toob kallima toidukorvi, eluasemekulud ja tarbekaubad, siis vastas rahandusminister parlamendis eelnõusid tutvustades, et neil tuleb hakata muutma oma käitumisharjumusi.

Keskerakonna fraktsioon ei algatanud obstruktsiooni parlamendis kergel käel. See sündis vastureaktsioonina valitsuskoalitsiooni lühinägelikule ja ühiskondlikku ebavõrdsust süvendavale poliitikale. Toon välja kolm peamist põhjust, miks koalitsiooni tegevusele jõuliselt vastu seisame.

Esiteks ei tohi riik käituda laste ja perede suhtes sõnamurdlikult, tõstes enne valimisi toetusi ja neid kohe pärast valimisi kärpides. Eriti küüniline on see olukorras, kus seda teeb kahe kolmandiku ulatuses sama valitsus, mille kõik pooled lubasid oma valimisplatvormides hoopis lapsetoetuseid tõsta. Praegu on löögi all lasterikkad pered, homme võivad kärpimise ohvriks sattuda pensionärid, puuetega inimesed või mõni muu haavatav sihtrühm.

Teiseks ei küsinud ükski valitsuse pool riigikogu valimistel rahvalt mandaati laiaulatuslikeks maksutõusudeks. Pigem vastupidi, kritiseeriti neid, kes maksudebati vajadusest rääkisid. Praegu soovitakse kiirkorras tõsta kõikvõimalikke makse alustades käibe- ja tulumaksust ning lõpetades automaksu kehtestamise plaaniga. Valitsuskoalitsiooni maksupakett tuli ebameeldiva üllatusena ka suurele osale nende valijatest, rääkimata opositsiooni toetajatest.

Kolmandaks on Reformierakonna valitsuse poliitika ka sisuliselt ebaõiglane ja suurendab ühiskondlikku ebavõrdsust. Riigi roll on tagada inimväärne elu kõigile oma inimestele ning aidata läbi erinevate toetuste ja maksupoliitika enim just väiksema sissetulekuga inimesi, peresid ja eakaid. Praegune valitsus soovib teha vastupidi. Tulumaksureform aitab eeskätt keskmisest jõukamaid ning käibemaksutõus lööb valusamalt just madalapalgalisi, kelle eelarvest moodustavad suurema osa sundkulutused toidule ja eluasemele.

Õiguskantsler toetab opositsiooni

Riigikogu opositsioonifraktsioonide ühine vastuseis enne valimisi tõstetud peretoetuste kärpimisele ning valijate eest kiivalt varjatud maksutõusude kiirkorras läbisurumisele on põhiseadusest tulenev õigus. Opositsiooni roll ei ole valitsuskoalitsiooni poliitikale takka kiita, vaid oma maailmavaate ja valijate eest seista.

Väga solvav oli kuulda peaminister Kaja Kallase väljaütlemist, justkui tema eesotsas Reformierakonnaga on lääs ja opositsioon on Putini Venemaa ainuüksi seetõttu, et opositsioon ei tormanud toetama valitsuse ettepandud eelnõusid. Obstruktsiooni on varem rakendanud ka Reformierakond ja nimetada seda põhiseaduslikuks kriisiks on meelevaldne.

Õiguskantsler Ülle Madise ja õigusteadlane Paloma Krõõt Tupay on opositsiooni tööriista suhtunud pigem toetavalt ning rõhutavad, et vastuoluliste eelnõude puhul tuleb otsida kompromissi. Oma tõde ülimuslikuks pidavatele on dialoog aga alandav. Läbirääkimiste vältimiseks ja eelnõude kiirkorras läbisurumiseks rikkus koalitsioon riigikogus korduvalt töö- ja kodukorda ning opositsioonil ei jäänud oma õiguste eest seismiseks üle muud, kui riigikohtusse pöörduda.

Arvamusloos viitab Pipi-Liis Siemann vajadusele teha sisulist tööd, kuid just see on reformierakondlastel tegemata jäänud, sest eelnõude koostamisel ei kaasatud osapooli – kaasati alles pärast seda, kui eelnõu riigikogule üle anti – ja mõjuanalüüsid on tegemata.

Keskerakonna fraktsioon on endiselt seisukohal, et maksutõusude asemel tuleks kehtestada klassikaline astmeline tulumaks ja langetada toiduainete käibemaksu, mis suurendab ühiskonna sidusust. On aeg liikuda euroopaliku maksusüsteemi juurde, kus maksukoormus sõltub inimese sissetulekust. Kui arvestada seda, et Eesti on Euroopa üks kiireima hinnakasvuga riike, mis tähendab ka suuremat inflatsiooni. Toiduainete aastane hinnakasv on endiselt väga kiire. Hinnatõus puudutab kõiki põhitoiduaineid, mistõttu on toiduainete käibemaksu langetamine viiele protsendile Eesti inimeste ja ettevõtete toimetulekuks hädavajalik samm. Eesti on üks neljast Euroopa Liidu liikmesriigist, kus ei rakendata toiduainetele käibemaksu soodusmäära.